Estonia visiiri ülestõstmine 1994. aastal.

Algus 19. jaanuari LõunaLehes.

Estonia – Eesti valge, aga Läänemerel mustaks tõrvatud laev
Nagu kapten Avo Pihti abikaasa Sirje on meenutanud, oli Estonia luksuslik, külluslik ja täiesti omaette maailm. Seal valitsesid oma reeglid ja seadused, mida mandriinimesel ehk maarotil on üldse raske mõista. Juhtkonna külluslik elulaad, mida Sirje Piht on maininud, ning teiselt poolt otsatu vaesus ja koonerdamine meeskonna arvel. Need kaks äärmust olid Estoniale sama omased nagu Trojekurovi prassingud Pokrovskojes ja moonakate põhjatu vaesus teiselt poolt (viide Puškini „Dubrovskile” – toim).

Need kaks äärmust toovad enamasti kaasa teravaid vastuolusid ning intriige, mille traagilised lahendused on möödapääsmatud. Vastuoludest johtuvalt oli Estonia kiiresti langemas allilma musta äri bosside, „kuldketikavaleride” ja relvaäri mafioosode transiidilaevaks, mida ajapikku hakati pidama iseenesestmõistetavaks legaalse äri kõrval. Mustast ärist oli saanud avalik saladus, mis andis kitsilt tasustatud laevarahvale oma töörõõmud ja tõi röövpüügi tavade kohaselt üht-teist sisse. Selle juures ei tohiks unustada, et Eesti meremeeste tööjõud oli omanike poolt koteeritud (hinnatud) umbes viiendikule (st 20%) Põhjamaa meremeeste palgast. Peale selle lasus vaba vahetuse meestel laeva hooldetööde kohustus. Sellepärast oli lisasissetulek igati hädavajalik ja omal kohal.

Kui 1993. aasta veebruaris saadi laev Stockholmi liinile, alustati Estonial tagasihoidlikult anaboolsete steroidide ja alkoholiga. Oli ju salaalkoholi kuldajastu. Arvatakse, et need siiski suurt raha sisse ei toonud ja sellepärast asuti otsima võimalusi tuluartiklite nimekirja täiendamiseks. Üheks selliseks võimaluseks osutus illegaalne reisijate vedu, sest passi kohaselt oli laevas 2000 kohta. Hiljem on selgunud, et kurdide veol ei kohkutud tagasi isegi konteinerisse „pakendamisest”, mis vähemalt ühel korral võinuks lõppeda väga traagiliselt kurdi põgenike lämbumisega.

Sellesse musta äri nomenklatuuri mahuvad üsna lahedalt ka metalli- ja relvaäri veosed ning narkootikumid. Illegaalsest mustast ärist oli lühikese ajaga saanud Estonial kui mitte seaduslik, siis vähemalt poollegaalne „business” nagu avalik saladus või avalik naine. Mõlemad võrdselt hinnas. Mine juurde ja küsi. Midagi ikka kuuled. Sellepärast võisid Tallinna-Stockholmi liinil koos reisijatega üsna takistamatult ja tollivabalt liigelda lausa haruldaste metallide ‒ nagu tseesium või skandium ‒ saadetised. Viin, mööbel ja kurdi põgenikud oli tavaline last Estonia äris (Eesti Ekspress). „Salakoormate turvalisuse tagamiseks rakendati täpset süsteemi. Eesti toll tagas kindlad plommid, sadamatöötajad pealelaadimise, laevamehed turvalise reisi. Kuna koormad olid Eesti tolli pilgu alt juba läbi käinud, ei osanud ka rootslased midagi kahtlustada.” (Luup)

Aga vahele jääda siiski ei tohtinud. Estonia töötajad on vihjanud, et ühe vahimadruse narkootikumide vedu Ä.K-ga oli see, mis viis Estonia madruse Soome vanglamüüride vahele.

