Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

LÄKS NAPILT: raudtee ääres elav pere peatas viimasel hetkel riigifirma saed

Estra ja Enn kõnealuse heki juures, mille taga asub nende kodu. Foto: Vidrik Võsoberg

Estra ja Enn Põlvamaalt Ruusalt avastasid läinud nädalal meelehärmiga, et riiklik raudteefirma on maha võtmas nende kodu rongide müra ja lähedal asuva kruusakattega maantee tolmu eest kaitsvat hekki. Nende lugu on mitmes mõttes õppetunniks: riiklike rajatiste kõrval elades võivad ebameeldivad ootamatused tabada ka pärast 60-aastast rahuaega, riigi tasandil võib kommunikatsioon longata – ja teinekord õnneks aitab, kui veidi kära teha ning oma õiguste eest võidelda.

Estra Kink on Räpina vallas Ruusat läbiva raudtee kõrval isa rajatud majapidamises elanud 1961. aastast, vahepeal küll kümmekond aastat mujal. Koduväiks tulnud Ennul on Ruusal elamise staaži mõnikümmend aastat vähem, aga siiski 40 ringis. Ussisoo talu elumaja asub raudteest 30 meetri kaugusel, vahepeal kasvab kärbitud kuusehekk ja lehtpuuvõsa. Teisel pool raudteed on samuti võsa, tolle taga aga elava liiklusega Veriora-Soohara maantee.

„Meil on siin Ruusal väike nägelemine raudtee ääres: raudtee tahab kaablipanemise käigus müraekraani eest ära lõigata,” teatas ärritunud Enn esmaspäeva hommikul LõunaLehele. „Mul on voodi, kurat, raudteest 30 meetrit. Siin on võsa ees, tahavad lagedaks teha, et siis on hästi kuulda ja näha kõik.”

Ennu sõnul said tema ja Estra reedel täiesti juhuslikult teada, et nüüd ja kohe võetakse maha maja ja raudtee vahele jääv hekk, mis kaitseb peret nii rongimüra kui ka taamal paikneva kruusakattega tee paksu tolmu eest. Töömehed olid järjega parajasti jõudnud just Ussisoo talu heki juurde.

Raie naabrite teadmata
„Meiega ei vestelnud sellest mitte keegi,” pahandas Estra, sest nemad ei teadnud heki mahavõtmise plaanidest õhkugi. „Üldse mitte midagi – nagu ei olekski olemas meid,” lisas Enn.

Estra sõnul pidas ta kollase traktoriga majandanud mehi esmalt kuklasekaitsjateks, siis sai aga nonde kõva häälega peetud vestlusest aru, et tegu on Eesti Raudtee korraldatud ehitushanke võitjatega.

„Ma läksin ja ütlesin, et niisama lihtsalt ei saa inimestest teerulliga üle sõita,” rääkis Enn, kuidas ta töödele reedel piduri peale pani. „Raudtee annab volitused allapoole, ja siis veel allapoole, ja siis ei ole ühtegi otsustusvõimelist kuskil näha ega kuulda siin. Ja nad ei taha üldse midagi kuulda. Et sõidame üle ja plats lagedaks.”

Enn imestab, et näiteks Tartus on Tamme staadioni lähistel mürakas müraekraan – ning staadionist märksa kaugemal kui tema voodi raudteest. Inimpõlve jagu on raudtee kõrval probleemideta ära elatud, nüüd aga tahetakse Ussisoo elanikud müra ja tolmu sisse ära uputada.

„Et mingid matsid on siin, lase aga rulliga üle,” tõdes mees. „Päris nii ikka minu arust ei tohiks. Maantee ääres on igal pool mürapaneelid. Need ilmasuured paneelid Tamme staadioni juures – mida imet? Mõni võtab seal staadioni peal positsiooni sisse – et läheb pauk valel ajal lahti või?”

Estra märkis, et nende majapidamine jääb raudtee mõjuulatusse ning nemad ei tohi 30 meetri kaugusele raudteest ka uut hekki istutada. Kui vana hekki poleks, kostaks majasse vägagi hästi rongide „kõkkadi-kõkkadi”, nagu naine kirjeldas. Äripäeviti läbib raudteelõiku kolm korda päevas Elroni reisirong ehk „porgand”, lisaks veavad kaubarongid puitu ja kuigivõrd kütteõli. Varem liikus Venemaa vahet ka ronge sõiduautodega – nüüd enam mitte. Ent naise sõnul kuulis ta Koidula suunas liikunud kaubarongi ka samal varahommikul kella viie ajal.

