Lanz Bulldogi lahkumine 1995. Kündis koduküla põlde aastast 1936. Ostis Hannu Harald Rahest, Soomest. Müüs omaniku poeg Endel Järma. Pildil lahkumise liigud, Endel ja siinkirjutaja.

1955. aasta kevadel lõpetasin Loosi 7-klassilise kooli. Järgnes igapäevane töö kolhoosipõllul. Ega’s selles eas mehi enam karjamaale laisklema lastud. Kohe algas heinaaeg, mis kolhoosis kestis nädalaid, pühapäevad kaasa arvatud. Erandiks olid vaid laupäevaõhtud, mil lubati koju sauna kütma jääda.

Täisealist tööjõudu külas võis kahe käe sõrmedel kokku arvata, kuna kõik noored oskasid õigel ajal linna kaduda. Töötasime heinapõldudel kolmemehelises lülis (uudissõna!): mina, Tseigo Vello ja Mundi August, vana vallavanem. Neljandaks oli hobune, kes vedas rege heinakoormaga pika rõugu juurde, mida pani kokku kärpadest, rootmetest ja heintest teine kolmemeheline lüli vanematest meestest.

Päike säras nagu varemgi pilvitus Eesti taevas ja me Velloga töötasime muretult, ülemeelikult naerdes. Nii kui koormaga rõugu juurde jõudsime, kallasime selle ruttu koos heintega küljeli ja vallavanem jäi heinte alla. Ronis sealt välja nagu sitikas ja pahandas koledasti, mis kuulus ka mängu juurde.

Tühja reega taas heina koguma sõites küsisime: „August, kas varsti lähevad kolhoosid raudteeministeeriumi alla?“ August vastas: „Läh'vad jah ja teie sõidate mööda raudteed Siberisse!“ Järgmine kord uue koorma järele sõites küsisime: „August, sa oled tuntud poliitik – mida neli suurriiki nüüd Genfis otsustasid?“ Vastus tuli kohe: „Otsustasid teile mööda lunte anda!“

Nii möödusid lõbusalt ka pikad kaunid suvepäevad. Regi libises kergelt üle kõrrepõllu ja hobuselgi polnud raske vedada meid, kolme kuiva meest, kes kuivanud heintest rohkem ei kaalunudki. Nii läks mul meelest küsida, kas ka Eesti ajal sõideti suvel reega. Õhtuks olime siiski nii väsinud, et järve äärde ei viitsinud minna, vaid tulime talli juurest alla ojavõrendikku ujuma. Mõni samm kaugemal, madalas vees pesi ka August oma higi maha ja hõikas meile: „Poiskese, ärgi inämp kaua ullitage, võrendik om sükkäv!“ Aga enam polnud, meil ulatusid jalad nüüd oja põhja. Järve allalaskmise järel oli langenud veetase ka Kütioru ojas.

Need olid meeldejäävad, aga ka viimased ilusad päevad, mida veetsime esimese lapsepõlvesõbra Velloga. Samal suvel saime 16-aastaseks, tuli võtta Nõukogude pass. Seejärel kadus Vello Tallinnasse, värvatuna nn vabrikukooli, kus riik andis söögi, vormiriietuse ja ühiselamu. Koju jäid ema, voodihaige isa, mitu õde-venda.

Sama aasta lõikuskuus ilmus kolhoosi kombain. Läksin selle peale tööle põhukogujana. Seistes kõrgel sillal tuli masina lõugade vahelt paiskuvad õled viglaga korrastada suurde-laia põhukogujasse, mille täitumisel pidin jalgraua ja käsikangi abil koorma põllule maha laskma. Väiksemagi viivituse korral seiskus kogu masin ja sain selle juhilt tõrelda. Peagi õppisin kiirelt tegutsema. Teisel kombainil töötas samas ametis Villaku Lembi.

Seninägemata imemasin külameeste meeli veel Nõukogude poole ei kallutanud. „Vinne värk!“ öeldi ka selle, nagu varemgi kõige kohta, mis võõrvõim oli toonud. Eesti ajal põllutöökoolis õppinud mehed rääkisid, et kombainid töötasid Ameerika preeriates juba sada aastat varem, mil neid veel hobused vedasid.

Sama kuulsime ka õhtuti Ameerika Häälest. Kuid taoti langes too raadio nii sõgedasse kollaboratsionismi, et Tallinna Tõnismäele ehitatud võimsad välisraadio segajad seda enam segada ei viitsinud. Siis avastasime eetris Eesti Vabaduse Hääle Rahvusliku Hispaania Raadios, mis oma veerandtunniseid saateid alustas ja lõpetas lausega „Eesti vaim ei sure kunagi!“. Eriti noorem põlvkond kuulas seda Eestis ja ka Lätis, kus tollal veel rohkelt eestlasi elas.

Kõik välisraadiod töötasid lühilainel, mille vastuvõtja maksis palju raha. Kuni seda kogusime, kuulasime iga päev tunduvalt odavamal pikal lainel Soomet, Helsingit lainel 1200. Tänu ingerlastele olime soome keelega harjunud. Meie isad aga olid tsaari sõjaväega Soomes olles hõimukeele selgeks saanud ja õpetasid meidki. Tallinna raadiot ega krappi („vinne värk!“) me ei kuulanudki – erinevalt linnarahvast. Sellest ajast vast pärinebki nn teise ärkamisaja menukas laul: kuni su küla elab, elad sina ka … Õilis unistus, kuid küla, külaühiskond on juba nüüd välja surnud ega ärka ellu lähimal sajandilgi. Kuid eesti vaim peab edasi elama.

