Valik juuli alguse sündmusi ajaloost, kogujaks küberneetik ja ajaloouurija Valdo Praust.

Veerand sajandit Ameerika Ühendriike
4. juulit 2026 loetakse praeguse maailma juhtriigi USA kui iseseisva riigi auväärseks 250. juubeliks. Nimelt võttis Ameerika Teine Kontinentaalkongress 4. juulil 1776 vastu iseseisvusdeklaratsiooni, milles kuulutati 13 Põhja-Ameerika Briti koloonia iseseisvust ja sõltumatust Briti ülemvõimust. Kuigi sarnaseid signaale oli Kontinentaalkongress väljastanud juba mõned päevad varem, loetakse just seda kirjalikku deklaratsiooni USA kui iseseisva riigi sünnihetkeks ning 4. juulit tähistatakse USAs iseseisvuspäevana.

Valutult USA iseseisvumine aga ei läinud. Juba 15 kuud enne iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmist – 1775. aasta aprillis – olid alanud sõjalised kokkupõrked iseseisvuspüüdluste toetajate ja Briti vägede vahel. Seda loetakse USA iseseisvussõja alguseks, mis kestis kaheksa aastat ja nõudis kokku mitukümmend tuhat ohvrit. Sõda lõppes Pariisis 1783. aastal sõlmitud rahulepinguga, millega Briti impeerium tunnustas lõpuks USAd iseseisva riigina ja seega ka oma ülemerekolooniate kaotust. Lõplikult kadus vimm ja hõõrumine USA ja tema kunagise emamaa brittide vahel aga alles Esimese maailmasõja ajal, kui USA leidis, et pikka patiseisu jõudnud Esimesse maailmasõtta on mõistlik sekkuda brittide (Antanti) poolel ning seda 1917 tehes otsustatigi poolteist aastat hiljem sõja saatus. Muuseas sai USA suuresti just kahe 20. sajandil toimunud maailmasõja võitjana just nende võitude järel selge maailma juhtriigi staatuse – loodame, et see staatus talle ka pikalt tulevikus alles jääb (tegu on ju olnud ka meie ühe olulise liitlasega alates meie iseseisvumisest 1918).

Kosmosesond jõudis Jupiterini
10 aastat tagasi, 4. juulil 2016, jõudis USA rahvusliku kosmoseagentuuri poolt viis aastat varem (2011) teele läkitatud kosmosesond Juno Päisesesüsteemi planeet Jupiterini. Juno missiooniks oli „vaadata „Jupiteri pilvede alla”: mõõta Jupiteri gravitatsiooni- ja magnetvälja, uurida Jupiteri süvaatmosfääri vee ja ammoniaagi sisaldust ning saada aru, kas Jupiteril on tuum ning milline see olla võiks.

Kõik plaanitu realiseerus, kuid sellise harukordse näitena, kus üks tehniline rike mitte ei nurjanud missiooni, vaid sundis selle käiku muutma ja muutma nii, et lõppkokkuvõttes osutus missioon algsest hoopiski pikemaks ja põhjalikumaks. Nimelt plaaniti algselt teha kaks 53-päevast orbiiti ümber Jupiteri, siis aga oleks suunatud sond Jupiteri suunas, mille atmosfääris pidi ta ära põlema, samal ajal nii kaua andmeid Maale saates kui võimalik. Nende kahe orbiidi tegemise järel aga ilmnes rike heeliumi tagasilöögiklappidel, mistõttu ei olnud tehniliselt võimalik kosmosesondi Jupiteri atmosfääri kukutada. Seetõttu otsustati NASAs jätkata Juno tiirlemisega ümber Jupiteri, kus ta sai pidevalt nii planeeri enda kohta kui ka kaaslaste kohta saada ning Maale saata täiendavat teavet.

