Esimene looduse „aasta tegija“ tiitlikandja valiti 1995. aastal, mil aasta linnuks kuulutati rukkirääk. Järjepanu on aasta liikide loend täienenud ning ka alanud 2026. aastal on eksperdid välja valinud looduse „aasta tegijad“. Eesti Loodusmuuseumi kuraatorid räägivad neist kokkuvõtvas artiklis lähemalt.

Aasta seen - limatünnik
Haruldane ja meeldejääv limatünnik kuulub kõige rangema kaitse alla ning punase nimestiku ohualtite liikide hulka. Limatünnik kasvab kuusikutes ja kuuse-segametsades. Teda võib kohata märtsist maini, soojematel talvedel ka jaanuaris ja veebruaris. Limatünnik eelistab vanu metsi ja tema kohalolu annab märku elupaigast, kust võib leida ka teisi haruldasi ja ohustatud liike.  Euroopas on limatünnik enamikus piirkondades peale Skandinaavia ja Baltimaade välja surnud.

Limatünniku eestikeelne nimetus kirjeldab tabavalt tema omapärast välimust ja ehitust – seene vaadikujuline viljakeha on täidetud värvusetu sültja kuni vesise massiga. Pealt on viljakeha kaetud tumepruuni kuni mustja eoslavaga, millelt paiskuvad õhku eosed. Seene välispind on pruun ja sametine.

Tänu tünnis olevatele veevarudele võib limatünnik eoseid toota nädalaid. Kui veereservuaar ammendub, vajub seen üha rohkem kokku ning muutub väljast kortsuliseks ja madalaks. Metsas täidab limatünnik olulist rolli lagundajana.

Aasta loom – siil
Eesti on kahe siili maa. Meil elavad nii harilik siil kui ka kaelussiil, kellest esimene on levinud üle kogu Eesti ning teine pigem lõunas. Kaelussiil on peamiselt tumedama näo ja kõhu alt valge karvastikuga, harilik siil on ühtlaselt heledama karvastiku ning koonust silmadeni jooksva tumeda triibuga. Siili põhitunnuseks on muidugi tema keskmiselt 7000 teravat okast, mis on peamiseks kaitseks vaenlaste vastu.

Siil on putuktoiduline, kes ei põlga samas ära puuvilju, seemneid, konnasid ega isegi madusid, raipeid ja väikeseid kalu. Samas tasub meeles pidada, et siil on laktoositalumatu, seega tuleb piima asemel talle janu kustutamiseks pakkuda puhast vett. Kuna siili silmanägemine on pigem kehv, usaldab ta eelkõige oma ülihead haistmist ja teravat kuulmist.

Kuna siilid on väga liikuvad, on neil mitu pesa, mis jagunevad päevapesadeks, pesitsuspesadeks ja talvepesadeks. Siil on inimkaasleja ehk tema pesad asuvad sageli meie aedades: komposti- ning kokkuriisutud lehe- ja oksahunnikutes või kuuris ja garaažis.

Aasta lind – piiritaja
Eesti oludes on piiritaja suuresti inimkaasleja. Peamiselt pesitsevad need linnud õõnsustes, mida leidub ka katustes, ventilatsiooniavades ja müürides. Sama pesa kasutavad nad võimalusel mitu aastat.

Piiritajatel on väga väikesed jalad, mis pole mõeldud maapinnal kõndimiseks. Suurem osa nende elust möödub lennates, mille ajal nad joovad, püüavad toiduks putukaid, paarituvad ja magavad. Ainuke aeg, mil piiritajad ei lenda, on siis, kui nad on pesal. Kestvate vihmaste ilmade korral, kui putukaid on vähe, võivad piiritajate pojad jääda mitmeks päevaks tardunne ja nälgida. Maapinnal piiritaja lendu tõusta ei suuda.

Piiritajatel on väga vähe vaenlasi, sest nad on suurepärased lendajad. Vaid teised osavad ja kiired lendajad, nagu näiteks lõopistrik, suudavad neid küttida.

Aasta metsaputukas – suur-haavasikk
2026. aastast valitakse Eestis esmakordselt aasta metsaputukat, kelleks on suur-haavasikk. Terve haavasiku eluring on tihedalt seotud peremeespuuga, milleks enamasti on haab, kuid ka pappel või paju. Kuni 3 cm pikkused mardikad toituvad puulehtedest, süües neisse suuri ebatasase servaga auke, ning võivad närida ka peentele tüvedele rõngakujulisi narmendava servaga sisselõikeid.

