Vaade Algarve rannikule kalda lähedalt. Foto: Mari-Anne Leht

Portugali lõunaosas Algarve piirkonnas nähtust tulevad silme ette São Vicente neem, Tavira linn, põhja poolt Alentejo piirkonnast roomaaegse templi varemed ja korgitammed ning mõlemast kandist muidugi azulejo’d. Palavust oli seal läinud kuu kolmandal nädalal ülearu, nii nagu maskihullustki.

Azulejo’de imetlemise kannan kindlasti reisi kõige meeldivamale poolele, seda enam, et ma ei teadnud varem nende kasutamisest kirikutes ja pinkidel midagi.

Esimesel päeval sõitsime Portimaost, kunagisest sardiinide pealinnast, mõnekümne kilomeetri kaugusele Almancili külakesse sealset väikest kirikut uudistama. Miks küll külakirikusse, mõtlesin endamisi. Kohale jõudes sain aru, miks giid Rutt meid sinna tõi. São Lourenco kiriku seinad ja laed on sinivalgete azulejo’dega kaetud. Pildid on mõistagi piibliainelised, valge põhjaga plaatidel on kujutised sinised. Niisugust kirikut näeb Euroopas vist harva. Altariosa on kuldne. Kirikus pildistada on keelatud.

Mis on azulejo’d? Need on keraamilised plaadid, millele on käsitsi kantud kujutised, seejärel on plaat glasuuritud. Pärand mauridelt, nagu muudki piirkonnas. Algarve nimigi on mauridelt, neil oli piirkonna nimi Al-Garb.

Sinivalged azulejo’d on ka Misericordia kirikus Tavira linnas, kuid siin on azulejo’dega kaetud vaid 14 paneeli, mis ei ulatu laeni. Peauksest ühel pool on seitse vaimset, teisel pool seitse ihulikku halastust kujutavat paneeli.

Rutt selgitas, et igal paneelil on sõnum: „Vaimse halastuse paneelidelt saab teada, et harimatut tuleb õpetada, kahtlejatele head nõu anda, rusutut lohutada, patust manitseda, arglikku julgustada, solvajale andestada ja tüütut taluda.”

Ka mitmes teises kirikus oli mõni sisesein azulejo’dega kaetud.

Enam meeldisid mulle kui usukaugele azulejo’dega kaetud pingid Olhão linna kaldapealsel. Neid on seal vähemalt kuus. Enamiku pinkide ja seljatugede maalingud on mereteemalised. Istusin ühele pingile, sest oletasin, et niisugusel pingil istumist ei pruugi elus enam tulla. Mõnus oli. Hästi hoitud olid need pingid samuti. Meil need vist kaua kaunitena vastu ei peaks.

Azulejo’dega on Portugali lõunaserva linnades kaetud ka osa majade välisseinad, kuid plaatide muster ja värvitoon on igal majal erinev. Rohkem jäi selliseid hooneid silma armsas Tavira linnas. Mõne linnaga on kohe nii, et paned jala maha ja tunned, et oled kodus. Tavira oli sellel reisil ainus linn, kus nii tunnetasin. Varem olen n-ö kodus olemist tunnetanud vaid Barcelonas.

Kas Taviras tulenes kodune tunne ühel pool Gilão jõge asuvatest madalatest, azulejo’dega kaetud majade fassaadidest ja nende omanäoliselt kujundatud katustest, mis taas mauridelt päritud, üle Gilão jõe viivast laiast jalakäijate sillast, mis ka osaliselt pärineb mauride ajast ehk 12. sajandist, või hoopis millestki muust, ei oska nädalaid hiljemgi seletada.

Tavira maurideaegsest kindlusest on alles vaid hallist kivist välisseinad, needki suurelt osalt taastatud. Maurilik on kindluse väike õu, kus mõned puud ja lilled, kuid ei ole veesilma nagu Alhambras, mauride viimases kantsis Pürenee poolsaarel. Algarve oli viimane Portugali piirkond, kust maurid 13. sajandi keskel välja aeti.

Nähtud kindlustest tundusid kaugelt vaadates maurilikumad Silvese linna kõrgel künkal seisvad punased sakkidega müürid, aga sinna me ei põiganud. Kuid see-eest sõitsime Algarve piirkonna kõrgeimale mäele ja Euroopa edelatippu.

Kõrgeim koht, karm nurk ja liivakivist kaljud
Algarve piirkonna kõrgeim koht asub Sierra de Monchique mäeahelikus, see on 902 meetri kõrgune Foia mägi. Sinna jõudmiseks viib tee läbi kunagise metsase ala, millest 2017. aasta suure tulekahju tagajärjel on siin-seal püsti vaid põlenud puutüved.

Foia tipp on lame, seal on ruumi kahele käsitööpoele, toidukohale ja parklale. Ühes poes on pakkide viisi kudumeid ja korgist tooteid, teises palju käsitööd ja ehteid, kuid kaardiga viimases maksta ei saanud. Kui suured toidupoed välja arvata, ei tahtnud väikesed poed ja osa toidukohti kaardimaksest Algarve piirkonnas ja Evora linnas kuuldagi. „Meil ei saa kaardiga maksta,” oli mitme toidukoha ja poekese teenindaja tavaline vastus. Portimão rannaäärsed restoranid õnneks tunnistasid kaardimakset.