Järgmisel aastal pärast passi saamist võeti meid sõjakomissariaadis arvele ja sellele järgneval aastal seisime juba tuttavas majas arstide komisjoni pika laua eest. Pidime ükshaaval nende eest läbi käima paljad nagu porgandid, et kõik meie ihulised ja vaimsed puuded avalikkuse ette tuua. Vanade meeste ja naiste kõrval oli laua taga ka meist vaid paar aastat varem Loosi kooli lõpetanud kooliõde, meditsiinikoolist valge kitli selga saanud Urgandi Lehte. Selles alanduses ei saanud me aru ühestki küsimusest. Vastati vaid kiirelt: jah, jah. Vihkasime „vene värki“ nüüd rohkem kui enne.

Peale selle seisime järjekorras sõjakomissari ukse taga. Aeg venis, ka neil läks seal igavaks ja lõpuks hõigati meid Villaku Lembiga koos sisse. Laua taga istusid sõjakomissar polkovnik Tatrik, vene-eestlane, ja kapten Sääsk, Lasva valla mees. Polkovnik küsis väsinuna ainult: „Kas sõjaväe autokooli minna tahate?“ Olime jahmunud, kuid kapten Sääsk seletas: „Vastus ei või jaa tuleb anda kohe“. Vastasime kui ennegi: „Jah!“

Juba tänaval kõndides ütles Lembi: „Noh, saagu või sitem.“

Autokool oli Võrus samas Kreutzwaldi tn 1 sõjakomissariaadi alakorrusel, kust möödujate jalasääri vaid näha võis. Õpilasi oli umbes 30 kõigist Võrumaa valdadest. Kaks olid Antsla keskkooli lõpetanud, üks polnud Pikakannu kooli kolmandast klassist kaugemale jõudnud, aga ta õemees Plakso oli sõiduõpetaja.

Samaealistena kasvasime kõik üheks pereks, ühe rahva lasteks. Kõige raskem oli linnas öömaja leida. Käisime Lembiga jalgratastega kodust, siis tuiskas maantee hange, millest autogi läbi ei pääsenud. Ööbisime siis raudteejaama pingil istudes, see oli hommikuni rahvast täis. Kolmandal päeval jäime õppetunnis magama. Leidsime siis ühe kahtlase korteri linna taga, kus öösel miilitsad jooberdamas käisid. Lõpuks saime korteri halvatud vanaeide onnis Paju tänaval järve ääres. Pidime pimedani majast eemal olema, sest eide kolm poega olid metsavennad Julius Ennoki salgas ja nii miilitsad kui majavalitsus käisid aeg-ajalt tube kontrollimas.

Autokooli ülemaks oli meeldiva välimusega hallipäine vanahärra Urm Antsla kandist. Harva sisenes klassiruumi kapten Sääsk ja korrapidaja pidi hõikama: „Püsti!“, millele Sääsk kohe vastas: „Istuda!“, ja rääkis midagi sosinal vanahärrale.

Esimest korda istusin autorooli 24. veebruaril 1958. Päev kui tellitud – päikeseline talveilm, kahel pool kõrged hanged ja härmas puud. Kõrval istus sõiduõpetaja Harring, kes sel korral erandlikult ei kisanud.

Kooli lõpupäev oli 26. mail. Puud kahel pool tänavat rohetasid, päike säras pilvitus taevas. Eksamikomisjon sõitis Võrru Valgast – neli kuldpagunites lennuväeohvitseri. Olime aastaid vene keelt õppinud, nüüd võttis aga jalad nõrgaks. Kaks-kolm päeva oli kapten Sääsk meid treeninud üksi ja hulgi, kuidas vene keelt peab rääkima, ühe käega takti lüües. Nüüd oli kogu tarkus peast pühitud. Seisime vaikselt ukse taga. Raporteerima pidime vene keeles ja õige pikalt.

Kui kuulsin oma nime, astusin marsisammul tuppa, peatusin kahe meetri kaugusel lauast, mille taga istus hiilgavas mundris komisjon. Pöördusin venelase poole, kelle õlgadel kõige laiemad pagunid nagu toredad katuselaastud läikisid ja algasin: „Seltsimees polkovnik“ – ja kõik venelased muigasid. Oli õpetatud, et „seltsimees alampolkovnik“. Kuid seltsimees ise naeratas ja noogutas armulikult: „Jätkake!“ Sain tagasi enesevalitsuse ja haukusin hästikasvatatud koerana pika raporti lõpuni.

Venelaste silmad pöördusid lauaotsa poole, kus istus tuttavas pintsakus vanahärra Urm. Tegin poolpöörde tema poole, kuid ta tõrjus käega, et jääksin paigale. Ütles: „Noh, meenutame nüüd emakeeles, mis talve õppimisest meelde jäi.“ Tundus, et küsimused olid meelega lihtsaks tehtud. Poolpöördes seistes võisin ühe silmaga näha, et eksamikomisjoni laual seisis vaid rida lahtikorgitud viinapudeleid ja igal nina all täidetud teeklaas. Meenus, et eile oli meilt eksamimaks kasseeritud à 10 rubla. Teeklaase jälgis ühe silmaga ka vanahärra Urm ja kui põhi neis paistma hakkas, kuulutas vene keeles: „Vastas kõikidele küsimustele.“ Komisjon noogutas: nägime!

Kogu eksami aja tuli seista sirge seljaga samal kohal, ei mäleta, kaua see kestis. Halvemini läks sõber Lembil. Ta kukkus vastamise ajal istukile. Sõjamehed ei kukkunud paanikasse. Kaks kitsamate kuldpagunitega tõstsid ta jalgadele, patsutasid seljale, sõrmitsesid kaelasooni ja Lembi vastas püstijalu ka kõikidele küsimustele.

 

 

 

Autor: VALDUR RAUDVASSAR
Viimati muudetud: 13/03/2025 08:28:35