Kõigepealt alustan ausast ülestunnistusest. Ma olen osalenud „Eesti esimese sõltumatu nädalalehe Eesti Ekspress” loomisfaasis 1989. See oli kirglik, uuendusmeelne, maailmaparandusvaimustuses säravate isiksuste aeg. Aeg, milles osaleda – intensiivse sisemise põlemisega, soovides, et pikalt nõukarežiimi stagneerunud maailm su ümber viimaks ometi uueks ja paremaks saaks – oli tõeline nauding. Uuriv ajakirjandus tõepoolest uuris välja asju, mille paljastamine võis olla kauboikapitalismi 90ndatel isegi eluohtlik. Oli aeg, mil vastuolusid end noores riigis positsioneerivate all- ja pealmaailma vahel lahendati plahvatavate autode ja palgamõrvadega. Olen sellest kirjutanud oma esimeses romaanis „Meie, keda polnud“ (1996) – asjadest, mis enesesäilitamiseks tuli väikse ajanihkega valada ilukirjanduse kaitsvasse vormi.

Sellelt taustalt olen jälginud viimase kümme aasta meedias toimuvat kõrvalt. Sõltumatu kirjaniku ja kirjastajana. Hiljutist Eesti Ekspressi kätte võttes hakkas mul ... hirm. 1993. aasta EE detsembrinumbris kirjutada topeltleheküljeses uurimusloos Eesti maffiagrupeeringute omavahelistest seostest mul hirmu polnud. Maffia tegutses mingi – mis sest, et oma reeglitega – väga range eetika alusel. Ma teadsin neid reegleid. 29.01.2025 lehe „kuum“ lugu aga segab kõiki meediaeetika reegleid eirates kokku päris hirmuäratava kokteili.

Teisitimõtlejad, hüsteeria, vene propaganda, režiimivastasus, infooperatsioonid, vandenõuteoreetikute võrgustik – see mullitav segu valatakse peale rahumeelsele oma kultuuri ja kodu tulevikku kandvale terminile „põlisrahvad“. Tulemuseks on imagoloogilis-propagandistlik transformatsioon – oma ja hea hoidjad muutuvad ses toksilises meediamiksis mingiteks ohtlikeks ekstremistideks.

Paiknedes provokatiivsel tulejoonel
Teine aus ülestunnistus selgitab kohe, miks EE-s kirjutatu mulle hinge läks. 2023 jüripäeval valiti mind Võrokõisi Kongressi Vanembide Kogo liikmeks. Valiti kongressil, kus saalitäis (139) delegaate esindas Võrumaa ja Lõuna-Eesti inimesi – igal kongressi saadikul pidi olema kaasas viie teda kongressile lähetanud inimese allkirjadega paber. Ehk iga kongressil osaleja kandis tegelikult kuue inimese häält. Kuigi polnud plaaninud kodukandi esinduskogusse kandideerida, sain endalegi üllatuseks 20 häält ehk siis 120 inimese toetuse. Võrdluseks olgu öeldud, et riigikogu liige Anti Allas pääses Kogusse 23 häälega.

Nüüd loen EE-st, et „Võrumaa grupp Võrokeste Kongress“ on seotud NATO-vastasusega, sest „Võrokesed moodustavad põhijõu näiteks Nursipalu harjutuspolügooni vastu protesteerimisel.“ (see lause ajas nutuses tekstis tõesti muigama, sest tõsi ta on – Nursipalu polügooni laiendamine on otseselt seotud just Võru maakonna elukvaliteediga). „Näiteks on Võrokeste vanemate kogu liikmetest koosnev MTÜ Meie Nursipalu väljendanud, et liitlasvägede viibimine Eestis asetab Eesti provokatiivselt tulejoonele.“ – see lause aga näitab kirjutaja (Academia Pegeliana aukoodeksile alla kirjutanuna Tartu ülikooli lõpetamisel ei tõuse käsi teda ajakirjanikuks nimetamast) tegelikku taset või selle olematust. Ta pole isegi vaevunud uurima, mis organisatsioon kellest koosneb ja mida teeb või mille eest seisab.

