Üle Soomemaa lehvis sinivalge unelm – iseseisvus. See postkaart trükiti Rootsis ja levis salaja üle Soome.

6. detsembril oli Soome iseseisvuspäev. Mõnel kalendritegijal oli see ununenud, kuigi mäletas Leedu ja Läti aastapäeva. Kuid Soome on eestlastele alati olnud tuntuim välismaa. Ka algatas Soome 6. detsembril 1917 ahelreaktsiooni, millele juba 16. veebruaril 1918 järgnes Leedu, 24. veebruaril Eesti ning piirinaaber Läti 18. novembril.

See ei tähenda, et Läti oleks oma arengus naabritest mahajäänum. Vastupidi, tollal olid lätlased tuntuim Baltimaade rahvas Euroopas. Kuid möllas esimene maailmasõda ja Lätimaa oli juba aastaid Saksa ja Vene ägeda võitluse tallermaa, kuna Leedu oli juba ja Eesti veel sõja tagala, kus ühiskondlik elu oli teatud määral lubatud. Polnud katkenud ka liiklus Eesti ja Soome vahel, kuna mõlemad olid veel Vene võimu all.

Eestil ja Soomel olid hõimusuhted kauem, kui ajalugu mäletab. Need tihenesid 19. sajandil Soome-Eesti ärkamisajal, mil Eesti laenas Soomelt hümni ja isamaalike laulude viise, rahvuspoliitilisi kogemusi, sest Soome oli vanem ja vabamates oludes arenenud. Juhan Liiv tõdes ühes luuletuses: „meie kool on üle lahe.” Ka sõna otseses mõttes: eesti poisid käisid üle lahe Helsingi ülikooli suvekursustel (Hindrik Prants), eesti noorikud õppisid Helsingi ülikoolis (Ella Murrik-Wuolijoki), kuna tsaariaegses Tartu ülikoolis suvekursusi polnud ja naissoole oli ka sisseastumine keelatud. Samuti õpiti Soome põllutöökoolides (Eesti ja Soome Vabadussõja kangelane Hans Kalm). Kreutzwald kirjutas meie rahvuseepose „Kalevipoeg” hõimuvenna Elias Lönnroti äratusel.

Ärkamisaja õhinas oli mõlemal pool lahte jõutud juba Soome ja Eesti riikliku ühinemiseni. See mõte kerkis taas esile 1917. aastal, Soome-Eesti kaksikriigina, milles mõlemal oleks oma pealinn, parlament ja valitsus, kuid ühine riigipea ning kaitse- ja välisministeerium. Üllatavalt toetasid liitriigi loomist mõlemal pool lahte nii parem- kui vasempoolsed erakonnad, nii kodanlikud kui sotsialistlikud, seni kõiges muus leppimatud vastased.

Selle hõimuliikumisega ühinesid hiljem Suur-Soome nime all ka Karjala ja Ingeri, tõstsid mässu ja lõid omad pataljonid Vabadussõja ajal Eesti ja Soome sõjaväes. Ka Tartu rahu (1920) järel jätkus Ingeris põrandaalune tegevus ja toimus suur Karjala ülestõus. Alles 1930. aastatel õnnestus Stalinil Ingeri ja Karjala vabadusliikumine verise terroriga lämmatada. Ja jätkus jällegi põgenikest moodustatud „heimopataljoonadena” Soome armees talvesõja ja teise maailmasõja ajal 1939–1944. Siis oli eestlastel Soomes oma rügement, Soome laevastiku koosseisust neljandiku moodustasid eesti meremehed!

Soome-Eesti liitriigi mõte kerkis taas esile suvel 1940, kui Punaarmee okupeeris Eesti. Helsingisse jõudis juulikuu algul „Pätsi testament”, mille president oli kirjutanud paar tundi enne enda vangistamist ja Venemaale viimist. See äratas Soome valitsuse ja Mannerheimi tähelepanu Eestile, mis marssalil kestis sõja õnnetu lõpuni.

