Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Krimmitatarlaste saatusest: kuidas kogu rahvas kodumaalt küüditati

Maikuus, 78 aastat tagasi alustasid 32 000 NKVD sõdurit erioperatsiooni Krimmis. Stalin oli mõne päeva eest allkirjastanud otsuse deporteerida krimmitatarlased oma ajalooliselt kodumaalt minema. Nende kollektiivne süü seisnes selles, et nad olevat Saksa okupatsiooni ajal teinud sakslastega koostööd.

Väike ekskurss: krimmitatarlased ei ole sama rahvas, mis tatarlased – tihti kiputakse neid segi ajama. Tegemist on rahvaga, mis välja kujunenud Krimmi khaaniriigis eri rahvaste segunemise teel. Nende keel on lähedasem türgi keelele kui Kaasani tatarlaste keelele.

13. sajandil vallutas Tšingis-khaan oma maailmariiki luues muuhulgas ka Krimmi ning määras siia oma asevalitseja. Sajand hiljem oli Krimmi khaaniriik sedavõrd tugev, et iseseisvus Kuldhordist. Neli sajandit kestnud riiklus lõppes 1783, mil Venemaa vallutas Krimmi. 1917 püüdsid krimmitatarlased oma riiklust taastada ja kuulutasid välja oma rahvavabariigi. See katse nurjati bolševike poolt, kuid Krimm sai siiski Vene NFSV koosseisus eristaatuse: oli nn autonoomne rahvusvabariik (ANSV), krimmitatari keel oli asjaajamise keeleks ja krimmitatari keeles anti kooliharidust.

1930-ndatel algasid krimmitatarlaste vastu repressioonid, sh algas tõsine venestamine. Arvukad arreteerimised ja hirmuõhkkond olid ka peamiseks põhjuseks, miks krimmitatarlaste juhid võtsid 1941 Bahtšisaraisse saabunud saksa vägesid vastu soola ja leivaga ning paljud mehed astusid vabatahtlikuna saksa väkke – kuidagi tuttav lugu ...

Meie (Eesti) avalikus ruumis ei ole kuigipalju juttu Krimmist kui krimmitatarlaste kodumaast. Meil räägitakse Ukraina territoriaalsest terviklikkusest, mis muidugi ka on vajalik. Kuid et see maa on koht, kus krimmitatarlased kujunesid etnoseks, sellest me kuigipalju ei räägi. Näiteks pole ERR läbi aegade kordagi märganud krimmitatarlaste kurba tähtpäeva, 18. maid (mil möödus 78 aastat nende väljasaatmisest).

Üldiselt ju küll teatakse Eestis, et 1944. aastal toimus krimmitatarlaste küüditamine. Kuid vähesed teavad, et välja saadeti kogu rahvas – kõik. Samuti on vähetuntud fakt, et nemad ei saanud ka peale Stalini surma õigust tagasi pöörduda, neile anti see luba alles 1990. aastal.

Mais 1944, peale Krimmi taasvallutamist, süüdistas Stalin krimmitatari rahvast (kogu rahvast!) kodumaa reetmises ning 18.-20. mail viidi läbi erioperatsioon, kus osales 32 000 NKVD sõdurit – Krimmist deporteeriti kõik (k õ i k) krimmitatarlased. Neile anti 30 minutit aega asjade pakkimiseks, misjärel sõidutati loomavagunites erinevatesse Nõukogude Kesk-Aasia piirkondadesse.

Kuu hiljem avastati, et Arabati säärelt (eraldab Aasovi merd Sõvaši lahest) unustati krimmitatarlased deporteerida. Rongid olid juba ära sõitnud ja operatsioon lõppenud – sääre külade tatarlased laaditi vanale laevale, mis uputati Aasovi merre. Nüüd oli Krimm tatarlastest vaba ja uus elu võis alata. Pole vist vaja lisada, et välja saadeti ka need tatarlased, kes olid teeninud punaarmees või kes polnud sakslaste okupeeritud aladel üldse elanud ega oleks kuidagi saanud kodumaad reeta – süü oli kollektiivne.

Kui peale Stalini surma algas massiline rehabiliteerimine ja vanglatest-asumiselt tagasipöördumine, siis krimmitatarlasi see ei puudutanud. Nende rahva kollektiivne süü ehk kodumaa reetmine jäi alles ja neid ei lubatud Krimmi tagasi, nad ei võinud Krimmi isegi mitte külastada. Valdavalt puudusid N. Liidu inimestel tol ajal passid (elukohast lahkumiseks oli vaja passi). Hiljem, kui passid väljastati, kanti sinna andmed rahvuse kohta.