Praeguseks on Juno peamissioon Jupiteri ümber tiirlevana kestnud juba kümme aastat ja ei ole veel lõppenud, st ta saadab veel endiselt Maale andmeid. Olulisim, mis Junol on õnnestunud Jupiteri juures välja selgitada, on asjaolu, et Jupiteril tõenäoliselt kindlapiirilist tahket tuuma polegi, raskemad elemendid on hajutatud lihtsalt selle suure gaasi- ja plasmakera keskossa. Ja loomulikult saadi – ja saadakse endiselt edasi – Junolt palju väärtuslikke fotosid Jupiteri enda ja ta kaaslaste kohta. Alles kaks kuud tagasi – 1. mail 2026 – tegi Juno Jupiteri sisekuust Thebest 5000 kilomeetri kauguselt pildid, mille ta Maale saatis.

Nõukogude Liit katsetas eraettevõtlust
5. juulil oli N. Liidus aastail 1921-31 ajutiselt evitatud uuel majanduspoliitikal ehk NEPil 105 aasta juubel. Nimelt võeti Nõukogude Venemaal täna 5. juulil 1921 vastu Rahvakomissaride Nõukogu ja Kesktäitevkomitee (nii nimetasid bolševikud oma valitsust) ühisdekreet, mis lubas anda riigiettevõtteid rendile erakätesse. Tollal, kümme kuud pärast fiaskoga lõppenud Poola sõjakäiku, oli selge, et maailmarevolutsioon (veel) ei puhke ning mõnda aega tuleb elada olukorras, kus Venemaal on võimul kommunistid, mujal Euroopas aga mitte. Kuna oli ka näha, et sõjakommunism Venemaal ei toimi, riigi poolt üles ehitatud rahvamajandust aga veel polnud, otsustasidki tipp-bolševikud, et loetud aastateks tehakse „üks samm tagasi”, taastatakse Uue Majanduspoliitika (NEP) sildi all ajutiselt kapitalistlikud suhted, et siis selle varjus üles ehitada juba oma riiklik majandus, sõjatööstus ning kunagi, kui on saavutatud piisav sõjaline võimsus, püüda vallutada Euroopat (vallandada maailmarevolutsioon) uuesti.

Nii naastigi kümnekonnaks aastaks riigis taas eraettevõtlusele, tehes seda küll piiratud mahus, aga siiski tasemel, mis võimaldas isegi küllalt suur ettevõtteid enda rendile erasektorile. Seda kõike oli lisaks oma majanduse (loe: sõjatööstuse) ülesehitamisele vaja ka näitamiseks Läänele, et bolševike riigist on saanud siiski „peaaegu normaalne” riik, et meelitada sinna rasketööstuse (sõjatööstuse) üles ehitamiseks Lääne kapitali. Seesugune „kapitalismi mängimine” kestis N. Liidus kuni aastateni 1928-31, mil riiklik sektor oli juba baastasemel jalad alla saanud ning tasapisi võis hakata eramajandust likvideerima ja piirama. Seda tehti muuseas ilma suurema meediakärata ja vaikselt. Ning hiljem püüti võimalusel maha vaikida need mastaabid, mida oli aastail 1921-31 kasutatud erakapitali kaasamiseks N. Liidu majanduse, tööstuse ja kaubanduse ülesehitamiseks. Sest muuseas näiteks isegi tsiviillennufirma Aeroflot eellane oli algselt, 1923. aastal Dobrofloti nime all asutatud erakapitaliga ja erafirmana, kuhu N. Liidu kodanikud said oma säästud panna.

Kõik see lõppes aastail 1928-31 – algul vaikselt, aga hiljem (esimese viisaastaku lõpul) juba üsna jõuliselt, kus igasugusele eraettevõtlusele ja kaubandusele tehti järsk lõpp – sh ka põllumajanduses, kus vabad talupojad aeti sundkorras kolhoosidesse.

