Evy Laamann Kalbuse 100. sünniaastapäeva puhul palun lugejateni tuua siinne tekst koos Laamann Kalbuse elulookirjeldusega. Nagu tema isa ja ema, nii pühendas ka Evy oma elu ja tegevuse, et valitseks tõde ja õigus, mis tagab Eesti riigi tuleviku ja vabaduse, mis lõppes 12.03.1934 ebaseadusliku riigipöördega.

Suhtlesin Evy Laamann Kalbusega hulga aastaid, täites ka tema soove, mis ühtisid minu omadega. Selle hulgas jagasin ka kümneid tema välja antud raamatuid, viies neid isegi Saare- ja Pärnumaale.

***
Elulookirjeldus pärineb Eesti Leegioni Sõprade Seltsi, Eesti Sõjameeste Sakala Ühingu ja Mälestusselts Artur Sirgi järelehüüdest Evy Laamann Kalbusele jaanuaris 2021.

Evy Laamann Kalbus sündis 26. novembril 1922. aastal Võrus, kauni Tamula järve ääres, vabadusvõitlejate Paul ja Ella Laamanni peres. Kui vabadussõjalaste liikumine algas, oli Evy viieaastane terane tüdruk, kes isaga talismanina kaasas käis. „See oli nagu ajalooraamatus kõndimine! Kohtasin inimesi, kellega ma muidu poleks kokku puutunud,” on Evy meenutanud.

Evy lemmik oli isemoodi torkavate helesiniste silmadega väga sõbralik Artur Sirk, kelle jutt oli huvitav isegi lapsekõrvadele. Kui 1934. aastal algas Eestis vaikiv ajastu, tõi see endaga kaasa läbiotsimised, politseivägivalla ja küüditamise. See aeg lõpetas ka 11-aastase Evy lapsepõlve. Isa vangistati, koer mürgitati ja kodu ei olnud enam kindlus. Järgnes perekonna küüditamine Võrust Saaremaale. 1935. aasta sügise saabudes õnnestus Ella Laamannil välja kaubelda luba perega Tartu kolida, et lapsed saaksid kooliteed jätkata. Detsembris vangistati isa uuesti, mõned päevad hiljem kadus kuuks ajaks teadmatusse ka ema, kolm last jäeti külmal talvel omapäi.

Vabadussõjalaste suurprotsess, milles vabadussõjalasi süüdistati 8. detsembri kavatsetud riigipöördekatses, kestis 6.-25. maini ja seda ajaloolist teatrilavastust õnnestus 13-aastasel Evyl oma silmadega näha. Kohus mõistis Evy isale 20 aastat sunnitööd koos kõigi õiguste kaotusega. Tegelikkuses sai Paul Laamann üksikkongis istuda kaks aastat, poliitvangid vabastati amnestiaga mais 1938.

Punasel 1940. aastal varjasid Laamannid ennast Hjalmar Mäe ema talus Läänemaal. 4. märtsil 1941 asusid nad ümberasujatena Tartust Saksamaa poole teele – just Evy oli see, kel õnnestus perele saada luba järelümberasumiseks. Peatuti Wernecki lossis, Schwabimaa äärel, kus Evy isa Paul Laamann asus eestlasi värbama, et vabatahtlikult bolševike vastu võitlema minna. Just seal, Saksamaal, kohtas Evy William Tomingat, kelle raamatu „Vaikiv ajastu Eestis” kordustrüki ta hiljem välja andis.

Saabus 1941. aasta suvi, mis tõi eestlastele rõõmusõnumi, et sõda on alanud. Tagasi kodumaale, nüüd aga juba Revali linna, sõitis Laamannide pere 1942. aasta märtsis. See oli ka aeg, mis andis võimaluse endist ülekohut leevendada ning isamaa eest langenuid ja mõrvatuid mälestada kui kangelasi. Teiste hulgas sai riikliku mälestusteenistuse osaliseks 1937. aastal Eesti Poliitilise Politsei poolt mõrvatud vabadussõjalaste juht Artur Sirk.

1943. aastal lõpetas Evy Lenderi gümnaasiumi ja sai stipendiumi Breslau Kunstikooli. Nüüd tuli pidevalt sõita üksinda rongiga Revali ja Breslau vahet. Kui aasta alguses taasavati Tallinna rakenduskunstikool, jätkas Evy seal õpinguid Natalie Mey moeklassis. Evy oli endiselt isa talisman. Laamannide koju oli nüüd tekkinud Pitka staap. Noil aastail tutvus Evy paljude sakslastega, kellest tema sõnul kiiresti said suuremad eestlased kui eestlased ise.

1944. aasta märtsipommitamise aegu oli Evy veel Tallinnas, kuid peagi lahkus ta koos emaga Saksamaale ja jätkas kunstiõpinguid Hildesheimi rakenduskunstikoolis, kuni see suleti. Kui Eesti septembris bolševike kätte langes, tampis Evy juba koos teiste välismaalt saabunud naistega ühes Berliini relvavabrikus mingit mullasegu vormidesse, mille järgi hiljem õhukaitserelvade osi valati. Järgnesid rindeõdede kursused ja Berliini pommitamise ajal kandis Evy juba rindeõe vorimiriietust.