Tolm ja riik kui peremees
Raudteemüraga on perekond siiski üsnagi harjunud. Märksa hullem on aga palgiveomasinate tekitatav maanteetolm, mis jõuab teiselt poolt raudteed pilvena majapidamisse heki ja võsa kiuste. Estra ja Ennu palvest panna kruusateele tolmutõrjekemikaali olla keeldutud, sest nende kodu jäävat sellise väljamineku tegemiseks liiga kaugele.

Enn osutas teisel pool raudteed teel tolmutavale veokile ning pahandas riigi kui kehvapoolse peremehe üle. Kui erinevaid asju ajab „sada tegijat”, siis on neil hea lihtne vastutust endalt ära veeretada. „Üks ütleb ükspäev nii, teine teatab teine päev, et nii poleks üldse pidanud olema,” illustreeris mees. „Vene ajal öeldi, et raudtee algab seal, kus lõppeb mõistus. Minu meelest pole see asi muutunud – olgu venelased, hiinlased või eestlased, mõistust ikka pole.”

Estra tõstis veel esile, et pärast 2006. aasta kapitaalremonti pole raudtee ääres suurt liigutatud. Võssa kasvanud kraav ei juhi vett ära ja nii halvendab piirkonna elamistingimusi liigniiskus. Pere selleteemalistele märgukirjadele aga polevat reageeritud. Teisisõnu: riigiasutus tahab teha, mida ei peaks tegema, ning jätab tegemata tööd, mis tegemist vajaksid.

„Ma siin mõtlesin, et mul pole käeraudu kah, millega panna ennast võsa külge kinni,” naeris Enn heki raiumise saagat.

Mõlemale teeb meelehärmi, kuidas riik asus neist kui lihtsatest kodanikest „üle sõitma”.

Perenaine läbis ametnike armee
Kui perekond oleks sattunud läinud nädala lõpus kodust eemal olema, siis oleks neid koju jõudes oodanud heki asemel puhas plats ning maanteetolmuga kaetud majapidamine. Nädalavahetuse eel jäeti aga tööd vaidlusaluses lõigus pere nõudmisel pooleli. Estra asus aga kohe esmaspäeva hommikul telefonitsi riiklikku raudteefirmat pommitama. Üks ametnik suunas ta teise juurde, teine kolmanda juurde jne. Alles kümmekond läbihelistatud inimest hiljem saadi mingile selgusele.

„Tulin Põlvast ja naine ütles, et asi on enam-vähem lahenenud,” rõõmustas Enn esmaspäeva pealelõunal. „Et jätavad selle kuuseheki ikka püsti, mis siin eluaeg kasvanud helibarjäärina. Võsa võtavad ära natukene.”

„Sain kokkuleppele, et vana hekiase säilib, võib-olla isegi koos männiga. Et siis meie otsene side raudtee ja maanteetolmuga jääb ikkagi ära,” lisas Estra. „Nad oleksid täiesti lagedaks võtnud, rohuliblet poleks ka jäänud raudteest kuni majani.”

„Hekki ei võeta maha,” kinnitas LõunaLehele Eesti Raudtee kommunikatsioonijuht Monika Lilles. „Oleme kodanikuga ühenduses olnud. Seal ehitatakse kraavi, kuna seal paigaldatakse optikamagistraali – selleks, et raudteeliikluse andmesidet tagada. Ehitus toimub raudtee ehituskaitsevööndis ehk siis meie maal. Aga kunagi ammustel aegadel sai sinna Eesti Raudtee poole pealt see kuusehekk istutatud. Sellega seoses nüüd seesama elanik ka pöördus. Oleme temaga täna ühenduses olnud. Rääkisime ehitajaga ja me muutsime trassi. Nii et hekki maha sealt ei võeta.”

Lilles tunnistas, et raudtee kaartidel polnud majapidamist kaitsvat hekki märgitud. Kui aga kodanik Eesti Raudtee poole pöördus, räägiti ehitajaga ja otsustati trassi veidi nihutada.

Ühesõnaga, siin on võtmesõnaks kommunikatsioon?

„Täpselt, nii on. Tulime vastu inimesele ja probleem lahendatud,” sõnas raudtee-ettevõtte esindaja.

 

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 18/08/2022 11:10:54

Lisa kommentaar