Metsavennad säästsid Palupera
85 aastat tagasi, 5. juulil 1941, lasid suvesõdalastest metsavennad Palupera jaama (pildil) juures kraavi Valgast tulnud hävituspataljonlaste rongi. Hävituspataljonlased pidid Paluperas hakkama oma hävitustööd tegema, et viia ellu Stalini poolt kaks päeva varem, 3. juulil oma raadiokõnes väljakuulutatud põletatud maa taktikat. Tõenäoliselt oleks nad maha põletanud Palupera jaamahoone ja vast ka hulga alevihooneid. Kuna hävituspataljontaste rong Paluperasse pärale ei jõudnud, siis jäi see hävitustöö õnneks ära. Paluperra olid Tartust küll kohale jõudnud salk TT miilitsaid (tööliste-talupoegade miilitsad, paljud nendena 1940-41 teeninud olid kohalikud pätid), kuid nemad ei julgenud ilma relvastatud hävituspataljonlasteta hävitustööd alustada, kartes relvastatud suvesõdalaste vasturünnakut.

80 aastat bikiine
5. juulil oli daamide kaheosalistel päevitusriietel bikiinidel auväärne 80 aasta juubel. Nimelt esitles Prantsuse moekunstnik Louis Réard 5. juulil 1946 moenäitusel esmakordselt avalikkusele daamide nappe kaheosalisi päevitus- ja ujumisriideid, mis erinevalt varasematest jätsid ka naba piirkonna avatuks ning seega naba enda nähtavaks. Et oma kaupa paremini müüa, nimetas ta need bikiinideks – Bikini atolli järgi Marshalli saarestikus, kus neli päeva varem, 1. juulil 1946 oli USA viinud suure meediakära saatel läbi oma esimese sõjajärgse tuumarelvakatsetuse.

Toona oli Külm sõda, USA ja N. Liidu vastasseis ning tuumarelvakatsetused maailmas nimelt väga kuum teema – täpselt neli kuud varem, 5. märtsil 1946 oli Briti ekspeaminister Winston Churchill pidanud USA legendaarse presidendi Harry Trumani kutsel oma kuulsa Fultoni kõne, mida klassikaliselt loetakse Külma sõja alguseks. Toona oli selge, et tuumarelvade areng määrab ära Külma sõja saatuse ja keegi ei kujutanud siis veel ka ette, et N. Liit on varastanud tuumarelva saladused ning jõuab 1949. aastal (vastuolulise saksa füüsiku Manfred von Ardenne’i abiga) ka omaenda tuumarelvani. Huvitaval kombel hakatigi kaheosalisi päevitusriideid nimetama tuumakatsetuste paika järgi bikiinideks (nagu Réard oli seda 80 aastat tagasi teinud) ning tükati kasutatakse seda nimetust veel tänaseni, kuigi USA lõpetas Bikini atollil oma tuumarelvakatsetused ära juba 1958. aastal. Muuseas pole USA viimased 34 aastat enam ühtegi tuumapommi katsetust läbi viinud ja hoiab oma arvukate „tuumamalakate“ arsenali töökorras teiste meetoditega – päris viimase tuumapommi lõhkamise viis USA läbi oma Nevada polügoonil 23. septembril 1992.

85 aastat Laiuse ehk Mõra lahingust
85 aastat tagasi, 6. juulil 1941, toimus Eestis Suvesõja raames Laiuse lahing, mida vahel tuntakse ka Mõra lahinguna. Selle käigus lõid Laiuse ja Vaimastvere kandi suvesõdalastest metsavennad taganema Torma poolt Laiuse suunas kolmel veoautol liikuma väikese bolševike punaväe üksuse, mis sõitis kolmel veoautol Laiuse suunas. Tõenäoliselt üritasid bolševikest punaväelased võtta enda kätte tagasi tähtsas teelahknemiskohas paiknenud Laiuse vallamaja, mille meie vabadusvõitlejatest suvesõdalased olid kolm päeva varem, 3. juulil bolševikelt enda kätte võtnud. Metsavendadel ei õnnestunud küll punaväe üksust peatada Laiuse lossi juures, kuid see õnnestus mõned kilomeetrid lääne pool Laiuse kirikuküla ja Mõra veski vahel. Lahingus hukkus vähemalt üks punaväelane (rohkematest pole teateid) ja üks meie suvesõdalastest metsavend sai haavata (kaotas silma).

