Jaanipäeva eel, jaanipäeval ja mõnel pool ka hiljem meenutatakse Eestimaa kalmistutel lahkunuid. Ammune tava on, et enne kalmistupüha on inimesed korrastanud lähedaste hauaplatse. Küsitletud kinnitasid, et lähedaste hauaplatside hooldamine näitab lugupidamist lahkunute vastu.

Kust on tulnud meie komme teha lähedaste hauaplatsid alati korda just jaanipäevaks? Võru praostkonna praosti ja Urvaste koguduse õpetaja Üllar Salumetsa sõnul on teoloogiaprofessor Toomas Paul märkinud, et surnuaiapühade tähistamise komme algas 19. sajandil Liivimaa luterlikes kogudustes. Esimene kalmistupüha peetud Kambjas 1830. aastal.

„Traditsiooniliselt peetakse suve jooksul igal kalmistul vähemalt üks kalmistupüha, mille keskseks osaks on lahkunute mälestamine,” sõnas Salumets.

Luteri kiriku tava kohaselt on kalmistupüha pööripäeval, kuna see aeg on kõige pikema valgusega päev. „Jaanipäev on ka Ristija Johannese sünnipäev, jaanipäeval ja selle ümber on kõige soojemad ilmad, mis võimaldavad looduses olemist,” lisas Urvaste koguduse õpetaja.

Jaanipäeva eel hauaplatside korrastamisel on tema sõnul kaks poolt: lahkunu mälestuse austamine ja elavate poolt lahkunute meenutamine.

Pikaaegne Võru koguduse õpetaja, praegu emerituuris olev Andres Mäevere sõnas, et eestlastel on lugupidamine ja austus surnute vastu tähtsal kohal, mida näitab hauaplatside korrashoidmine.

„Lahkunuid mälestame ka lootuses kunagi nendega kohtuda ning siitilmast lahkunute ja jäänute vahel on side olemas,” sõnas Mäevere. Ta lisas, et nõukogude perioodil korraldati lahkunute mälestamiseks ka ilmaliku sisuga kalmistupühi.

Kalmistud kui lahkunute puhkamise ja mälestamise paigad
Aare Lepaste on üle kolme aasta töötanud Põlva kalmistuvahina. Ta ütles, et kalmistupüha on igal aastal jaanipäeval ehk 24. juunil, mille eel on alati enamik hauaplatsidest korda tehtud. Ta märkis, et aastast aastasse suureneb korrastatud hauaplatside hulk, kuigi on ka unarusse jäetud platse.

„Kui hauaplats on pikemat aega hooldamata, panen sellele teate, kus on kirjas platsi kordategemise lõplik kuupäev. Kui selleks ajaks ei ole plats korras, läheb see taaskasutusse,” selgitas Põlva kalmistuvaht, kelle sõnul ei ole ligi 11-hektarisel kalmistul enam ruumi laienemiseks.

Kultuurilooliselt tähtsate hauaplatside hooldamise kohta märkis Lepaste, et Johannes Käisi platsi hooldab Johannese kool, kultuuritegelase Jaan Vahtra platsi käivad korrastamas sugulased, Vabadussõjas langenute platse hoiavad korras kohalikud kaitseliitlased ning varasemate kirikuõpetajate kalmude eest hoolitseb EELK Põlva Püha Neitsi Maarja kogudus.

Kalmistuvahi tööks on platside ümbruse korrastamine. Kalmistupühaks peab kalmistuvaht korrastama jutluse ala, panema inimestele sinna pingid ja puldi õpetajale ning generaatori helitehnika tarvis.

Kiriklik kalmistupüha on Põlva kalmistule korraga kokku toonud, võrreldes teiste pühadega, nagu emadepäev, alati kõige rohkem inimesi. „Mullusel kalmistupühal võis siin olla 60−70 inimest,” märkis kalmistuvaht.

Lepaste sõnul tähendab kalmistupüha nii temale kui ka sel ajal kalmistule tulnutele ka ühe traditsiooni hoidmist.

Kanepi vallas on kolm kalmistut. Kristi Varul on kalmistuvaht nii Kanepi Mäe kui ka Kanepi Ala kalmistul. Selge, et ühel päeval ei saa ei koguduse õpetaja ega kalmistuvaht kahes kohas olla. Nii ongi Kanepi Alal kalmistupüha jaanipäeval, Mäe kalmistul augusti alguses.

Varul ütles, et osa inimesi käib juba kevadel lähedaste hauaplatsi koristamas, lilli ja küünlaid panemas.