Narkootikumid ja kurdi põgenikud
„Kas on võimalik, et Rootsi rannikul avastatakse ühelt Estonia üheteistkümnest korrusest 5000 kurdi põgenikku?” on küsinud Eesti Elu ajakirjanik Lea Arme firma E-Liini ASi tegevdirektorilt Valdo Heinlalt. Et küsimus oli ootamatult avameelne, võttis see vastajal esialgu hinge kinni. Aga midagi tuli ju ütelda.

„Ah soo, et ... Ei noh, ega siis laeva ei satuta, nagu Jumal juhatab,” seab küsitav viimaks sõnad järje peale. Selge on see, et küsija oli tabanud naelapea pihta. Et laeval oli alatasa illegaalseid reisijaid ja vähemalt korra isegi konteineriga, siis on arusaadav, et pärast laeva uppumist ei klappinud ametlikud ja päästetute nimekirjad omavahel.

Kuid „näpukas” nimekirjades oli üksnes lapsemäng. Esines ka tõsisemaid altminekuid, mis tulid päevavalgele seoses reisijate raha kadumisega nende pangakaartidelt, kui kliendi krediidikaart administraatori kätte sattus. Enne laevahukku jõuti vallandada aluselt mitu teenistujat ja administraatorit, keda rahavarguses süüdistati (S. Piht). Pole võimatu, et kaartidest tehti koopiaid, mis hiljem käiku lasti.

Strateegiliste kaupade ja laskemoona vedu nii lihtsalt ei käinud. Formaalsused olid üsna ranged ja kahepoolsed. Aga teenida tahtsid mõlemad pooled. Tollideklaratsioonidest nähtub, et 8 miljonit 5,45 mm kaliibriga kalašnikovi padrunit asusid 1993. aasta hilissügisel teele Kirgiisiast. Oleg Ljadov, AS Kodaxi ärimees, ütles, et tal olid kaitsejõudude peastaabiga kokkulepped padrunite ostuks, kui oleks 5,45 asemel saadetud kaliibriga 7,62 mm. Aga lähetajad Kirgiisiast eksisid kaliibriga. Mida siis peale hakata, kui firmal puudub edasimüügi luba, aga padrunite alla on maetud üle 700 000 dollari? Pärast mitmeid vangerdusi Tallinna ettevõtete registri ja kaitseministeeriumi ametnikega olid Ljadovil „paberid korras” nagu alati. Eestis õnnestus Ljadovil müüa maha üksnes poole miljoni padruni jagu ja ülejäänud 6,6 miljonit tuli toimetada laevale [Estonia?] (Luup 03.03.1997).

Laevahuku tagamaadel
Sirje Piht, kes pärast laeva hukkumist oli hõivatud abikaasa otsimise ja katastroofi põhjuste uurimisega, viitas pärast katastroofi oma lapselikus usus, et Estonia oli eeskujulikult hooldatud, kuna laeva kontrollinud tehnilise hoolduse inspektor ei avastanud alusel mingeid puudusi. Ta „visiteeris sõidu eelõhtul nõuetekohaselt laeva ja ei leidnud midagi, mis oleks viidanud lähenevale katastroofile”. „Oh üürikese elu haprust. Oh inimlapse püha vaprust,” oleks võinud ehk kõigutada tolle vapra naise lapselikku naiivsust.

Kui ta ainult oleks teadnud, missuguseid lahinguid pidasid Estonial enne väljasõitu Rootsi mereinspektsiooni esindajad reederitega, et võtta laev liinilt maha tehniliseks hooldeks, siis poleks kapteniproua eales midagi sarnast väita julgenud. „Aga kui see laev pidi uppuma, siis miks ta juba varem ei uppunud?” ei taha kaunitar jätta trotsi. Või „… miks läks tol ööl teisiti?” järgneb üks lapsik küsimus teisele. Tõenäoliselt on nii küsinud ka sajad või tuhanded lohutamatud ohvrite lähedased, aga merehaud ei anna järele ega vasta kellelegi. Need, kes võiksid, peaksid või oleksid lausa kohustatud vastama, tõrguvad kangekaelselt.