Putuka eluiga on umbes kolm aastat ning suurema osa sellest veedab ta vastsena puutüve sees, kus ta uuristab käike. Osa näripurust lükkab jalutu vastne sisenemisava kaudu välja, mistõttu on asustatud puud kergesti märgatavad. Samuti viitavad selgelt mardikate olemasolule nende värsked lennuavad.

Suur-haavasiku tegevus viib sageli puude kahjustumise või isegi hukkumiseni. Samas tuleb arvestada, et nii haavasiku kui ka teiste puust toituvate putukate tegevusel on metsas oluline ökoloogiline roll. Üksikute puude surm tekitab metsas häilusid, kus paranenud valgusolusid kasutavad ära järeltulevad puudepõlvkonnad, kasvada saavad valgusnõudlikumad taimed ning elurikkus kasvab. See toetab kogu metsa püsimajäämist.

Samuti on surnud haavapuu hädavajalikuks elu- ning paljunemispaigaks suurele hulgale metsaelanikele. Näiteks elab surnud haavapuidus mitmeid mardikaliike, keda ei leidu teistel puuliikidel. Haavasikkude arvukust hoiavad kontrolli all linnud, rööv- ja parasiitsed selgrootud, seened ning bakterid.

Aasta liblikas – nõgeseliblikas
Nõgeseliblikas lendab põhilisel leht- ja segametsaservadel, ka aedades ja võsaservadel. Teda iseloomustab suur erinevus kevad- ja sügispõlvkondade tiivakirjas ja -värvuses. Nimelt on mai algusest juuni alguseni lendav esimene põlvkond pruunikirju ülaküljega, juuli algusest augusti alguseni aga musta-valgekirju ülaküljega.

Tiivavärvi varieeruvus tuleneb valgus- ja soojustingimuste erinevusest, mida esimese ja teise põlvkonna röövikud kasvades kogevad. Röövikud toituvad pesakonniti kõrvenõgesel ja nukkuvad rohurindes. Suve teisel poolel kasvanud röövikute areng peatub pärast nende nukkumist, et talvituda ning kevade saabumisel taas jätkuda.

Aasta muld – leetjas muld
Leetjad mullad on väga toitaineterikkad ja ühed Eesti viljakamatest muldadest. Elustik on neis muldades mitmekesine, mistõttu toimib aineringe kiiresti. Samuti on need suure veehoiuvõimega, ei karda põuda ning seetõttu universaalsed – nendel muldadel kasvab kenasti enamik põllukultuure. Metsadest kasvavad nendel muldadel tihti liigirikkad salu- ja laanemetsad.

Leetjad mullad on olulised ka keskkonnakaitse seisukohast, kuna neil on suur neelamismahutavus. See tähendab, et nende tüse huumushorisont – mulla ülemine, orgaanilise aine lagunemisel ja muundumisel tekkiv kiht – suudab siduda lisaks taimede toiteelementidele ka hulga keskkonnale kahjulikke aineid, näiteks raskemetalle ja taimset päritolu pestitsiide.

Aasta sammal – harilik vesisammal
Harilik vesisammal on rekordiomanik – meie sammalde seas on ta kõige pikem. Tänu toetavale veekeskkonnale küünib sambla kasv isegi meetrini. Maismaasamblad sellega hakkama ei saa. Sammalde rakukestades ei ole tugevust andvat ligniini ja ilma selleta kõrvalise abita kõrgustesse ei küündi.

Nagu nimi ütleb, kasvab vesisammal vees, kõige sagemini jõgedes ja ojades. Et mitte vooluga allavett minna, on ta kinnitunud kividele, kõdupuidule või mõnele muule pinnale. Juuri samblal ei ole – kasvamiseks vajalikud ained saab ta ümbritsevast veest.

Harilik vesisammal, nagu ka väga paljud teised samblaliigid, on mitmeaastane taim. Talviste külmade üleelamiseks teeb ta rakutasandil põhjalikke ettevalmistusi – näiteks sünteesib antifriisina toimivaid ühendeid.

Vesisammalt kasutatakse ka akvaariumides sobiva keskkonna loomiseks. Ta rikastab vett hapnikuga ning pakub paljudele vee pisiasukatele elu- ja varjepaiku.

Aasta puu – harilik haab
Ütlus „väriseb nagu haavaleht“ iseloomustab aasta puud hästi – hariliku haava tunneme hõlpsasti ära väiksemagi tuulehoo käes laperdavate ümarate nahkjate lehtede järgi. Haava ladinakeelne nimigi on tremula ehk värisev. „Värisemine“ on põhjustatud sellest, et lehed kinnituvad oksale üsna pika rootsuga. Sel viisil on võimalik valgust püüda eri nurkade alt, mis aitab puul tõhusamalt fotosünteesida või ülekuumenemist vältida.