N. Liidu esimene elektriraudtee?
100 aastat tagasi, 6. juulil 1926, avati N. Liidus esimene elektrifitseeritud raudteelõik –Aserbaidžaanis asuv 19-kilomeetrine lõik Bakuu-Sabuntši. Selle asjaolu, et N. Liidu esimene elektrifitseeritud raudteelõik käivitus mitte Moskva ega Leningradi ümbruses, vaid Aszerbaidžaanis, määras ära mitu tegurit. Esiteks valitses Moskva ja Leningradi kandis 1920. aastate keskpaigas tugev elektrinappus (tööstus vajas seda rohkem, kui bolševikud suutsid elektrijaamu ehitada), Bakuu ümbruses oli aga tänu naftale ja selle põletamisele elektrienergiat käes veidi vabamalt.

Teiseks oli enne Esimest maailmasõda, 1913. aastal hakatud ehitama Oranienbaumi elektriraudteed, mis aga alanud sõja tõttu see valmis ei saanud ja käima ei läinudki, kuid enamik selle elektriseadmeid olid juba valminud ja seisis ladudes jõude. Bolševike võimu ajal otsustati seetõttu need seadmed viia Bakuu lähistele ja panna sealne varasem aurujõuga toiminud tiheda liiklusega raudteelõik käima elektriraudteena.

Oma olemuselt oli see (nagu oli Keisririigi ajal kavandatud ka Oranienbaumi raudteegi) sisuliselt tramm. Ning ka elektritraudtee veerem valmistati toona trammidena (pildil) Moskva-lähedases Mõtištši masinatehases, kasutades paljus ära Oranienbaumi elektriraudtee jaoks juba keisririigi ajal valminud elektrimootoreid ja muid seadmeid. Kuna 100 aastat tagasi valminud Bakuu-Sabuntši elektriraudtee oli oma olemuselt sisuliselt tramm, ei vääri see sisuliselt poolelt väga märgilise sündmusena esiletõstmist. Nimelt liikusid elektritrammid Venemaa Keisririigis juba enne Esimest maailmasõda – Riias algas elektritrammide regulaarliiklus näiteks 1901. aastal, Peterburis ja Moskvas aga 1907. aastal.

Ja veel ühel lisapõhjusel ei armastatud sõjajärgsel ajal Bakuu-Sabuntši elektriraudteed kui N. Liidu esimest veel väga rõhutada. Nimelt oli N. Liidu poolt 1940. aastal annekteeritud ja inkorporeeritud Eestis käivitunud Tallinna-Pääsküla liinil elektrirongiliiklus juba 1924. aasta oktoobris ehk 22 kuud N. Liidust varem. Nii oleks tulnud sõjajärgset (laienenud) N. Liitu kirjeldades öelda, et N. Liidu esimene elektrirongiliin avati Pääskülas. See aga ei sobinud nõukogude ametliku ideoloogiaga – ei saanud ju lubada välja öelda, et mingis „väikeses vastikus nõukogudevaenulikus pursui-riigis” käivitus elektrirongiliiklus 22 kuud varem kui „eesrindlikus” N. Liidus. Seega – kes teadis nõukogude ajal nende sündmuste detailsemaid tagamaid, eelistas tihti neist vaikida, et mitte piinlikele ja mitte poliitkorrektsetele küsimustele vastata.

Ning muide praeguse Venemaa piires avati esimene „päris“ elektriraudtee hoopiski veel kolm aastat hiljem, 1929. aasta suvel. Selleks oli 17,8 kilomeetri pikkune Moskva-Mõtištši ehk Moskva linnalähiliin. Selleks ajaks oli nimelt (Lääne tööstusgigante kaasates) saadud Moskva ümbruses valmis sedavõrd palju uusi elektrijaamu, et nende koguvõimsus kannatas ära uue elektritranspordiliini lisamise – 1926. aastal see veel ei kannatanud.

 

 

Autor: VALDO PRAUST
Viimati muudetud: 09/07/2026 08:46:56