Esimesed teated leedulastest pärinevad aastast 1009. Nad elasid hõimudena kolmel maal: Aukštaitija Vilniuse kõrgustikul, Žemaitija Balti mere madalikul ja Jotvengija, praegune Valgevene.

Aastal 1236 ühendas Aukštaitija vürst Mindaugas kolm hõimu Leedu kuningriigiks. Sama taotles ilmselt ka Eestis Sakala maavanem Lembitu, kuid langes Madisepäeva lahingus 21. septembril 1217, üheksa aastat enne Leedu riigi loomist. Aastal 1263 langes ka Mindaugas vandenõu ohvrina ja riik killunes.

Suurvürst Gediminasel (1316−1314) õnnestus Leedu riik taastada. Ta rajas ka praeguse pealinna Vilniuse. Tema troonipärijad Algirdas, Kestutis ja Vytautas (1392−1430) laiendasid Leedu riiki lõuna ja ida poole. Algirdas ütles: „Moskva peab meile saama.“ Tegelikult Leedu suurriigi piir mööduski Moskvast ida pool.

Lõuna suunas ulatusid leedulaste sõjakäigud Krimmi poolsaarele, kust toodi Leetu hulk Krimmi põlisrahvast, karaiimid koos perekondadega. Nad elavad tänapäevani Trakais, majade kolm akent reeglina järve poole, mille saarel asub Leedu kuninga võimas loss, tornis kuninga magamistuba kolme aknaga. Karaiimid moodustasid kuningale idamaiselt ustava ihukaitseväe.

15. sajandil oli Leedus juba 40 linna, kus tegeleti vilkalt käsitöö ja kaubandusega. Linnadel olid sidemed kogu Euroopaga. Kuid ainsana Euroopas polnud Leedu vastu võtnud ristiusku. 1385. aastal suri naaberriigi Poola kuningas pärijat jätmata. Poola tegi ettepaneku Leedu suurvürstile Jogailale tulla Poola ja Leedu kuningaks, nii et mõlemal riigil säiliks oma valitsus, sõjavägi ja riigipiirid. Ühine pidi olema vaid välispoliitika ja riigikaitse.

Riigikaitse ajendaski poolakaid sellisele ennekuulmatule sammule, sest sõdu oli neil rohkemgi kui Leedul. Suurima siduvuse saavutamiseks pidi Jogaila abielluma surnud kuninga tütre printsess Jadwigaga ja kolima Poola pealinna Krakovisse. Kuid eelkõige pidi Jogaila laskma ristida end ja Leedu rahvast. Nii saidki leedulastest kristlased ja Leedu iseloomu kohaselt on nad enamgi ristiusu kandjad kui naaberrahvad.

Algul oli see murrang Leedule kasulik. Riik säilis, Leedu troonile jäi Jogaila lellepoeg Vytautas, vahest populaarsemgi kui Poola kadunud Jogaila. Leedule avardus maailm ka lääne poole, tõusis kultuuri ja hariduse tase. Aastal 1579 avati Vilniuse ülikool, Tartu ülikool alles 1632. Ja rohkem ülikoole Baltikumis enne 20. sajandit polnudki.

Tõusis ka Leedu välispoliitiline mõju. Aastal 1410 purustasid Leedu ja Poola väed Krünwaldi lahingus Vytautase juhtimisel Saksa ordu väe. Ordu pidi vahepeal vallutatud Žemaitia vabastama, ka Klaipeda sadama, mille kaudu Leedu sai jälle mereriigiks. Kuid poolakate mõju liitriigis hakkas kasvama, eriti peale Vytautase surma 1430. Leedu aadel hakkas poolastuma, lummasid Euroopa peenemad kombed, millele Poola oli lähemal, ja Poola naised, kellega abielluti. Kuid rahvas jäi ikka leedulasteks. Rahvas on alati alalhoidlikum ja rahvusluse idee edasiviija.

