Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Pilte tehti Vana-Võromaal juba ülemöödunud sajandil

Gustav Zopp oma mootorrattaga. Foto: erakogu

Kindel on, et Vana-Võromaal jäädvustati inimesi, loodust ja sündmusi juba ülemöödunud sajandil, kuid meil oleks vanu pilte vähem, kui doktor Friedrich Reinhold Kreutzwald oleks mujal praktiseerinud, sest mitmed toonased pilditegijad tulid just tänu temale siiakanti.

Laupäeval Navil toimunud järjekorras kolmandal ajaloopäeval andis aastakümneid filmioperaatori tööd teinud ja juba kümme aastat Vana-Võromaa fotopärandit uurinud Ago Ruus põhjaliku ülevaate neist, kes ülemöödunud ja möödunud sajandil on piirkonna inimesi, sündmusi ja loodust pildistanud.

Ruusi huvi ammuste piltnike vastu algas Vastseliina päevapiltniku Mihkel Timmo klaasnegatiivide leidmise järel. „Negatiive vaadates mõtlesin, et me teame ju pilditegijatest nii napilt, ja sealt sai alguse soov nende inimeste kohta enam teada saada,” selgitas Vastseliinast pärit Ruus.

Esimesed pilditegijad siinkandis olid sakslased, kuid üks esimesi eesti soost fotograafe oli Reinhold Sachker, kes sündis Sõmerpalus 1844. aastal. „Sachker tõi esimesena eesti keelde sõna „päevapiltnik”, ta pani oma Tartus asuva ateljee seinale sildi „Päevapildi koda″,” märkis Ruus.

Ruusi sõnul olnud Kreutzwald alguses pildistajate suhtes tõrges, kuid Sachkerit ta usaldanud. Viimane on jäädvustanud Eesti olulisemaid kultuurisündmusi, nagu esimene ja teine üldlaulupidu, samuti tema ajal elanud kultuuritegelasi.

Esimene, kes Võru linnas pikemalt tegutses, oli siiski sakslane August Koch ülemöödunud sajandi seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel aastatel.

Koch ja teised sakslased
Koch elas mõnda aega Vastseliinas. Tänu temale on säilinud vaated von Liphartite Vastseliina mõisale ja kõrvalhoonetele, nagu viinaköök jt.

„Mõisnikud kutsusid fotograafe oma perest pilte tegema ja nende eeskujul lasid ka eestlased ennast jäädvustada,” märkis Ruus. Eestlastele, kes ülemöödunud ja möödunud sajandi alguses läksid fotograafi juurde, oli see suursündmus, kuhu minnes pandi paremad riided selga.

1870. aastal pildistas Koch Võru Katariina kirikut, millelt on näha, et tänapäeva avatud pargi ala oli siis lauslage.

Esimene mees, kes ateljee Võrus avas, oli Peterburi fotograaf Julius Frohse. Tema ateljee oli lihtne ja ta tegutses siin 1858. aastast 1866. aastani. Tänu sellele, et Frohse siinkandis tehtud pildid jõudsid Kreutzwaldi valdusse, on need säilinud.

Kui doktor Kreutzwaldi koer Hektor 1864. aastal suri, kutsus tohter fotograafi lahkunud lemmikut pildistama. „Sel ajal tehtud loomapildid on haruldased,” toonitas Ruus.

Frohse on jäädvustanud ka Võru kreisiarsti dr Poulet.

Järgmine pilditegija, Wilhelm Eduard Hensel, rändas Võrru Leedumaalt Kaunasest. Ta tegutses siin 19. sajandi viimasel kümnendil Liivimaa kubermangu valitsuselt saadud loa alusel.

Domineerivate meeste kõrvale mahtus siinkandis vaid üks pilte teinud daam, mõisaproua Mary von Harder. „Paljud mõisaprouad tegelesid 19. sajandi lõpul pildistamisega, sest see oli moodne ajaviide,” märkis Ruus.

Mikkelsaar, Niilus ja Timmo
1847. aastal sündinud Gustav Mikkelsaar töötas Võrumaal kooliõpetajana, kuid kaotas töökoha sajandi lõpul. „Ta hakkas rändraamatukaupmehe ja päevapiltnikuna Võrumaal ringi rändama,” sõnas Ruus ja lisas, et endise kooliõpetajana pildistas Mikkelsaar palju ka koolilapsi.

Üle 30 pildi saatis ta Eesti Rahva Muuseumi korraldatud kodumaa piltide võistlusele ning need on muuseumis säilinud siiani. Kuna Mikkelsaar sattus pilte tegema ka Petserisse, kohtus ta sealse pildistaja Gabriel Kirilloviga. Uutele väljakutsetele vastuvõtlik Mikkelsaar läks Kirillovi kutsel 1914. aastal Neevalinna, kus töötas viimase ateljees ja poes kuni keeruliste aegadeni ning naasis siis Eestisse.

Tsooru kandis 1881. aastal sündinud Jaan Niilus oli laialdaste huvidega fotograaf, kes muu hulgas alustas ka Kreutzwaldi pärandi kogumist jne. Niilus käis samuti palju mööda Võrumaad pilte tegemas.