Tänasest kaugusest vaadates pole tähtsust, millal täpselt või kuidas see juhtus, sest nii reederid kui ka laev olid selliseks lahenduseks juba nagunii küpsed ja piisavalt ennast „sisse mähkinud”. „Katastroof küpseb ajas ja aines asjaosaliste teadmata,” on filosoofiliselt nentinud Hando Runnel. Kui me pööraksime korraks pilgu tagasi Titanicule, siis ei midagi teisiti. Katastroof hakkas küpsema juba siis, kui toimus Olympicu kokkupõrge Hawke'iga Spitheadi väinas. Aga kes seda oleks uskunud? Titanicu puhul oli katastroof isegi kaugemalt vaadates juba silmaga näha, kui kiiruse nimel juhtusid laevaga mitmed äpardused. Nagu inimene pole suuteline ehitama uppumatut laeva, pole ta kunagi suuteline võitma ka aega, mida Estonia kapten Andresson lausa väevõimuga üritas Kronoselt (kronos – aeg, kreeka k) välja pressida. Aga Aega ei suuda võita keegi ega mitte kunagi.

Reaalsus Estonia ümber oli selline, nagu avalik saladus musta äriga. Kõik olid teadlikud, aga ette ei võetud midagi. Või kui just võeti, siis ainult selleks, et tegelikkust siluda, nii palju kui võimalik. Must äri oli ju puhas raha, nagu seegi, et laev sõidaks päevast päeva ega närvetaks kuskil kuivdokis. Ainult liinil tõi laev raha sisse, mitte remondis. Remont on kallis asi ja eriti laeva remont kuivdokis, mis viib üksnes raha välja. Sellest põhimõttest peeti merelaevanduses küünte ja hammastega kinni. Jõukohasemad remonditööd Estonial olid pandud meeskonna õlule, kuid suuremaid vajadusi lihtsalt ignoreeriti. Saksa ajakirjanik Juta Rabe on kirjutanud ühest rutiinsest päevast sadamas, kui Estonia oli saabunud äsja Stockholmist.

Kui laev saabus sadamasse, nagu ka 27. septembri hommikul Tallinnas, pidi keegi madrustest võtma kuvalda (suur kahe käe haamer, ca 4,5 kg), et lüüa lahti laeva ninas Atlandi luku sõrm, mis kujutas endast visiiri kolmandat ja kõige madalamat riivistust laeva sümmeetriateljel. Eeskirja kohaselt pidi see lukk, nagu kõik teisedki, avanema kaugjuhtimise teel üksnes nupule vajutusest.

Kuid mitu rasket tormi üle elanud ja rüsijääga võidelnud visiiri konstruktsioonid olid sedavõrd kiivas ja deformeerunud, et ilma vasara või kangi abita ei olnud nad suutelised enam toimima. Meyeri laevaeksperdi W. Hummeli väitel ei olnud põhjalukk enam laevafirma paigaldatud originaal, nagu ka küljelukud, mida oli tema väitel mitu korda üle keevitatud. Muidugi tähendas selline käitlemine eeskirja jämedat rikkumist. Kuid kes pidi neist rikkumistest peale kaptenite veel rohkem hoolima, kui see veel tõi raha sisse. Peale kaptenite oli põhikirja järgi laeva tehnilise hoolduse eest vastutav Rootsi firma N&T, kuigi laev ja meeskond asusid Tallinnas.

Tehnilistest tõrgetest visiiri käitlemisel ei teadnud mitte üksnes laeva ohvitserid, vaid olukorrast oldi teadlikud isegi laeva reederifirmas N&T Rootsis. Ometi polnud midagi ette võetud, et need elutähtsad seadmed korda teha. Et visiiri lukud ja riivid vajasid pidevalt hädaabi kuvalda toel, annab kokkuvõttes tunnistust mitu visiiriga seotud iseäralikku asjaolu. Põhiliseks hädaks oli lukkude deformatsioon ja lukukõrvade väljavenimine. Rootsi laevainseneri Hussi mõõtmisest tuleneb, et tegelikkuses olid vööri lukud nõrgemad isegi firmas projekteeritutest. Tegelikkuses oleks pidanud nende vastupidavus olema laine dünaamilisele löögile vähemalt kümme korda projekteeritust tugevam.