São Vicente neem Algarve lääneosas Sagrese linna lähedal on nii Portugali kui ka Euroopa mandriosa edelapoolseim koht. „Roomlased pidasid neeme nii pühaks paigaks kui ka maailma lõpuks,” sõnas Rutt teel sinna.

Tuul lennutas juukseid ja kaelas olevat salli, kui 60 meetri kõrguselt kunagise kindluse õue kaldapiirdelt alla Atlandi ookeanile vaatasin. Karm, nauditav ning isegi jõudu andev vaade ookeanile piirde äärest, mille taga langeb sirge kaljusein otse ookeani. Meenus, et seal all on palju merelahinguid peetud, Vikipeedia kirjutab üheksast suurest lahingust. Veel mõtlesin, et sinna ookeanipõhja on aastasadadega kogunenud ilmselt rohkem inimeste luid, kui neid on Evora ühe kiriku luukabelis.

Majakas on kunagise kloostri kohal, mustkattega õue ääres on mitu hoonet, ühes neist ka viisakas WC. Neeme läheduses ei ole elumaju. Korrastatud alast väljaspoolne ümbrus karjub WC järele, sest vetsupaberi tükke vedeles igal sammul. Mõistagi ei tohi seal kõndides maapinna piiri lõpule liiga lähedale minna, sest piiret ei ole ja kukkumine 60 meetri kõrguselt võib jääda viimaseks eluhetkeks.

Algarves on ka teistsuguseid kaljusid, selliseid, mida saab romantilisteks pidada, sest nad on nii maalilised.

Vaated Atlandi ookeani äärsetele liivakivist kaljudele on ühtemoodi kaunid nii väikelinna Carvoeiro rannikul kui Ponta da Piedadeses. Viimast peetakse Algarve võimsaimaks kaljukompleksiks. Päike säras ja Atlandi vesi oli kohati rohekas, kaugemal sinine. Kallast ääristavad erineva kujuga kaljud, eemal ulatuvad veest välja üksikud, eri kujuga kaljud.

Ühel päeval sõitsime paadiga Atlandil, Carvoeiro kalda ääres. Nii pääsesime kaldasse uuristunud koobastesse.

Aga liiva siin armastatakse, sellele sain kinnitust paigas nimega Lagoa, kus oli loendamatu arv liivaskulptuure, mille olid valmistanud meistrid maailma eri nurkadest, Aasiast Ladina-Ameerikani. Mõtlesin, keda küll kõrvetava päikese all jäädvustada. Muidugi kuningannat. Otsisin Elizabeth II-st voolitud liivaskulptuuri ruttu üles, tegin mõned klõpsud ja pagesin veepudeliga varju. Platsile voolitud isikud, ehitised ja muu jäi suures osas nägemata.

Nägemata ei tohtinud mingil juhul jääda see, mis roomaaegsest templist veel 20 sajandit hiljemgi alles.

Tempel keiser Augustusele
Kui kristlus 4. sajandil võimust võtma hakkas, seda suuresti keiser Constantinus Suure soosivale suhtumisele, hakati Kreekas, Roomas ja mujalgi kultuuri- ja arhitektuuriväärtusi, ka templeid, hävitama.

Portugalgi oli ammu osa Rooma impeeriumist ning siiagi püstitasid vanad roomlased templeid, millest on alles vaid üks, Evora linna kõrgeima koha peal. Linnasüda on UNESCO maailmapärandi nimistus, kuid see ei pannud ahhetama.

Mind huvitas Evoras eelkõige templist allesjäänu. Templi ehitasid roomlased keiser Augustuse auks 1. sajandil. Püstiseisvad sambad on palju üle elanud, kuid ometi on midagigi alles jäänud. Giidi sõnul on see tempel üks paremini säilinud antiikne mälestusmärk Portugalis. Omal ajal oli templil 32 korintose sammast, praeguseks on neist alles vaid 14, mõned murenenud, nagu seda on templisse viinud treppki.

Ühe antiikse templi sammaste ja paiga tasuta nägemise eest kulutada sõiduks päev, sest Portimãost Evorasse ja tagasi on kokku 300 kilomeetrit, ei ole ju palju.

Evoras käisime ka São Francisco kiriku juurde kuuluvas luukabelis, mille seinad, lagi ja tugipostid on kaetud ligi 5000 inimese luudega. Jättis ükskõikseks, kuid teisalt tean nüüd, milline näeb välja inimeste luudega kaetud ruum. Süngevõitu.

Süngevõitu ajalugu on ka Lagose linna (mitte segi ajada samanimelise linnaga Nigeerias) ühel paigal. Nimelt oli sajandeid tagasi kohas, kus praegu asub pisike maja, orjaturg. Nüüd on väikeses majas orjamuuseum. Kuid aegu enne orjaturu rajamist Lagosesse 15. sajandi keskel toodi inimesi Aafrikast ja müüdi Euroopasse tasuta tööjõuks.