„Mõlemal kalmistul on hauaplatse, kuhu keegi enam tule. On neid, kes on kolinud väga kaugele, kust ei ole lihtne Kanepisse tulla, või ei ole mõne hauaplatsi all puhkajatel enam omakseid,” rääkis neli aastat kalmistuvahina töötanud Varul, kelle sõnul on just Alal rohkem hooldamata hauaplatse.

Autota inimestel ei ole isegi alla poolesaja kilomeetri kaugusel asuval kalmistul käimine lihtne, sest hõre bussiliiklus paneb nad tundideks tagasisõitu ootama.

„Kui mõni aasta tagasi oli rohkem vanemaid inimesi, kes palusid lähedaste hauaplatside eest hoolitseda, siis nüüd on neid vähemaks jäänud,” sõnas Varul. Tema sõnul on hakatud tooma ka rohkem kunstlilli, mis on mõistetav, sest neid ei ole vaja kastma tulla.

„Järjest rohkem lisandub urnimatuseid. Kirstumatused toimuvad siis, kui kadunu on seda soovinud või kui lahkunut jääb mäletama arvukas suguselts,” kõneles kalmistuvaht.

Mõlemal kalmistul on samuti kultuuriloolised kalmud: Mäel on neid koguni 69, Ala kalmistul alla 20. Mäe kalmistu alal on kaks perekonnakalmistut, mida kalmistuvaht hooldab. Need on von Rothide ja Ungern-Sternbergide perekonna kalmistud. „Mõlemad on suured alad ja kivimüüriga piiratud, korrastan neid vähemalt kolm-neli korda aastas,” sõnas Varul, kes hooldab Mäel veel lisaks viit kultuuriloolist kalmu.

Lahkunute mälestamine kui elu loomulik osa
Nõukogude ajal sündinud Talvi sõnas, et paaril viimasel aastal ei luba tervis enam kalmistule lahkunute mälestuspäevale minna, kuid veel hiljuti palus ta kirikuõpetajal teenistuse ajal ema ja isa mälestada. Eakale Võru vallas elavale naisele on lähedaste mälestamine oluline, sest talle elu andmise kõrval on vanemad olnud tema elus tähtsad, nii nagu lähisugulasedki.

„Olen käinud vanemate ja isa õdede kalmul nende sünni- ja surmapäeval, jõulude ajal ja muidugi enne kalmistupüha, et selleks päevaks hauaplats, nagu eestlastel ammust ajaks kombeks, korda teha,” rääkis ta.

Talvi sõnas, et veel lähiminevikus, ligi 30 aastat tagasi, kui suri tema isa, käisid külaelanikud kadunuga hüvasti jätmas. Nüüdseks on see südamlik komme erinevatel põhjustel kadumas, nii nagu jääb järjest vähemaks ka kodudest lahkunu ärasaatmist.

Talvil on tänini meeles üks 1950. alguse sõit Võrumaalt lahkunute mälestusüritusele Põlva kalmistule. „Kolhoos andis kalmistule sõiduks lahtise kastiga veoauto ning kalmistu ees müüdi jäätist, mis oli tol ajal viieaastasele lapsele uus asi. See, kes millise sisuga juttu kalmistul rääkis, küll ei meenu,” kirjeldas ta.

Põlvamaa Himmaste elanik Ivi lausus, et temagi käis vanaemaga nõukogude ajal kalmistupühal, kuid seal räägitust ei meenu midagi.

„Lähedaste hauaplatside korrashoidmine on loomulik tegevus. Käime abikaasaga neid korrastamas alati pühade eel, lahkunute sünni- ja surma-aastapäeval. Meil on lilled ja iga ilmaga küünlad kaasas,” rääkis Ivi, kelle lähedased puhkavad kolmel kalmistul: Põlva vanal, Rosmal ja Ahjal.

„Kevadel istutame platsidele võõrasemad, enne jaani begooniad ja sügisel korrastame platsid,” sõnas ta ning lisas, et lahkudes paneb ta iga kord küünla põlema ja lausub: „Puhka rahus.”

Mälestusteenistusel käivad nad vaid Ahja kalmistul. „Sinna tulevad abikaasa õed Tallinnast ja see on teisalt ka perekondlik kokkusaamine.” Ivi sõnul annab lähedaste hauaplatsidel käimine hingerahu, hea tunde ja näitab lugupidamist lahkunute vastu.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 11/06/2026 09:06:42