Tanel Linnus Võrumaa kutsehariduskeskuse uhiuues õppeköögis küll ise süüa ei vaarita, aga potid-pannid leiab üles. Foto: Liisi Mäesaar

20 aastat Võrumaa kutsehariduskeskust juhtinud Tanel Linnus (67) otsustas tänavu kevadel, et viimane aeg on koolijuhi amet maha panna ja keskenduda omaenda elule, eelkõige neljale lapselapsele. Ent haridusmaastikult ei kao ta siiski veel kuhugi.

Tegelikult on Tanel Linnus olnud koolijuht koguni 37 aastat oma elust. Lõpetanud Tartu ülikooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja ning etnograafia eriala cum laude, töötanud alguses erinevates Tartu koolides õpetajana ja ERMis vanemteadurina, asus ta juhtima Tartu linna koolidevahelist õppe- ja tootmiskombinaati. Veel enne seda võeti ta 1980. aastal sõjaväkke. Teda ei saadetud kaugele Nõukogude Liidu avarustesse, vaid ta tundis kaks aastat ohvitserina elust rõõmu Ämaris lahinguväeosas.

Juba ülikooli ajal kohtus Linnus Lahemaa rahvuspargis etnograafide praktika juhendajana abikaasa Urmaga, kes töötab tänini ajalooõpetajana. Abielluti 1976. aastal. Kuna Urma on pärit Võrust, siis jõudis Tanel Linnus Võrumaale märksa varem, kui ta siia koolijuhiks valiti.

Veeti sarvepidi Võrumaale
„Nii mind siis sarvepidi siia Võrumaale veeti,” naljatleb Linnus. „Olen küll Tartust pärit, aga Võrumaa patrioot. Valdavalt on siin väga head vahetud inimesed, räägivad otse ja neil on oma maailmavaade.”

Linnusel on kolm last: Tuuli (44), Triinu (43) ja pesamuna Taavi (28). Tütred on talle kinkinud kokku neli lapselast vanuses 5–13, kõik poisid. Vanaisa tunneb, et pärast koolijuhi ameti mahapanekut peaks ta hakkama just neile kõige rohkem aega pühendama.

„Natuke tehakse nalja, et kui mõne poisiga on probleeme, siis saadetakse ta minu juurde distsiplinaarlaagrisse,” ütleb Linnus lõbustatult. „Kõige tähtsam on koos töö tegemine.”

Näiteks lõigatakse koos õunapuuoksi, laotakse küttepuid riita jms. Muide, igal kevadel on just Linnus olnud see, kes on Võrumaa kutsehariduskeskuse ümbruses asuvate viljapuude oksi kärpinud. Ent nagu oma poja puhul, nii peab Linnus ka lastelaste puhul oluliseks, et iga päev võetaks tund aega raamatu lugemiseks. Oma pojaga oli tal omal ajal lausa teatud mõttes võistlus: poeg luges raamatu läbi ja pidi isalt küsima võimalikult raskeid küsimusi raamatu kohta. Paraku isa kui väga hea mäluga inimene oskas enamasti vastata ka kõige detailsematele küsimustele, sest oli ka ise need raamatud varem läbi lugenud.

Praegu on Linnuse öökapil üks tõsisem ja üks kergem raamat. Viimati luges ta Erkki Koorti Võrumaa-ainelisi ajaloohõngulisi raamatuid, nüüd on avastanud enda jaoks Indrek Hargla „Apteeker Melchiori” sarja. Kuid aeg-ajalt sirvib ta erinevaid anekdoodikogumikke, mis tõstavad keerulisematel aegadel märgatavalt tuju.

Kaheksa põlve ajaloolasi
Peale laste ja lastelaste ei saa mainimata jätta ka Linnuse esivanemaid.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et nii palju kui mäletatakse, on enamik neist olnud ajaloolased ja koolmeistrid. Isa Jüri oli Tartu ülikoolis ajaloodoktor, muinasteaduste muuseumi direktor ja ülikooli õppejõud kuni surmani. Vanaisa Ferdinand jäi paraku aga keerulistele aegadele jalgu. Kuna ta oli Eesti Rahva Muuseumi esimene eestlasest direktor, viidi ta juba 1942. aastal Siberisse, kus ta ka suri. Vanaema jäeti õnneks Eestisse. Muide, ka Linnuse poeg käib esivanemate jälgedes ning on juba kaheksas põlvkond, kes on õppinud ajalugu, ta töötab nüüd õpetajana Poska gümnaasiumis.

Kui koolijuhtimise, täpsemalt Võrumaa kutsehariduskeskuse juhtimise juurde tagasi tulla, siis peab alustama sellest, et kui Tanel Linnus 20 aastat tagasi direktoriks sai, olid parajasti ühendatud Väimela põllumajandustehnikum ja Võru tööstustehnikum. Mõlemas koolis oli valitsenud täiesti erinev kultuur ja need tuli nüüd kokku sulatada. Niisiis palus Linnus 2001. aastal kõik koolitöötajad saali, sest tema arusaama järgi on kõik koolis töötavad inimesed haridustöötajad, ka koristajad, ning nad kõik peavad järgima kooli kultuuri. Tollal polnud olemas õieti ühtegi regulatsiooni, nullist tuli koostada kõik dokumendid, näiteks õppekorralduseeskiri.

