Montenegro – rikkaliku kultuuri ja loodusega paradiis

Vaade hotelli rõdult Budva linnas. Foto: Urmas Paidre

Montenegro, mis saavutas iseseisvuse Serbiast 2006. aastal, on pisike riik Aadria mere kaldal. Oma territooriumilt on Montenegro veidi enam kui kolm korda Eestist suurem ning rahvaarvult Eestist kaks korda väiksem. Kuid kõiges, mis puudutab loodust ja kliimat, on see riik Eestist väga erinev.

Montenegro (tõlgituna must mägi) on oma nime saanud Veneetsiast pärit vallutajatelt, kes just nii kirjeldasid Montenegro rannikul paiknenud tihedaid männimetsasid. Itaaliat kumab Montenegros ka tänasel päeval – täiesti süüdimatult võib väita, et meile Itaaliaga seonduvad söögid ja joogid, nagu pasta, pitsa, vein, mahl, on Montenegros sama head kui Itaalias või veel paremadki.

Kuna Montenegro rannikupiir on maismaapiirist vaid poole võrra lühem, võimaldab see neil oma külastajatele pakkuda oivalisi maitseid, mis puudutavad mereande. Näiteks sõites mööda Montenegro rannikut võib märgata rannakarbi- ning austrikasvandusi, kuhu sisse põigates saab imelise ja värske naudingu.

Kasvatatakse ka teatud kalu, sest kui Montenegros algab turismihooaeg (kõrgaeg juuli-august), on kalade tarbimine niivõrd suur, et neid tuleb kunstlikult juurde toota. Siinkohal ei saa mainimata jätta, kui oivalised on Montenegro puu- ja juurviljad. Kuna kliima on neil hea, siis see peegeldub ka viljades: need maitsevad väga head. Kodus võib juhtuda, et siin pakutavad sarnased tooted peegeldavad vastupidist.

Rahakotile ei ole Montenegro toidukultuur koormav: värskelt pressitud mahlad jäävad 2,5 euro kanti, korralikud mereanni- ja lihapraed alla 20 euro, pastad-pitsad 10 euro kanti, supid alla 7 euro ning pokaal veini 3 euro kanti. Muide, portsjonid on Montenegros palju-palju suuremad kui meil Eestis.

Nagu Eestis, võib Montenegros riigi põhjaosast lõunaossa sõita kolme tunniga. Kuid arvestama peab üpris kaootilise liikluskultuuriga, mida isegi kohalikud kinnitavad ning annavad hea nõu mitte sõita ilma kohalikku olu tundva autojuhita. Montenegro autode numbrimärgid on stiililt äärmiselt sarnased Saksamaa omadega ning tänavapildis võib kohata palju luksusautosid, mis enamasti kannavad Ukraina või Venemaa numbrimärke.

Kiirteid Montenegros veel ei ole ning mägistes oludes tuleb arvestada kaherajaliste teedega, kuhu peavad ära mahtuma kõik. Tõsi, valmimas on esimene Montenegro kiirtee, mis viib nende peamisest sadamast Barist Belgradi (Serbia) ning mida investeerib ja ehitab Hiina. See on hea näide, kuidas hiinlased ekspansiivselt liiguvad Aasiast Euroopasse „abi“ pakkudes.

Nagu eespool mainitud, sarnaneb Montenegro kultuuri poolest Itaaliaga, kuid riikide majanduslik olukord pole võrdväärne. Montenegros ringi liikudes näeb ikkagi palju nii nõukogude ajast jäänud kultuuri (prügihunnikud tänavatel) kui ka arhitektuuri. Selle kõrval võivad küll olla keskajast pärit imelised kindlused, Araabia šeikide ehitatud linnajaod (nt Porto Monenegro, kus asub ka Euroopa ainus seitsmetärnihotell), kuid palju on näha väsinud elamuid ning ka pooleli jäänud ehitisi. Kadunud pole ka kioskikultuur.

Montenegro keskmine palk on ca 900 eurot ning miinimumpalk ca 550 eurot. Riigis on eriloa alusel kasutusel euro (varem oli Saksa mark), mis annab euroala inimestele võimaluse riigis eriti mugavalt arveldada.

Montenegro on kindlasti turismindusele orienteeritud riik ning koroonaviirusest tingitud keeruline olukord maailmas on jätnud jälje ka nende majandusse (nt töötus on ca 16%). Paljud hotellid ja turismiatraktsioonid on külastajaid kaotanud ning oma jälje jätab ka praegu kestev Ukraina sõda. Seda eelkõige seetõttu, et Monenegros elab ja seda külastab tihti väga palju Venemaa ja Ukraina kodanikke. Samuti võib väita, et lennuühendus pole Montenegroga kiita: väga palju lende sinna ei ole ning kui on, siis on need üpris kallid. Lihtsam on lennata Horvaatiasse Dubrovnikusse.

Inimesed on Montenegros sõbralikud, kuid isegi eestlase jaoks veidi aeglasevõitu. Räägitakse montenegro keelt, see on üks dialektidest, mis koondab serbia, bosnia, albaania ja horvaatia keelt (kõik eespool mainitud on ka tegelikult Montenegros ametlikud keeled). Turist saab kindlasti hakkama nii inglise kui vene keelega.

Montenegros elab väga palju rahvusgruppe, mida võib näha ka tänaval kohatud autode numbrimärkide põhjal – kogu rahvastikust moodustavad 45% montenegrolased ja ca 30% serblased. Alla 10% elab riigis albaanlasi ja bosnialasi. Tasub mainimist, et riik on väga religioosne, mida tõendab ka oma silmaga nähtav kirikute hulk. Enamik usklikest (üle 70%) on õigeusklikud ja ca 20% islamiusku.

Sama mitmekesine kui Montenegro ise on ka selle poliitiline elu. Tegemist on parlamentaarse riigiga, kus kõige olulisemat rolli mängib president. Praegune president on olnud võimul juba üle kolmekümne (!) aasta ning sellesse perioodi on sattunud rohkesti skandaale (nt Itaalia on teda kahtlustanud ulatuslikus salasigareti äris). Tasub ka mainida, et Montenegro president ja tema vend on riigi ühed rikkaimad inimesed. Montenegro on 2008. aastast Euroopa Liidu ametlik kandidaatriik ning liitumist Euroopa Liiduga peetakse väga oluliseks eesmärgiks. Samuti on Montenegro NATO riik.

Igal juhul on Montenegro riik, mida külastada ja avastada. Selle kliima on vahemerelik, loodus pakub nii mägesid kui laugemaid rannikualasid ning toidukultuur imemaitsvaid mereande, puu- ja juurvilju ning veine.

Kuigi Montenegros asub ka Euroopa sademeterohkeim koht – Kotori lahe põhjarannik (5000 mm aastas) –, siis omast käest tean öelda, et vihmaseid päevi nägin Montenegros vaid üht ning sedagi just Kotoris. Juba mai alguses kannatas meres ujumas käia ning kõrgeim temperatuur küündis 34 kraadini. Kõike nähtut ja kogetut kokku võttes võib öelda: Montenegro, see on paradiis!

 

Autor: ANU KIKAS
Viimati muudetud: 26/05/2022 09:01:34

Lisa kommentaar