Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

PUUST JA PUNASEKS: kuhu panna suitsu-vinguandur, et see tüütu vidin pidevate häiretega elamist ei segaks?

Lühidalt kõlab vastus pealkirjas esitatud küsimusele nii: andur pole milleski süüdi, vaid teeb lihtsalt oma tööd ning annab märku, et majapidamises võib olla üht-teist paigast ära.

LõunaLehe pikaajaline lugeja Aivo (80) Võrumõisast sattus hiljuti lehest lugema artiklit vinguanduri paigaldamise kohta ja see ärgitas teda toimetusega ühendust võtma.

„Ülemöödunud suvel tulid Nublu noorikud kahekesi, vinguandur kaasas. Rääkisid, kui hea see on – et läheb signaal neile, nad reageerivad. Võtsin tellimuse vastu, nad näitasid ka, kuhu paigaldada,” pajatas Aivo. „Aga ma elan majas, kus on avatud köögiga tuba, köögis on puupliit. Kui puupliidi peal midagi teed, tuleb auru, või praed midagi panni peal – andur hakkab kohe tööle. Ma algul kannatasin ära, et nad jälle helistavad mulle ja küsivad, et mis teil on, kas midagi lahti. Mina: ei ole midagi. Aga seda juhtus siis veel ja ikka uuesti.”

Lõpuks sai mehel hing täis. Ta võttis Nublu andurilt patarei tagant ära ja teatas G4S-ile, et loobub lepingust. Sest sel pole mõtet – niipea, kui söögitegemine käsile võetakse, tuleb kohe turvafirmast kõne.

Aga Aivo on seaduskuulekas kodanik ning ta hankis endale tavalise kohustusliku vinguanduri – sellise, mis vingu peale küll vingub, aga vähemalt turvafirmaga ühendust ei võta. Paraku pidi ta sellegi seinalt maha võtma, sest ka uus vinguandur kippus pidevalt häiresse minema.

„Ei saa kasutada, kogu aeg vingub. Mis ta on niivõrd tundlik või, et toitugi ei saa valmistada? Mul on korralik pliit, korstnapühkija käib, tõmme on nii hea, et vaata, et puid ei tõmba korstnasse,” märkis vanahärra. „Äkki spetsialistide käest saaks natuke nõu selle kohta.”

Ajakirjanik pidi oma kogemuse põhjal tõdema, et härra Aivo küsimustel on jumet. Tuli endalgi koduses majapidamises Nublu andurit muudkui köögist kaugemale paigaldada, sest iga pannkoogitegu tõi kaasa suitsu-vinguanduri häire ja mureliku kõne turvafirma keskusest. Kui kõnele vastamata jätta ja ka teiste kontaktidega ühendust ei saada, siis asub teele turvafirma patrull – ning see sõit tuleb söögitegijal kinni maksta.

Vingugaasi teema vajab valgustamist
G4S-i standardlahenduste valdkonna juht Tarmo Pärjala pidas teematõstatust sedavõrd oluliseks, et haaras LõunaLehe kirjaliku kommentaari palve peale kaugel Itaalias keset puhkust telefoni ning jagas hea hulga selgitusi.

„Vingugaasi teemal on Eesti ühiskonnas segadust väga palju. See läheb meile väikse rahvana väga kalliks nende vinguõnnetuste tõttu, mis ikka aeg-ajalt kõiki šokeerivad,” märkis ta ja lisas, et see valdkond vajab rohkem valgustamist.

Pärjala võttis põhjalikult käsile Aivo loo ja küsimuse, miks vinguandurid nii tundlikud peavad olema.

„Tegime hiljuti ühe uuringu väga laiapõhjalises koostöös päästeametiga, mis puudutas tuleohutus- ja vingugaasialaseid teadmisi,” kirjeldas ta. „Uuringust tuli välja selline olukord, et neid inimesi on omajagu, kes on seadusega kohustuslikuks muutunud vingugaasianduri soetanud, kogenud valehäireid ja võtnud anduri lihtsalt kasutusest ära ehk võtnud sellest patareid välja. Inimesed ise arvavad, et see andur ei sobi nende elamisse. Arvutasime välja, et selliseid peresid on Eestis vähemalt 2000. Mida see tähendab? See tähendab seda, et toimiv vingugaasiandur on ära valideerinud, et kas kütmisvõtete või kohaliku küttekolde seisukorra tõttu levib seal ruumides mürgine vingugaas, mis organismile väga-väga ohtlik, ja nende inimeste reaktsioon on olnud see, et võtame vingugaasianduri kasutusest ära.”