Abiks tegelasele, kelle nime ma meelega siia teksti ei too (nagu Ateena linna vanemad keeldusid mainimast mehe nime, kes otsustas enda 15 minutit kuulsust ära teenida üheks seitsmest antiiksest maailmaimest kuulutatud Apollo templi hävitamisega) võin öelda, et Võrokõisi Kongressi Vanembide Kogos on 11 liiget, keda ühendab mure Võrumaa kestlikkuse pärast kohaliku rahva ja kultuuri elukeskkonnana ja kellest üks osaleb ka kogukonnaliikumise MTÜ Meie Nursipalu juhtimises.

Rahva legitiimselt valitud esinduskogu puhul on loomulik, et liikmete hulgas on erinevate maailmavaadetega inimesi, kellest osa kuuluvad ka erinevatesse erakondadesse. Oleme algusest peale otsustanud, et Vanemate Kogus me aktsepteerime liikmete eriarvamusi isegi siis, kui teised liikmed nendega nõus ei ole, sest igaühel on põhiseaduse § 40 kohaselt südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus ning igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele, nagu ütleb põhiseaduse § 41. Oleme kokku leppinud, et MTÜ-na registreeritud Võrokõisi Kongressi Vanõmbidõ Kogos me tegeleme ainult nende teemadega, milleks Võrokeste Kongressi delegaadid 2023. a kevadel Vanemate Kogu valisid. Samal ajal on igal liikmel õigus kas eraisikuna või mõne muu organisatsiooni liikmena levitada PS § 45 toel oma arvamusi, ideid, veendumusi ja muud informatsiooni tingimusel, et seda ei tehta Võrokõisi Kongressi Vanõmbidõ Kogo nimel.

Mainekujundus siltide abil
Kunagi olid kõik vaktsiiniteadust mitte uskujad sildistatud lamemaalasteks. Tegelikult hoopis tuuleparkide vastu protestijaid demoniseerida püüdev artikkel ei oska leida paremat silti oma kogukonna eest seisvate ja riiklikust energiapoliitikast teisiti mõtlejate ühendamiseks kui põlisrahvas. Mis tähendab siis teksti kirjutaja vajadust intensiivselt selle sõna senist tähendusvälja hägustada. Eks sellepärast järgnebki jutt põlisrahvana tunnustamist soovinud Võrokeste Kongressist ja Vanemate Kogust vahetult alapealkirjale „Ka Vene propaganda kõlbab”, millega otseselt seotakse nii Võrokeste Kongressi kui MTÜ Võrokõisi Kongressi Vanõmbidõ Kogo tegevus ja liikmed imagoloogiliselt venemeelsusega.

Lause „nn põlisrahvad heidavad „režiimile“ ette rohepööret, samasooliste paaride õhutamist, lasteaedades põlisrahva identiteedi hävitamist assimileerimise teel, looduse hävitamist, maavarade kaevandamist (fosforiit) ning sõjaõhutamist ja ... russofoobiat“ ei oma mingit allikat, kuid loob sõnale „põlisrahvas“ väga eemaletõukava kuvandi. Nagu usinas propagandatöös ikka – meetodil, kus ei pea ju põhjendama, piisab hulga koledate sõnade kuhjamisest.