Järgnevatel aastakümnetel on Eesti-Soome sidemed taoti hõrenenud, taoti tihenenud. Raudeesriie lahutas Ida-Euroopa rahvad vabast maailmast vanglamüürina. Taoti tekkis sellesse ka pragusid. Esimesena märkas seda president Kekkonen. Tema külaskäik Eestisse rabas tolleaegset eesti rahvast otse hingetuks tegeva rõõmusõnumina: Soome pole meid unustanud! Teda sai oma silmaga näha vaevalt 1% rahvastikust, aga tema ajalooline suusamatk 1964. aastal kevadtalvise Otepää mägedel, tema külaskäik Nõmmele kirjanik Tuglase koju, halliks läinud Soome-sõbra juurde – neid meenutas tollane eesti rahvapõlv veel paarkümmend aastat. Pragu raudeesriides aga keevitati kinni kohe ja see pidas vastu Nõukogude aja lõpuni.

Veerandsajand hiljem hakkasid üle raudeesriide pidevalt lendama Soome TV saated. Kuigi neid oli näha vaid Tallinna ümbruses, kandis rahvasuu neid edasi üle Eestimaa. Seda Nõukogude võim enam takistada ei osanud.

Tänapäeval elavat Soomes ligi 100 000 eestlast, kellest mõned vast on midagi kuulnud hõimlusest. Kuid üllatavalt tervena oli hõimutunne säilinud Soomes raudeesriide lagunemise järel. Küsis eestlane teed Helsingis või sisemaa kirikukülas, juhatati teda lahkelt ja pisteti vägisi, vastuseisust hoolimata, taskusse sajamargane − „Kyllä tiedän, jota kaikke Viro kärsinnyt on.” Või kutsuti eestlane koju, näidati raamaturiiulil Albert Kivikase „Nimed marmortahvlil” koltunud köidet, riiulil seisvat sinimustvalget laualippu – isal toodud, enne sõda või sõja ajal. Selliseid kodusid olen Soomes näinud küll harva, kuid Eestis on need kõik kadunud koos pererahvaga.

Paraku hakkasid soomlaste hõimutunnet peagi proovile panema Eestist tulnud kommersandid, kaubareisijad ja lihtsad vargapoisid. Kuid ajalukku jääb soome rahva kasupüüdmatu abi Eesti riigi taastamisel Eesti majanduse, kaitseväe, politsei, tuletõrje, kiriku ülesehitamisel.

Igal jõulukuu kuuendal päeval tuleks meenutada ka vana Euroopat värskendavat arengurida, mis tänavu 107 aastat tagasi sai alguse Helsingist, kulges kevadtormina üle lahe ja Baltimaade lõunasse Vahemere randadeni – tähistena uute rahvusriikide iseseisvumine. Tõusid uuesti kunagised suurriigid Poola ja Böömi (Tšehhi), virgusid iseseisvusele slovakid, ruteenid (tagakarpaatlased – toim), horvaadid, sloveenid, kes ühinedes serblastega moodustasid Jugoslaavia – Eesti õpikutes Lõuna-Slaavi kuningriigi. Kõik see toimus tormi kiirusega, jõudes Vahemereni Soome lahe põhjakaldalt sama 1918. aasta novembris, mil oli iseseisvunud naabermaa Läti.

Tänavu meenutas 6. detsember taas oodatud pööret Euroopa ajaloos nagu 107 aasta eest. Taas virgus Soome esimesena, sulgedes ida rändrahvastele 1200-kilomeetrise välispiiri, mis on ühtlasi Euroopa raskelt kaitstav kirdepiir. Seda piiri on kaitsnud Soome 1200 aastat – ka üksi jäädes, ka alla jäädes – järjepidevalt. Oleme uhked oma hõimurahva üle lahe taga, kauges Põhjalas. Kestku iidsed hõimusidemed igavesti!

 

Autor: VALDUR RAUDVASSAR
Viimati muudetud: 16/12/2024 08:49:16