Kutsehariduskeskuses pidevad orientatsioonimuutused
2002. aastal hakkas kutsehariduskeskus pakkuma kuuel erialal rakenduskõrgharidust. Ka selleks tuli teha tohutu ettevalmistus, kool pidi läbima rahvusvahelised akrediteeringud jne. Paraku aga otsustas täpselt 10 aastat hiljem toonane haridusminister Jaak Aaviksoo, et kutseharidussüsteemis enam rakenduskõrgharidust andma ei hakata, kuigi seda pakkusid vaid kaks kutsekooli Eestis.

Kutsehariduskeskusel tuli taas ümber orienteeruda, tuli koostada uus arengukava. Kutseharidust hakati pakkuma ka erivajadustega õpilastele, viimased õpivad praegu Urvaste õppekohas. Seejärel lisandusid koolile uued ülesanded: täiskasvanute ümberõppe arendamine ja töökohapõhine õpe. Loodi kompetentsikeskus Tsenter. Tagatipuks liideti mullu suvel kooliga veel Võru täiskasvanute gümnaasium.

„Igal aastal leiame uusi sihtrühmi, et Väimela kool säiliks nüüd ja igavesti,” sõnab peagi omal soovil direktoriametist lahkuv Linnus.

Seega on 20 aasta jooksul kooli elus väga palju muutunud. Koolimaja on kaks korda renoveeritud, juba aastaid tagasi valmis kõige uuema tehnikaga tehnomaja metalli- ja puidutöökodadega ning näiteks jooksva õppeaasta algul sai kool omale väga moodsa õppeköögi ja kohviku.

„Selle aja jooksul on riik siia meeletult raha pannud,” sõnab Linnus.

Renoveeritud on kaks ühiselamut, üks vana ühiselamu on lammutatud. Viimase asukohale tulevad spordiväljakud.

Igav pole kunagi hakanud
„Igav pole siin kunagi olnud,” lausub Linnus. „Kui hommikul tõused ja tunned, et ei taha kooli minna, siis kirjuta lahkumisavaldus.”

Sel kevadel aga ei kirjutanud Linnus lahkumisavaldust mitte seetõttu, et igav oleks hakanud, vaid ta leiab, et nüüd, kui on pandud kokku tubli meeskond ja kõvasti tööd tehtud, tuleb väljakutsed anda järgmistele üle. Kõige hullem oleks see, kui passis vanusenumbrit ei vaata ja hakatakse ütlema, et näe, see koolijuht on toslemiks muutunud. Ka Linnuse sõber, Poska gümnaasiumi endine direktor Helmer Jõgi ütles talle mõni aeg tagasi, et kaua sa jändad, oma elu tuleks ka elada.

„Kutsehariduskeskus on praegu väga heas seisus,” kinnitab Linnus. „Tuleb minna siis ära, kui sa tunned ennast veel hästi. Miski ei takista siin järgmist lehekülge pööramast.”

Oma järeltulijale edastab ta paar põhimõtet. Esiteks ei tohi kunagi anda katteta lubadusi, isegi kui need tunduvad veidi hiljem asjakohatud, tuleb lubadused nui neljaks ellu viia. Ja teiseks peab igal koolijuhil olema sügav austus oma inimeste vastu.

„Õpilane on partner, ta pole käsualune, lükata-tõmmata,” sõnab Linnus. „Meie asi on temast kõige parem välja arendada.”

Kirglik kalamees
Peale lastelastele pühendumise, mis on ühtaegu nii missioon kui ka rõõm, on Tanel Linnusel veel teisigi hobisid, millele ta tahab pärast koolidirektori ametikohalt lahkumist rohkem aega pühendada. Üks suur hobi on kalalkäik: nii jõgedel koos sõpradega forelli püüdmas kui ka paadiga Peipsi peal seilamas.

„Kas kala saab või ei saa, see polegi kõige tähtsam,” nendib Linnus. „Midagi ilusamat ei ole, kui vaadata päikesetõusu või -loojangut suure vee peal. Kõik need looduse hääled ja lõhnad ... Kui päikeseloojangul vaikselt järve ujuma lähed – see on mõnus. Linnakära väsitab.”

Ka meeldib Linnusele käia seenel, mustikal ja pohlal. Üks tütardest elab praegu oma esivanemate talus Vastseliina lähistel. Tegemist jätkub sealgi. Enne tütre sinna kolimist oli Linnus ise seal palju aastaid ämmale sulaspoisiks. Nüüd korraldab ta aga seal näiteks aeg-ajalt lastelastele kalastusvõistlusi.

„Minu varandus seisnebki kolmes lapses,” ütleb Linnus. „Ma olen nendega väga rahul. Kui me kõik kokku saame, siis hakkame aru saama, kuidas kooslus toimib. See annab tagalale tugeva pitseri.”

Autor: LIISI MÄESAAR
Viimati muudetud: 14/05/2021 11:32:35