Helen Metsma. Foto: LõunaLehe arhiiv

Põlva vallavalitsuse sotsiaalosakonna endine juhataja Helen Metsma, keda ekskolleegid vaid hea sõnaga meenutavad, viis oktoobri lõpus täide kevadel tekkinud mõtte tegelda millegi muuga. Tänases LõunaLehes vaatab ta sotsiaalvaldkonnale ja seal tehtule veidi tagasi.

„Mõte, et võiksin oma elus midagi muud teha, tiksus juba kevadest,” tunnistas Helen Metsma, kes töötas sotsiaalosakonna juhatajana Põlva vallavalitsuses viimast päeva 22. oktoobril. Kaks päeva hiljem ehk peale puhkepäevi alustas ta tööd Eesti külaliikumises Kodukant vabatahtlike koordinaatorina, kelle tööpiirkond hõlmab kolme kagunurga maakonda.

Juba kevadel hakkas ta tööpakkumisi vaatama, eelkõige neid, mis olid sotsiaalvaldkonnale lähedased. Ta on sotsiaaltööd õppinud ja see on endiselt meelepärane.

„Omavalitsuse sotsiaaltööd mõnda aega eemalt vaadata on minu meelest vajalik, sest vaadates asju teise nurga alt, näen, mida saaks selles vallas teistmoodi teha,” andis Metsma mõista, et kui kaheaastane leping Kodukandiga lõpeb, võib ta sotsiaaltööle naasta.

Uuel töökohal puutub ta sotsiaalvaldkonnaga kokku, sest vabatahtlike seltsiliste leidmine on üks tema töölõik ning selles on koostööpartneriks omavalitsuste sotsiaaltöötajad, teiseks partneriks on hooldekodude juhatajad.

Ligi neli aastat tagasi, kui Kodukandil oli Võru- ja Põlvamaal vabatahtlike projekt, osales selles ka Põlva vald ning osakonna juhatajana käis ta koos tulevaste vabatahtlike seltsilistega koolitusel. Tänu sellele teab ta, mida tähendab vabatahtlike seltsiliste otsimine ja nende kaasamine inimeste aitamisse.

„Nüüd on mul rohkem aega ka Maana tegemistele pühenduda,” lausus usutletav, kes koos Reet Kääriga pani kaheksa aastat tagasi aluse Osulas asuvale MTÜ-le Maana. „Soovime tegevust laiendada, näiteks tahame keldrisse sisse seada ruumid puutöö tegemiseks, kus muu kõrval saab ka mööblit restaureerida,” tõi ta näite.

Kardinaalne muutus tööelus võimaldab rohkem aega perele pühendada. „Eelmises töös oli abikaasa ja laste kannatlikkus väga suur asi, sest kui ma õhtul Põlvast üle 30 kilomeetri kaugusel asuvasse koju Osulasse jõudsin, oli vaim vahel nii väsinud, et peale õhtusöögi valmistamise ei jaksanud enam muud teha,” rääkis ta.

Eriti pingeliseks muutus sotsiaalosakonna inimeste töö mullu märtsi keskpaigast seoses koroonaga.

Valitsus sotsiaaltöötajate elu lihtsamaks ei ole teinud
Pigem vastupidi. Niigi keerulisel pandeemia ajal on pealinna poolt kuulda küsitava kasuteguriga muudatuste elluviimistest ning segadust tekitavaid ütlemisi. Läinud varakevadest said ka sotsiaaltöötajatest meedikute kõrval eesliinitöötajad.

„Alguses oli haigusest väga vähe teada, eriti raske oli kodudes käinud hooldajatel, seda enam, et eakate juurde mineja pidi terve olema. Kui Põlva vallamaja lukku läks, jäi sotsiaalosakond ainsana avatuks. Nakatumise ärahoidmiseks töötas viis inimest ühe nädala kodukontoris, teised viis olid tööpostil, ning järgmisel nädalal vastupidi,” meenutas ta kõigile uut ja ootamatut, kuid ka kurnavat tööaega läinud aasta varakevadel.

Metsma on sotsiaalvaldkonnas töötanud 14 aastat, sellest üle kaheksa aasta Põlva vallamajas osakonna juhatajana. Nende aastate jooksul on ta kuulnud ikka aeg-ajalt etteheitvaid küsimusi, et miks sotsiaaltöötaja midagi ei teinud.

Etteheited tulevad enamasti kõrvalseisjatelt, kes ei tea, milline on abivajaja reageering soovile teda abistada. Teiseks, kõrvalseisjale ei paista välja, et abisaaja heaks on juba samme astutud. „Et sotsiaalvaldkonna töötajad tegelevad tundlike teemade ja abistatavate isiklike küsimustega, ei tohi nad kõigist oma tegemistest rääkida,” täpsustas usutletav.

Kirja väikseimgi liigutus
Pealinna kabinettidest võivad vahel allapoole tulla küsitava kasuteguriga nõuded. Sotsiaaltöötajad ei vaidlusta, et peavad üleriigilisse Star-programmi kandma iga väikseimagi liigutuse abivajaja kohta: toetuse maksmine, teenuse määramine, abivajaduse hindamine jne. See on vajalik, et ka sotsiaalministeerium ja sotsiaalkindlustusamet kõike näeksid.