1946. aastal läks Saksamaal põgenikulaagris ebamugavaks. Nii venelased kui inglased hakkasid survestama, et Balti põgenikud koju tagasi pöörduksid. Evy emal õnnestus endale, Evyle ja poeg Unole hankida India sissesõiduluba ja nii jõuti jõuluks Bombay sadamasse.

Evy ja tema ema püüdsid toiduraha teenida õmblustöödega, palavus oli tappev sõna otseses mõttes. Evy vanem õde Asta, kes neid vastu oli võtnud, lahkus oma perega Indiast. 1947. aasta juunis suri Ella Laamann, Evy ja vend Uno jäid kahekesi võõrale maale.

See oli aeg, mil India hakkas Inglise ülemvõimu alt vabanema, Inglise asehaldur Mountbatten valmistus maalt lahkuma, kõik teised valged tema järel. 30. jaanuaril 1948 nägi Evy pealt atentaati Mahatma Gandhile. Nägi ka Mahatma matust. Evyl oli plaan iga hinna eest Indiast minema pääseda. Ta abiellus Ungari juurtega noore ameeriklasega ja noorpaar purjetas märtsis 1948 USA-sse. Reis kestis terve kuu.

Järgnes aasta otsa pingutusi, et vennake samuti Indiast USA-sse saada. Kuni kodakondsuspaberite saamiseni töötas Evy ühes kaubamajas, seejärel sai tööle Kongressi Raamatukokku, kus töötas 25 aastat ja kuhu ta aitas töö leida paljudel eesti naistel.

1956. aastal kohtas Evy ajakirjanik Arvo Kalbuse näol oma elu armastust. Algas elu kuldperiood, kümme aastat muretut ja õnnelikku elu, kuni Arvo esimese rabanduse sai ja kogu majapidamine Evy kanda jäi.

Umbes 1960. aastal kohtas Evy Chicagos lapsepõlvest tuttavat pastorit Valter Viksi (vabadussõjalane, oli Rõuge kiriku vaimulik 1930ndate paiku, osutades suuri teeneid rahva valgustamisel – Olev Kasaku märkus), kes nüüd mälestas Chicago kirikus Evy isa.

1973. aastal võttis Evy ette hulljulge sõidu okupeeritud kodumaale, lootusega veel midagi oma isa saatuse kohta teada saada. Sellest külaskäigust on ta kirjutanud suurepärase humoorika reisikirja.
1993. aastal külastas Evy uuesti Eestit, seekord koos Arvoga, kes suri 1999. aastal. 2000. aastal oli Evy taas kodumaal, seekord koos vennaga, tuues ja sängitades lahkunud abikaasa Arvo Kalbuse Tartu Raadi kalmistule oma vanavanemate juurde.

Hoolimata 1991. aastal valmimisest, nägi Evy Laamanni raamat „Tõde ei põle tuleski” esmakordselt trükivalgust alles 2001. aastal. 2010. aastal ilmus selle teine osa, alapealkirjaga „Eesti vabadussõjaluse hävitamine. Artur Sirgu lugu”. Aastal 2013 ilmus „Tõde ei põle tuleski” kordustrükk, kus mõlemad osad said ühiste kaante vahele. Samal aastal rahastas Evy ka William Tomingase „Vaikiv ajastu Eestis” kordustrüki, millele ka saatesõna kirjutas.

Tähelepanu väärib, et Vabadussõjalaste Liidu auväärt lipp, mida Eesti politsei korduvalt läbiotsimiste käigus taga otsis, reisis koos Evyga Saksamaale, sealt Indiasse ja Ameerikasse. Tänu Evyle asub see täna koos paljude teiste ajalooliste reliikviatega Eesti Sõjamuuseumis.

Evy lootis ja ootas, et iseseisvuse koju naastes tunnistaks Eesti Vabariik seda ebaõiglust, mille osaliseks vabadussõjalased kord said. Sama suureks ülekohtuks pidas Evy ka seda, kuidas Eesti Vabariik on suhtunud meie Teises Vabadussõjas välihallis võidelnud meestesse. Seda pidas ta lausa silmakirjalikuks. Et 2018. aasta septembris sai Amblasse ausammas Artur Sirgule, selles oli suur roll just Evy Laamannil ja tema raamatul „Tõde ei põle tuleski”. Evy panustas tulevikule, lootes, et eesti rahvas kunagi ärkab, oma ajalugu mõistma saab, sellest julgelt rääkima hakkab ja enda üle uhkust tundma õpib. Ta uskus, et tõde ei põle tuleski.

2018. aasta suvel kaotas Evy oma venna Uno.

Evy Laamann lahkus siit ilmast 5. jaanuaril 2021.

 

Autor: OLEV KASAK, Võrus, novembris 2022
Viimati muudetud: 24/11/2022 09:26:47