KIRI TOIMETUSELE: hundijaht Võru linnas ehk Politsei lasteaiamängud

Toivo Kuslapuu. Foto: LLi arhiiv

Minuga juhtus Võru linnas 25. mail kella 11 ja 11.30 vahel järgmine lugu. Minul oli vaja osta ehitusmaterjalide poest malmist tuharest. Sõitsin bussiga Võru linna, ostsin linnast toidukraami ka, mul oli kaasas seljakott. Kõndisin linnast Veskijärve äärde ehituspoodi Espak. Kui olin kuskil 100 meetrit üle raudtee jõudnud, võtsin telefonil aku tagant ära, et vaadata, mis juhtub.

Ostsin kauba ära, maksin raha ära, kõrval müüja letis luges arvutist minu nime – Toivo Kuslapuu. Ma ei teinud sellest nagu väljagi, sest olen paljudest üritustest osa võtnud ja internetis on veel videofilmid minust. Minul endal arvutit ei ole ja ma ka ei valda seda.

Tulin poest välja, et minna Kubja haigla juurde bussile, mis tuleb bussijaamast välja kell 11.55. Sain Võlsi teeristi ja minust sõitis mööda tumeroheline Mercedese buss, tumedate klaasidega. Keeras ringi ja pidas kinni. Välja tuli kolm rohelist mehikest. „Värvimuusika” oli nii tugev, et mõtlesin: tuleb kiirabi. Küsisid ennast tutvustamata dokumente, mina vastu, et milles on asi. Keegi ei vastanud ega tutvustanud ennast, selja peal oli kiri „Politsei”.

Nad ei ütelnud, kustkohast nad on, mis asutusest. Näitasin ID-kaardi ette, vabandasid ja sõitsid minema. Tallinnas lasti üks mees niimoodi maha, tema nimi oli Käärmann (Jaanus Käärmann ründas 2017. a sügisel Tallinnas kahe noaga politseinikke ning sai surmava kuulitabamuse – toim).

1. Nad oleksid võinud lavastada kallaletungi politseile, aga seekord ei läinud see läbi, kuna mõlemad käed olid kinni – paremas oli 30x25 cm malmist tuharest ja vasak hoidis seljakoti rihmast kinni.

2. „Värvimuusikaga” (helisignaal+sinised tuled) sõita ühest linna otsast teise – kurjategija oleks neid oodanud või? Ma kahtlen selles väga!

Võru politsei, lõpetage need lasteaiamängud ära, neid ei ole lihtsalt kellelegi vaja.

Mis sellest siis järeldub: 1. minu telefoni võib pealt kuulata ja minu liikumist jälgida, 2. minule ei kehti inimõiguste reeglid, 3. minule ei kehti isikuvabadus, 4. minule ei kehti ahistamis- ega privaatsusreeglid.

Räägitakse, et inimõigusi rikutakse Venemaal ja Hiinas, kogu aeg. Aga mis toimub meil tegelikult Eesti vabariigis, sellest ei räägi keegi. Nii ongi aeg avalikustada see minu juhtum.

Huvitav on veel see, et sellel päeval ei olnud ühtegi erakorralist väljakutset Võru politseis, oli ainult üks kaupluse pisivargus.

TOIVO KUSLAPUU ehk HALL HUNT (71)
Rõuge valla Hürova külast

Toimetuselt. Hallist Hundist (nagu meest kutsutakse) on LõunaLeht varem kirjutanud kui kodanikust, kes aastakümneid Mõniste kandist jalgrattaga Võrru sauna vändanud ja kelle sportlikkus ning vitaalsus võiks olla eeskujuks paljudele märksa noorematelegi. Sõu mõttes on mees vahepeal vedanud jalgratta järel haagisena ka ratastega paati. Mis puutub kirjeldatud juhtumisse, siis eks ehmatab iga seadusekuuleka kodaniku ära, kui kolm võimumeest mingisuguse politseikontrolli käigus korraga peale lendavad. Tutvustada oleks end kindlasti viisakas, aga ju oli mingi politseioperatsiooni tõttu vajalik kontrollimise motiivi mitte avaldada. Kuid juhusliku korraliku kodaniku telefonikõnede pealtkuulamine ja tema liikumise jälgimine – selle liigitaks toimetus siinkohal siiski hea fantaasia valdkonda. On politseil ju arvatavasti siiski targematki teha.


Kommenteerib politsei- ja piirivalveameti kommunikatsioonispetsialist Kerly Virk:

Kurb kuulda, et inimene tundis end dokumendikontrollist häirituna.

Kui mõne väljakutse lahendamine nõuab piirkonnas liikuvate isikute ja sõidukite pistelist või ka lauskontrolli, siis politsei seda turvalisuse tagamiseks ja ohu ennetamiseks või kõrvaldamiseks ka teeb. Seda aga kindlasti mitte niisama iseenda lõbuks, vaid üksnes põhjendatult oma kindla tööülesande täitmiseks.

Härra võiks asjale otsa vaadata hoopis positiivsest küljest: temalt küsiti üksnes dokumenti ja lasti kohe minna oma teed, sest ta ei osutunud politseile huvi pakkuvaks inimeseks.

 

Autor: LL
Viimati muudetud: 04/08/2022 09:43:21