„Isamaalise mehena viibis Niilus Vabadussõja ajal rindel pildistamas ning teda kutsuti ka kaitseliitlaste üritustele, kus ta tegi palju pilte kaitseliitlastest,” rääkis Ruus. Punavõim arreteeris Niiluse 1941. aasta veebruaris ja ta suri Siberis 1942. aastal.

Üks omanäoline fotomees oli Vastseliina kandist pärit Mihkel Timmo, kes jäädvustas Vastseliina kandi inimesi 1930. aastatel.

Produktiivseim pilditegija oli Gustav Zopp
Gustav Zopp sündis Navil 1883. aastal ning on teinud nii Võru kui ka lähiümbruse inimestest kõige enam pilte. Ta oli üks esimesi fotograafe Võrus, kes panustas reklaamile kohalikus ajalehes.

„Zopp märkis oma reklaamtekstides, et teeb pilte, sõidab tellimise peale kohale ning teeb ka hinnaalandust,” kõneles Ruus. Tema sõnul tekkis Zopil huvi fotograafia vastu tänu Gustav Mikkelsaarele, kelle poja Friedrich Volradiga käis ta koos linnakoolis.

Zopi üks esimese pilte on tehtud Metste koolmeistri Jaan Vahtra perest läinud sajandi alguses.

1906. aastal läks Zopp elama Nuustakule, kus avas päevapildikoja, kuid käis palju ringi ümbruskonnas, kuni Mehikoormani. Enamik toonastest pilditegijatest liikus kas jala või jalgrattaga, ka Zopp sõitis alguses jalgrattaga, kuid 1913. aastal ostis ta Belgias valmistatud mootorratta, millega sai mõistagi kiiremini ja kaugemale. Tal oli ateljee ka Põlvas, kuhu ta mootorrattaga kindlal ajal kohale sõitis.

Nuustakul Zopp abiellus, koos abikaasa Jenny ja tütar Maimuga koliti 1914. aastal Võrru, Jakob Toonekure majja. Maja on alles, see asub Kreutzwaldi tänaval, mis siis kandis Riia tänava nime.

Kui Vabadussõja ajal tegi Niilus pilte rindel, siis rindele minejad astusid tihti Zopi ateljeest läbi. Zopil oli seal mitu tausta, mida vastavalt aastaajale kasutas, ja kui inimene tuli teist korda tema juurde, valis pildistaja uue tausta.

Mootorratas rekvireeriti Zopilt küll Vabadussõja ajal, kuid kauaks ta jalameheks ei jäänud: 1921. aastal ostis ta omale auto, mis võimaldas tal kiiremini kui mootorrattaga kohale jõuda nii Võrumaa eri paikadesse kui ka Põlvasse, Räpinasse ja Võõpsusse.

Ka Zopp sai oma elu jooksul tunda Siberi karmust, kuid hoopis teisel põhjusel kui enamik sinna küüditatutest. Tema Riia tänava ateljees hakkasid koos käima Jehoova tunnistajad. 1951. aastal arreteeriti siinsed Jehoova tunnistajad ja saadeti koos peredega Siberisse.

Tagasi Võrru jõudis abielupaar 1956. aastal. Zopp läks fotograafina tööle teeninduskombinaati Tamula, kus oli surmani, 1962. aasta novembrini.

Jenny ja Gustavi ainus laps Maimu lahkus sõja lõpul Saksamaale, sealt edasi koos abikaasaga Viini. Gustav Zopi jäädava lahkumise järel sõitis lesk tütre juurde.

Teine trükk ilmub täiendustega
„Gustav Zopi tehtud piltidel on väga suur kultuuriväärtus,” hindas tänavu ilmunud raamatu „Vana-Võromaa päevapiltnikud” koostaja Ago Ruus. Selle koostamiseks kulus tal ligi viis aastat. Raamatud osteti väga kiiresti ära ning väljaandja Võro instituut plaanib uut, täiendustega raamatut, mis ilmselt näeb ilmavalgust tuleval aastal.

Ajaloopäeva teises ettekandes kõneles Tartu ülikooli laboratoorse arheoloogia professor Aivar Kriiska, kust tuhandeid aastaid tagasi Eesti aladele tuldi, millised tulijad välja nägid, mida nad sõid ning kuidas seda kõike uuritakse.

„Ettekanded andsid erinevaid teadmisi juurde, olgu selleks kasvõi inimeste päritolu uurimine geenitehnoloogia abil,” sõnas endine haridustöötaja Viktor Puolakainen. Tema meelest võiks harivaid üritusi rohkem olla, sest need on kosutavad ka vaimu.

Ajaloopäeva korraldanud Navi küla elanik, ajaloolase haridusega riigikogulane Ivari Padar ütles, et kodukoha ajaloost teadasaamine tekitab inimestes suuremat soovi selle jäädvustamiseks ja mõtestamiseks. „Me võtame täna ju tuge kaugemas ja lähemas minevikus toimunust,” tõdes ta.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 16/09/2021 09:41:32

Lisa kommentaar