„Selle inimese elu, kes võttis teiega ühendust, on igas sellises olukorras täitsa ohus,” sõnas turvafirma esindaja. „See käitumine on väga vale. Ta peaks tegelema sellega, et mitte see andur pole liiga tundlik, vaid sellega, kuidas vingugaas ruumidesse tekib. Kas tema kütmisvõtted on valed, kas ta paneb ehk siibrit liiga vara kinni – kui me räägime konkreetselt vingugaasist.”

Nähtamatu, kuuldamatu ja haistetamatu gaas
Pärjala rõhutas, et vingugaasi ei ole inimesel võimalik silmaga näha, kõrvaga kuulda ega ninaga tunda. See on mittetäieliku põlemise jääkprodukt, mis eluruumidesse sattudes on inimesele äärmiselt mürgine.

Vingugaasiandurite tootmiseks on Euroopa Liidus kehtestatud kindlad nõudmised ja tema sõnul ei saa iga tootja ise välja mõelda, kas ta teeb seadeldise tundlikumat või natuke vähem tundlikumat sorti. Andur peab tuvastama kindlad ppm-id ehk vingugaasiühikud kuupmeetris. Teatud erinevused võivad siiski olla. Näiteks Nublu andur saadab kliendile SMS-i, kui ruumis on üle kolme tunni püsinud madal vingugaasi tase. Mõned andurid ootavad ära vingugaasi kõrgema lävendi ning annavad siis häiret.

„Aga fakt on see, et selle kliendi puhul, kel on kaks andurit valideerinud ära, et ruumides on vingugaas, on olukord väga ohtlik,” tõdes Pärjala.

Tema sõnul võib Aivo tänu korstnapühkijale ilmselt tõepoolest olla kindel, et küttesüsteem on heas olukorras. See aga ei tähenda, et elamisse vingugaasi ei satu. Valed kütmisvõtted, liiga varane siibri sulgemine, liiga väike tõmme, märjad küttepuud ja veel mitmed tegurid võivad ka hea pliidi või ahju puhul tuua tuppa vingugaasi.

Tarmo Pärjala tõi veel välja ühe nüansi, milleni alles hiljuti jõuti – nimelt ei ole vähemalt seni vingugaasianduritega seonduv kuulunud korstnapühkijate väljaõppe juurde. Samas küsivad inimesed vingugaasiandurite paigalduse kohta infot sageli just korstnapühkijate käest, kes mõnikord on sunnitud vastama ka improviseerides ehk kõhutunde järgi.

„On korstnapühkijaid, kes on selle endale selgeks teinud ja teavad väga hästi, kuid me puutume kokku ka sellise infoga, et korstnapühkija on kliendile öelnud, et vingugaas on õhust raskem ja andur tuleb panna madalamale – see on totaalselt vale,” sõnas Pärjala. „See on müüt, mis meie ühiskonnas ringleb ja keegi ei saa aru, kust see tekkinud on. Juba kerge guugeldus näitab, et vingugaasi erikaal on õhu erikaalust hästi pisut kergem, aga see pole üldse määrav. Määrav on see, et vingugaas tekib põlemisprotsessi tagajärjel küttekoldes. Kui näiteks toas on õhk 20 kraadi ja küttekoldes toimub põlemine, siis on seal temperatuur vähemalt 20 korda kõrgem. Ja me kõik teame, mida kuumaõhupall teeb. Kuum õhk läheb üles. Seetõttu vingugaas levibki ruumis nii, et kõigepealt on seda lae alt võimalik avastada.”

Suitsuandur lõhna ei tunne, aga suitsu „näeb”
Ajakirjanik tõi siinkohal välja oma pannkookide praadimise ja Nublu häiressemineku mure ning nentis, et tundlikuvõitu andurit on tulnud aja jooksul köögist üha kaugemale kolida. Pärjala oli hädalise häired üle vaadanud ja tõi välja, et need polnud tingitud vingust, vaid olid tulehäired. Suitsu-vingugaasianduris on sees kaks sensorit, üks neist mõõdab suitsu levikut ja teine vingugaasi taset. Vingugaasi mõõdab keemiline sensor ja suitsu levikut optiline.

Kuidas see viimane toimib? Suitsukamber on tihe ribadega kaetud pesa, kust valgus sisse ei pääse, suits aga küll. Kambris on optiline silm, mis saadab infrapunakiirt valguslugejasse. Kui midagi suitsukambrisse satub, siis katkestab see kiire peegelduse ja käivitubki häire.

„Suitsusensor on hästi primitiivne: kui keegi katkestab kiire, tekib häire,” selgitas turvafirma töötaja. „Andur ei ole nii tark. Tema lõhna ei tunne, tema ei saa aru, mis asi seal täpselt levib. Kas see on veeaur, kas keegi teeb e-sigaretti või on see aur või suits, mis tekkinud tulekahju tagajärjel. Või on mingi toit läinud kõrbema ja sellest tulenevalt on tekkinud suitsugaasi. Ehk siis, kui teie andur annab tulehäiret, siis järelikult ongi pidanud kõrbemise tagajärjel piisavalt palju suitsu sinna sattuma.”