Tulid rasked ajad ka Poolale, kuna Venemaa vägevus Peeter I-st alates kasvas. Kasvas ka täiesti saksastunud Preisi kuningriik, mis oli rajatud muistsele balti hõimu, preislaste aladele, kelle nimegi sakslased üle võtsid. Suurvõimude Preisi, Venemaa ja Austria hoopide järel toimus aastal 1795 Poola kolmas jagamine, millega kogu Leedu kuningriik jäi sõjasaagiks Venemaale.

Vene ikkest hullemast ei osanud leedulased mõeldagi. 19. sajandil puhkes Leedus kolm ülestõusu Vene võimu vastu.

Samal ajal algas varem Venemaa alla langenud lätlaste ja eestlaste ärkamisaeg, mille ideed oli pahaaimamatult Saksamaalt kaasa toonud 700 aastat valitsenud baltisaksa ülemkiht. Luteri kiriku hoolitsusel laienes emakeelsete talurahvakoolide võrgustik, rahva kirjaoskus ületas mõnegi Euroopa vana kultuurimaa rahva kirjaoskuse. Loodi vallad ja vallavalitsused, mis vabanesid ka mõisnike eestkoste alt. Arenes hoogsalt seltsielu, sakslaste eeskujul tekkisid laulupeod, ajakirjandus, rahvajuhid.

Leedus aga järgnesid ülestõusudele üha rängemad karistused: suleti Vilniuse ülikool kui vastuhaku taimelava, keelati leedukeelsed raamatud. Keelati isegi küpsetada kodus leiba, millega võis varustada metsavendi, ja saeti maha Leedu põlismetsad, ikka metsavendade pärast.

Vastuseks repressioonidele virgus eliidita jäänud rahva vastupanutahe. Leedukeelsed raamatud peideti põranda alla kartulikoopasse, öösiti kaeti aknad ning emad õpetasid lapsi lugema ja kirjutama leedu keeles. Sajad Leedu mehed tegelesid leedukeelsete raamatute sissetoomisega Ida-Preisimaalt, neid kirjastasid sakslased – kas Leedu päritolu või kaastunde tõttu venestuse alla langenud rahvale. Piirivalve tabatud raamatutoojaid ootas eluaegne väljasaatmine Siberisse. Aga virgus ka Leedu rahva ja poolakate koolitatud katoliku vaimulikkonna ühisrinne Vene surve vastu.

Venemaa 1905. aasta revolutsiooni järel kadusid keelud ka leedukeelsele haridusele ja kirjasõnale. Algas pool sajandit hilinenud Leedu ärkamisaeg. Venemaalt pöördusid kodumaale ülikoolidesse õppima läinud leedulased, teadlased ja poliitikud. Leedu ärkas jõuliselt nagu talvepakasest vabanenud maa.

Juba 1914. aastas algas esimene maailmasõda. Sakslaste võiduka pealetungi ees taganes Vene armee Venemaale, viies endaga kaasa pool miljonit mobiliseeritud leedulast. Saksa keiserliku armee saabumine äratas kohe lootuse taastada Leedu kuningriik. Seda teadsid ka sakslased.

1917. aasta septembris kutsuti maa tuleviku huvides kokku Leedu konverents. Leedulased otsustasid üksmeelselt taastada Leedu riigi ja kutsuda kuningaks Saksamaalt Urahi hertsog Wilhelm, kes Leedu troonile astudes pidi võtma nimeks Mindaugas II. Ta oli katoliku usku ja sõjamees kõrgemas auastmes, sellepärast leedulastele meeldiski. Ilmselt oletasid nad, et Venemaa himu Läänemere randadele ei vaibu niipea.

Esimene maailmasõda lõppes ootamatult – Saksa väed olid kaugel Saksamaa piiridest, idas koguni 1000 kilomeetrit Doni jõe taga, kui puhkes revolutsioon Saksamaal. Keiser põgenes Hollandisse, kuulutati välja Saksa vabariik.

Vabariigiks said ka Leedu, Poola, Soome ja Ungari, kuna kuningad põgenesid.

 

Autor: VALDUR RAUDVASSAR
Viimati muudetud: 12/02/2026 08:44:22