Vabaduse (õigus müüa oma Usbekistanis soetatud maja, korter vms ning kolida Krimmi) said krimmitatarlased N. Liidu ministrite nõukogu määrusega alles 11. mail 1990.

Kohe peale tagasipöördumise algust (1991) kutsuti kokku Krimmitatari Rahva Kurultai (ehk võiks võrrelda meie Eesti Kongressiga), kes nimetas ametisse Medžlis'i ehk valitsuse. Loetud kuude jooksul lõid krimmitatarlased Krimmis oma paralleelse võimustruktuuri. Kõikides administratiivüksustes, kus valiti võimuorganeid, valisid tatarlased ka oma kohaliku võimu ehk Mdežlis'i, moodustades seeläbi oma paralleelvõimu igas külanõukogus, linnas ja rajoonis. Kuivõrd tatarlaste kunagised külad ja majad olid vahepeal asustatud uute inimestega, hakkasid nad omale ehitama uusi asulaid.

Kuna krimmitatarlaste tagasipöördumine kodumaale langes ajaliselt kokku Ukraina iseseisvumisega, rajasid nad oma tulevikulootused Ukrainale. Elu pakkus mulle võimaluse kohtuda 2008. aastal krimmitatari juhtkonnaga, kus küsisin Refat Tšubarovilt (krimmitatarlaste omavalitsuse Medžlis'i juht), miks nad ei püüdle riikliku iseseisvuse poole? Sain vastuseks: „ Kuni Ukraina liigub Euroopa suunal, on meie rahval Ukrainaga sama tee, kui Ukraina valib Moskva suuna, siis „tänan“, seda oleme juba näinud ja see meile ei sobi.“

2014. aasta juunis, paar kuud peale Krimmi okupeerimist Venemaa poolt, külastasin Krimmi. Siis olid kohalikud venelased valdavalt eufoorias ja õnnelikud, et Krimm „pääses Ukraina käest”. Samas, kui krimmitatarlased olid valdavalt mures ja nördinud, et nad on taas Venemaa meelevalda sattunud. Keskealine töötaja Bahtšisarai khaanipalees kirjeldas küüditamise õudusi oma ema mälestuste põhjal ning lisas: „ Just saime rahvana jalad alla ... ja jälle on Vene võim tagasi ...“ Meie kodumajutuse peremees: „Ukrainas tundsime end kindlamalt, praegu on kõhe ... ei tea, mis juhtuma hakkab, usku ei ole ...“ Vaimulik Starõi Krõmi (krimmitatari Eski Qırım) mošees: „Eks näeme ja vaatame, oluline on rahvana alles jääda, tulgu mis tuleb ...“

Peale Krimmi vallutamist Venemaa poolt, saadeti kohe maalt välja Medžlis'i juhid, õigemini: neid ei lastud Ukrainast enam Krimmi (koju) tagasi. Aasta pärast võeti Medžlis'i peakorter jõuga üle ja ametnikud tõsteti välja. Ning peatselt keelustati Medžlis kui äärmusrühmitus. Vähem kui aastaga likvideeriti kõik selle kohalikud organisatsioonid. Aktivistid vangistati või nad jäid kadunuks. Tänaseks on kogu krimmitatarlaste omavalitsuse võrgustik likvideeritud.

Mis edasi? Ehk ei ähvarda seda vaprat rahvast täna väljasaatmine nagu 70 aasta eest. Kuid Venemaad usaldama ei hakka see rahvas küllap kunagi. „Krimmitatarlased ei ole nagu kaukaaslased. Kui läheb halvasti, siis meie ei hakka partisanideks ega asu Venemaa linnadesse pomme panema,” arvas 2008. aastal üks nende juhtidest. „Meie teeme lapsi ja ootame oma aega.”

Nüüd on see aeg käes ja krimmitatarlased on valinud vene võimu mittetunnustamise tee. Muidugi – see kõik ei loe, sest krimmitatarlasi on Krimmis alla 15%. Aga see ei jää nii igavesti: kui venelaste iive on Krimmis negatiivne, siis tatarlasi sünnib täna üle kahe korra rohkem kui sureb. Kui see nii jääb, ei lähe sel rahval kaua, et valitsevaks rahvaks tõusta. Seniks neile aga palju jaksu!

 

Autor: REIN ORG
Viimati muudetud: 26/05/2022 09:07:22

Lisa kommentaar