Suitsuanduri asukoha vahetamine on üks võimalik lahendus, kuid seda ju lõputult teha ei saa ja päris voodi all see oma tööd ka ei tee. Pigem tuleks vaadata, milline on olukord ventilatsiooniga: kas kubu on olemas, töötab piisava kiirusega, kas filtrid on puhtad jne. Kui miski suitsuanduri valguskiire katkestab, peabki see tegema oma tööd ehk kisa.

„Kui see [häire] juhtub kuskil pliidist piisavalt kaugel, siis on küsimus juba pigem selles, milline on ventilatsiooni olukord ruumides,” resümeeris Pärjala. „Meil on ka olnud omajagu kliente, kes on lootnud Nublu tellides lahendada probleemi, aga hiljem saavad nad aru, et nende kodus on vana puupliit, ventilatsiooni üldse ei ole, uued aknad pandi ette ... ja iga kord, kui nad kala praevad, ongi tuba sinine. Sellises keskkonnas ei suudagi ükski andur töötada. Lahendus saab olla hoopis see, et nad peavad paigaldama sinna endale kubu, mis tõmbaks toiduaurud välja. See pole üldse see info, mida inimesed tihtipeale kuulata tahaksid, aga paraku selline on see olukord, need andurid täpselt nii töötavad.”

Ajakirjanik tunnistas, et köögis kubu puudub ja aknad on uued. Pärjala märkis, et vanade akende puhul võis ventilatsioon ilmselt olla piisav. Ent kindlasti tasub mõelda kunstliku ventilatsiooni peale, sest ega toidu valmistamisel tekkivad lõhnad ja niiskus ju ka köögi seintele ja laele head ei tee.

Patarei võib välja ununedagi
Turvafirma esindaja sõnul püüab ettevõte klientidega suheldes olla neile ka n-ö südametunnistusele koputajaks. Nii mõnigi inimene teatab, et vinguandur ei sobi talle kasutamiseks või et ta võtab anduril patarei välja, kui kala praeb.

„See pole ka jätkusuutlik. Inimesed unustavadki need patareid välja,” tõdes ta. „Toidu pliidi peale unustamine on väga paljudel juhtudel see põhjus, mille pärast tulekahjud tekivad. Andur on ikka mõeldud ja seadusega kohustuslik igal ajal eluruumis toimima. Kui ventilatsiooniolukord justkui segab seal anduri kasutamist, siis tuleb tegelda just ventilatsiooniga.”

Tarmo Pärjala ütles, et segadust on teemaga omajagu ja temal isiklikult valutab süda nende 2000 pere pärast, kes on paigaldanud kohustusliku vinguanduri, kogenud valehäireid ja võtnud anduri kasutusest ära pahase tõdemusega „kurat küll, ma olen eluaeg ahju nii kütnud”.

„Andur on valideerinud ära olukorra, et seal on vingugaas, aga inimesed käituvad vastupidi,” resümeeris ta.

G4S-i esindaja meenutas üht korda, kui ta Nublu ukselt uksele müügimehega kaasas käies sattus ühe arsti peale. Too nimetas, et kopsuvähi tekkimise peamisi põhjusi on mürgine vingugaas. Vingugaasi aga ei tõmmata sisse ainult põleva sigaretiga – seda võidakse saada ka valede kütmisvõtete tõttu gaasi pika aja jooksul pidevalt sisse hingates.

Lõpetuseks tõi Tarmo Pärjala välja, et ülalmainitud uuringust selgus, et just eakamate inimeste jaoks on vingugaasiteema keeruline.

„Kuigi vingugaasiandurid läksid kohustuslikuks juba aasta alguses, siis päris paljudel eakatel neid ei ole,” sõnas ta. „Ja kurb on see, et nende eakate inimeste nooremad lähikondsed ka ei tea, kas vanaemal on vinguandur või ei ole. Kui noorem inimene ka ei tea seda, kuidas me võime olla kindlad, et vanaema selle olukorraga ise hakkama saab, selle keerulise müstilise vingugaasiga, mida ei näe ega kuule. Oleks äärmiselt oluline, et me kõik, kellel on vanemad või vanavanemad, mõtleksime selle peale, kas nad on andurid paika saanud. Kui sa käisid oma vanaemale õpetamas pangakaardi kasutamist või kui sa talle digiboksi panid või harisid teda mobiiltelefoni kasutamises, siis sa peaksid ka vingugaasianduri asjus teda aitama.”

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 15/09/2022 09:03:56

Lisa kommentaar