Samas võtmes kirjutada soovides võinuks ma oma artikli pealkirjastada: „Tabletivatis südametunnistusetus diagnoosikilbi taga ootamas järgmist kutset võimu siseringi salapeole“. Viidates siis kuulsale „DJ Läänemetsa“ klubipeole, mille järel ootamatult hulk meediainimesi kõik nagu ühest suust võetud valimatute väljenditega tuulikuarendajate vastaseid materdama hakkasid. Hetkes, mille kohta Indrek Neivelt oma alati tabavas sotsiaalmeediamõtiskluses kirjutas: „Kuidagi kahtlaselt kiireks läks ... Nagu me oleme juba aastakese näinud, lükatakse eriti jõuliselt meretuuleparkide ehitust. Suurt plaani ei ole, aga meretuulepargid peavad tulema ja toetusi tuleb neile maksta. Miljardites. Eelmisel nädalal kuulutas president Trump oma inauguratsioonikõnes, et Rohelepe on lõppenud ja jälle maksab „common sense”. Maakeeli talupojamõistus. Trump peatas ajutiselt ka uute mere- ja maismaa tuuleparkide lepingute sõlmimise. /.../ Otsustamisega läks nüüd nii kiireks, et ei jõutud ära oodata isegi mitte teisipäevast korralist valitsuse koosolekut. Kohe esmaspäeva hommikul oli vaja otsustada. Ja ainult kolme erakonna juhi poolt. Meil ei ole otsuste tegemiseks enam isegi mitte valitsust vaja. Riigikogust rääkimata.“

Ja ennäe! Juba 29. jaanuaril on Eesti Ekspressi löögirühmal valminud lugu, mis kõik kiirotsuste tegijates kahtlejad ohtlikeks (ähvardavad valla-ametnikke) venemeelseteks vandenõuteoreetikuteks tümitas.

Kelle arvelt võib toota klikke?
Jaanuaris 2020 ilmus siis veel olemas olnud Eesti Päevalehes sarnane lugu, kus end alternatiivi-inkvisiitoriks pidav ajakirjanik samasuguseid meediaeetikat ignoreerivaid võtteid kasutades tampis mutta koolidesse pakutud noorte inimeste emotsioonide haldamise õpetuse tasuta koolituse. Mis te arvate, kas inkvisiitor-ajakirjanik võttis vastutuse, kui COVID-19 pandeemia piirangute järel noorte suitsidiaalsuse statistikanumbrid kontrollimatute emotsioonidega mitte hakkama saamise järel lakke hüppasid?

Toona sain aru, et taoliste massiivsete väljaandele reklaamiraha pumpavate klikirünnete ohvrite valik on hoolikalt läbi kalkuleeritud – rünnata tohib ainult neid, kes tõenäoselt ei pöördu oma õiguste kaitsel kohtusse või ei oma permanentselt nende meediavoogu jälgivat tegevajakirjandusse jäänutest rohkem meediareegleid tundvate suhtekorraldajate tiimi. Ehk maakeeli ümber öeldes – kiusata tohib ainult neid, kelle kohta me teame, et nad on meist nõrgemad ja ei suuda end meie vastu kaitsta.

Klikimagnetiteks sobivad väga hästi kõikvõimalikud alternatiivid, teisitimõtlejate väikesed rühmitused. Mõtteviis, mis on justkui pärit nõukaaegsest propagandast, kus ametlikust ideoloogiast erinejad ja teisitimõtlejad olid alati rumalad, harimatud ja naeruväärsed.

Seepärast tekkiski minus hirm, kui lehte avades kohtasin taas nõukamaigulist meediat, mis ei esita fakte, analüüse ja erinevaid seisukohti, vaid määrib sõnadega. Katsub vahendeid valimata hävitada ametlikult õigeks tunnistatust erineva maine, rikkuda iga meinstiriimist eristuda julgeja head nime.

Paraku selliste „klikimagnetlugude“ tootmine alternatiivmõtlejate arvelt ei päästnud Päevalehte sulgemisest. Kui nüüd on samad võtted, ainult veel rämedamal ja meediaeetikat eiravamal kujul pandud tüürima kunagist sõltumatu mõtte lipulaeva Ekspressi, siis kas peaksin kartma ka selle lehe majandusliku püsimajäämise pärast?

 

Autor: INGA RAITAR, Võro Kongressi Vanembide Kogo liige
Viimati muudetud: 13/02/2025 08:49:39