„Toimetulekutoetuse saaja tuleb osakonda ja esitab kõik arved ning töötaja sisestab need koondina programmi, viimane arvutab, kas ja kui palju taotleja saab toetust. Praegu on oht, et seda tööd võidakse detailsemaks teha, mis tähendab, et väljakäidud idee ellurakendumise järel peab sotsiaaltöötaja taotleja juuresolekul kõik esitatud arved ja muud dokumendid ükshaaval Star-programmi skaneerima. See töö võtab varasemast poole rohkem aega ja töötaja ei saa sel ajal inimesega suheldagi, sest peab kogu aeg arvutisse vaatama,” tõstis Metsma esile küsitava kasulikkusega nõude. Ta loodab, et seda siiski ei jõustata.

Oktoobri viimasel nädalal teatas riigihalduse minister Jaak Aab üleriigilises meedias, et seoses elektrihinna tõusuga hakkavad omavalitsused vähekindlustatud peredele kompensatsiooni maksma. Usutletav näeb siin riigipoolset kiirustamist ja läbimõtlematust, mille tagajärjel kannatab ka omavalitsuste maine.

„Väljaütlemise ajal ei olnud ministri määrust veel alla tulnud, selle alusel saavad omavalitsused kompensatsiooni maksta. Ometi nõuti, et kohalikud volikogud peavad ka vastava määruse vastu võtma. Ei mõista, miks on omavalitsustel sellist määrust vaja, kui kompenseerimise raha tuleb riigilt. Aab andis ütlusega inimestele võimaluse omavalitsuste sotsiaalosakonnast küsida, miks nad veel toetust ei maksa, sotsiaaltöötajad aga peavad kompensatsiooni küsijatele arusaamatust selgitama.”

Neli aastat oli tegus aeg
Vaadates tagasi neljale viimasele tööaastale, kus Põlva vallaga liitus neli väiksemat valda, hindas Metsma seda aega väga töisteks. Lisaks näitasid need aastad, et olulistes probleemides sujus vallavalitsuses kõigi osakondade koostöö.

Esimese suurema ettevõtmisena, mis liitunud Põlva valla sotsiaalosakonnal tuli teha, oli sotsiaaltöö ühtlustamine.

„Endises Vastse-Kuuste vallas osutasid koduhooldusteenust sotsiaaltöötajad, liitumise järel sai ka see piirkond koduhooldusteenuste osutaja,” sõnas usutletav. Tema sõnul on hajaasustusega kohtades sellise teenuse osutaja olemasolu kohapeal väga vajalik. Just koduteenuste osutaja saab kõige kiiremini viia abivajaja poodi ja tohtri juurde või soovi korral talle toitu osta ja selle ka koju viia.

Kui vallamajas hakati hooldekoduks plaanitud kahte maja kavandama ja projekteerima, oli koostöö osakondade vahel eriti oluline.

„Kahte majja tuleb kokku 40 kohta dementsuse ja Alzheimeri sündroomiga inimestele ning eelisjärjekorras saavad neisse koha põlvamaalased,” rääkis ta. Nende majade planeerimise ajal konsulteeris sotsiaalosakonna juhataja ka dementsuse kompetentsikeskusega. Sealt saadi vajalikku teavet maja ruumide seinte eri värvitoonidega katmise ja isegi värviliste WC-pottide paigutamise kasulikkusest. Tänu värvidele saab hoolealune aru, et selles ruumis on midagi, mida ta vajab, sest talle jäävad värvid meelde.

„Aiateed tulevad ringikujulised, sest nii jõuab jalutaja alati samasse punkti tagasi ega eksi ära,” tõi ta veel ühe näite majade erilisusest.

Plaani kohaselt peavad hooldekodud valmima tuleva aasta juuli viimaseks päevaks.

Valdade liitumise järel oli Helen Metsmale väga oluline ühtse meeskonna loomine sotsiaalosakonnas ning meeskonnale motivatsiooni sisendamine. Nüüd saab ta rahuloluga öelda, et „ükski Põlva valla sotsiaaltöötaja ei käi lihtsalt tööl, vaid kõik teevad oma tööd südamega, ning et sellist asja ei ole ta märganud mitte igas kohalikus omavalitsuses”.

Kaia Võrno: Helen oli juht kõige paremas mõttes
Kaia Võrno töötab peaspetsialistina Põlva vallavalitsuse sotsiaalosakonnas. Ta ütles, et osakonna juhatajana oli Helen parim, kes neil seni olnud. „Tunnetasime, kui oluline on meie valdkonnas meeskonnatöö, üksteise toetamine, märkamine ja tunnustamine. Helen oli meie tugi, innustaja ja lohutaja, juht kõige paremas mõttes, ta liitis meid ühtseks meeskonnaks.”

Osakonna töötajad tundsid, et keegi neist ei ole oma probleemidega üksi ning nad hindasid juhataja suutlikkust erinevates olukordades rahulikuks jääda, tahet kõiki asjaosalisi mõista ja arutelude kaudu õigeid lahendusi otsida.

Ta märkis, et kui nad juhatajalt tema töölt lahkumisest esimest korda kuulsid, ehmatas see neid, sest keegi ei osanud seda oodata.

„Mõne aja möödudes tekkis meis kurbus ja ka hirm tuleviku ees, et kuidas me hakkama saame, sest senini tundsime ennast ühtse ja tugeva meeskonnana,” meenutas Võrno. Ta tunnistas, et südames lootsid kolleegid tükk aega, et Helen muudab meelt, kuid seda ei juhtunud.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 18/11/2021 09:21:13