Metsa tekkinud häiludel või raiesmikel hakkab ühena esimestest kasvama harilik haab kui pioneerliik. Tänu oma laiale juurestikule ning võimele hulgaliselt juurevõsusid anda täidab ta „tühja“ ala kiiresti ning loob uued tingimused ja elupaigad üha järgmistele tulijatele. Valguslembese puuna teiste varju jäädes tema enda elujõud väheneb, üksikud suureks kasvanud isendid jätavad maha tüveõõnsusi ja lamapuitu, kuhu leiab kodu väga kirju seltskond metsaliike. Seega on haabadel suur tähtsus metsade ja nende elurikkuse püsimisel.

Haavapuit on pehme ja hästi töödeldav. Nii on ka inimene leidnud haavast kasu ja enda tarbeks valmistanud küll ühepuulootsikuid haabjaid, küll kausse ja künasid. Põlev haavapuit ei tahma ega anna pigi, nii on see tooraineks tikutööstuses, aga haavahalgudega kütmine hoiab ka korstna puhtamana.

Aasta kala – lest
Sarnaselt aasta loomale siilile leidub ka lestasid püsivalt Eestis kahte liiki – Euroopa lest ja Läänemere lest. Aeg-ajalt satuvad siia ka merilest ja soomuslest. Välimuselt meenutab Eestis lesta ka kammeljas, kes on aga ümarama kujuga ja ei kuulu lestade hulka.

Meie lestad näevad välja identsed, kuid koevad mere eri sügavustega piirkondades. Läänemere lest koeb rannikulähedases vees ja Euroopa lest sügavamates piirkondades. Läänemere lest on ühtlasi praeguse seisuga ainuke Läänemere endeemne kalaliik ehk teda leidubki vaid Läänemeres.

Lesta omapäraks on lapik keha, kus silmad asuvad keha ühel poolel, enamjaolt parempoolsel küljel. Huvitaval kombel kooruvad lestad tavapäraste kaladena, kes ujuvad selg ülespoole, kuid üsna pea, paari sentimeetri pikkusena, on nende silmad liikunud keha ühele poolele. Lesta ülemine kehapool on varjevärvusega ning sarnaneb merepõhjale, alumine pool hele, sageli tumedate laikudega. Lest ei ole suurem asi ujuja – üldiselt on ta väheliikuv põhjakala.

Lestadel ei ole viimasel ajal kuigi hästi läinud. Eelkõige mõjutab seda Läänemere vähenenud soolsus ja hapnikuvaesus. Suurema soolsusega paraneb marja hõljumisvõime, siis on ka noori lestasid raskem kätte saada. Täiskasvanud lestadel on vaenlasi vähem.

Aasta orhidee – pruunikas pesajuur
Aasta orhidee on üleni helepruuni värvusega. Roheline pigment klorofüll on temas küll olemas, kuid nii väikeses koguses, et fotosüntees ei ole võimalik. Kogu oma toidu ja energia saab ta mullaseente kaudu, kes on omakorda seotud orgaanilist ainet sünteesivate puude juurestikega.

Pruunika pesajuure maa-alune osa koosneb lühikesest risoomist ning arvukatest jämedatest risti-rästi kasvanud juurtest. Selline ehitus aitab suurendada juurte kokkupuutepinda mullaseentega. Meenutades kujult lohakat linnupesa, on taime nimi, pesajuur, õigustatud.

Aasta orhidee õied on küll lõhnavad ja nektaririkkad, kuid putukatest tolmeldajate abi kasutab taim hämara metsa all vähe. Õiesisesed mehhanismid loovad paremad eeldused just isetolmlemiseks. Pärast õitsemist enamasti terve taim sureb, mõnikord jääb edasi kasvama risoom. Seemned aga jätkavad elu emataime lähedal, tedagi toitnud seene abil. Õitsema hakkavad noored maa all arenenud taimed alles kümne aasta pärast.

Puudest ja mullaseentest olenev toitumisviis teeb pruunika pesajuure väga sõltuvaks kogu metsakoosluse tervisest. Suurimateks ohtudeks on metsade raie ja kuivendamine, mis kahjustavad seenvõrgustikku. Seetõttu on pruunikas pesajuur looduskaitsealune liik.

 

 

Autor: LOORE EHRLICH, KARIN TRUUVER, JANA-MARIA HABICHT, AARE LINDT, JOOSEP SARAPUU, MARJA-LIISA KÄMÄRÄ, LEIF-AUGUST KIRS / Eesti Loodusmuuseum
Viimati muudetud: 12/02/2026 08:26:28