Viinapuud ja korgitammed
Kui Algarve maapind on enamasti helepruun, kust kidurad põõsad taeva poole sirutuvad, siis naaberpiirkonnas, põhja pool asuvas Alentejos laiutavad nii viinamarja- kui oliiviistandused. Siin näeb rohelist värvi küllaga.

Kõigis viinamarjamaades ei ole viinamarjad sugugi odavad, nagu eeldasin. Kilo maksis Portimão Continente toiduketi poes 4 eurot ja 50 senti. Võrdluseks, odavaima veini võis osta vähema kui paari euro eest. Kuid need viinamarjad olid tõesti maitsvad. Ühe veini ikkagi ostsin ja seda prantslaste ketipoest Auchanist, maksis sama palju kui kilo viinamarju ja maitses hästi.

Oste tehes märkasin hiljem tšekilt, et igal tootegrupil on erinev aktsiisitasu.

Tööstuskaupadel ja käsimüügiravimitel on käibemaks 23, restoranides ja teistes söögikohtades 13, ja toidukaupadel on see vaid kuus protsenti.

Kodus kirume tihti kruusateid, mis tolmavad, on treppis ja arvame, et sellised teed on ainult meil. Alentejos sõitsime sellist teed edasi-tagasi kaheksa kilomeetrit, et uudistada megaliite ja silmast silma ka korgitammi, mis on 2011. aastast Portugali rahvuspuu.

Giidi sõnul tuleb Portugalist üle 55% maailma korgitoodangust, naabrite juurest Hispaaniast 30% ja ülejäänu mujalt. „Portugalis ei tohi korgitammesid raiuda, välja arvatud väga haiged puud,” märkis Rutt ja lisas, et korgitammede iga jääb 200‒300 aasta vahele.

Korki kooritakse tüvedelt käsitsi ja 9‒12 aasta järel. Peale koorimist jääb puutüvi enam kui meetri kõrguselt tumepunaseks ja sinna kirjutatakse üks number. Kui tüvel on näiteks number 7, tähendab see, et järgmine koorimine on 2027. aastal.

Maskinõue ületas kohati mõistlikkuse
Igal reisil on midagi, mis võiks olemata või vähesel määral olla, sellel sõidul tekkis vahel küsimus maski kandmise kasulikkusest, sest jäi mulje, et riigis oli maskinõudega üle pingutatud. Ühel pärastlõunal läksime Loule linna kruusasele tööstuskaupade väliturule, mille sissepääsu juures kontrollisid maski kandmist kaks relvastatud politseinikku. See, et käsi pesta ei saanud ja igaüks sai turul kaupa kätte võtta ja tagasi panna, et häirinud kedagi.

Hotellis, kus me Portimãos seitse ööd olime, nõuti üldkasutatavates ruumides, nagu fuajee, maski kandmist, samuti söögisaalis iga kord toidu või mahla järele minnes. Kes oli hommikueine lõpetanud, selle järel puhastati tool ja laud ning viimasel vahetati plastlinik.

Mul oli Portimãos asja ka apteeki, mis asus hotelli lähedal, portugallaste oma ketipoe Continentega ühe katuse all. Venelannast proviisor palus maski korralikult üle nina tõmmata. Toiduosakonnas lubati kaup alles siis lindile panna, kui eelmine ostja oli need ära võtnud ja kassiir lindi lapiga, viimast muide kasutati korduvalt, üle pühkinud, samuti kaardimakseterminali.
Auchanis sellist kaubalindi ja makseterminali nühkimist ei näinud, seal piisas maskist.

Pidev meeldetuletus viis juba selleni, et enam ei märganud looduseski maski eest võtta. Rutt ütles, et maski kandmine on üks, mis portugallasi on hullemast päästnud. „Oktoobri esimesest täispikast nädalast maski kandmise nõue riigis tühistati, kuid inimesed kandsid neid ikkagi,” teadis Rutt.

Faro lennujaamast toodi meid Portimãosse ja sealt viidi lennujaama tagasi. Selles linnas õitsenud läinud sajandi teise pooleni sardiinitööstused, kuid kala on ookeanis aina napimaks jäänud, seega ka tehaseid linnas. Poodides müüdi 120-grammiseid sardiinikarpe nii oliivi- kui ka päevalilleõlis, samuti tomatikastmes. Esimesed on mõistagi maitsvamad. Portimão rannapromenaadi restoranides pakuti grillitud sardiine. Maitsesid hästi, aga vaid siis, kui nad ei olnud üle soolatud.

Nüüdseks on Portimãost saanud ka turiste võõrustav linn: rand on Atlandi ookeani ääres kaunis, mis siis, et lained on vahel ohtlikud, hotellid kõrgel kaldal. Ärge kadestage, meie hotell oli rannast kaugel.

Mind jäävad kauaks saatma azulejo’d, vaade karmilt neemelt ookeanile, roomaaegsest templist allesjäänu ja kodune, veidi maurilik Tavira. Kodust kaugel nähtu-kuuldu on rikkus, mida keegi ei saa ära võtta.

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 21/10/2021 09:27:40