Tõenäoliselt ei arvestatud lukkude projekteerimisel üldse vee dünaamilist lööki, sest lõppraportile alla kirjutanud eksperdi August Ingerma arvates oli lukkude ja keevisliidete tugevus arvestatud staatilisele koormusele, seega aladimensioneeritud 10‒15 korda. Teisiti ei saa seletada nii suurt möödapanekut. Kuid see on üksnes poolik ja mitte ainuke tõde Estonia visiirist ja tema lukkudest. Kuna tegemist on tehnilise probleemiga, mille kohta puuduvad allakirjutanul joonised, siis tõe huvides tuleb lugejal leppida üksnes kirjeldusega. Kuid teen seda nii lihtsalt ja lihtsustavalt, kui võimalik. Selleks palun üksnes veidi kannatlikkust.

Kõik, kes on rääkinud visiiri lukkude purunemisest, teevad seda läbisegi ja üksteist eksitavalt. Autorid pole tekstides asja tuumani jõudnud. Siiski on sellest sagimisest võimalik eristada kahte seisukohta. Esiteks – lukud olid alamõõdulised ja purunesid Läänemere tormis. Seda motiivi on ekspluateerinud enamik autoreid ja isegi eksperdid on langenud selle orgi otsa, kuna see mõte on olnud kõikehõlmav ja absoluutne. Öeldu kinnituseks loeme paar rida ühendkomisjoni aruandest: „Vöörivisiiri lukustusseadmed purunesid laeva kiiruse, kursi ja rasketes ilmastikutingimustes visiirile rakendunud hüdrodünaamilise koormuse tõttu.” (A. Meister „Lõpetamata logiraamat”, lk 68)

Oleks nagu lihtne ja loogiline. Aga võta näpust, ei ole, kuna on veel teine võimalus. Selle alla kuulub luku väljarebimine oma aluse ehk visiiri küljest. Siis jääb lukk lipendama laeva kere külge, aga visiir läheb ilma lukuta merepõhja. Sellise erakordselt tähtsa fakti esitusega on hakkama saanud V. Lepassalu ja fotograaf T. Volmer. Ühel fotol näeme 8 meetri kõrgust visiiri Hanko kraanatehase õuel ja saame lugeda selle alt „äraandlikku” teksti: „Katastroofi põhitunnistaja puhkab Soomes Hanko kraanatehase hoovil. Visiiri küljes on mõlema külgluku asemel auk. Luku kõrvad olid ära rebitud ning jäänud koos riividega laevakere külge.”(Luup, 09.03.1998)

Niisiis, kaks erinevat allikat ja kaks teineteisest diametraalselt erinevat järeldust. Küsiks õige: kelle heaks? Kuidas on võimalik, et komisjonis sellist vastuolu ei märgatud. Ühelt poolt on paberil kümne eksperdi arvamus, aga sealsamas tuleb üks terava pilguga tavaline ajakirjanikust ajaloolane ja lajatab oma lihtsa fakti koos fotoga lauale. No mida sa teed? Komisjon raiub ühte, aga Lepassalu kirjutab teist lugu. Allakirjutajana sõidaksin kas või järgmisel päeval Hankosse, et visiir oma silmaga üle vaadata, sest see ei ole kaugel. Kuid vaevalt on see võimalik, kuna on juba ette teada, et igasugune uurimine-puurimine Estonia asjas on salastatud ning kuulub keelustatud tegevuse alla.

Toodud näide jääbki näiteks, kui keeruline on Estonia loos mingit selgust või ühtset tõlgendust luua, isegi kõige lihtsamates küsimustes.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 16/03/2023 09:10:50