Lood Eestist mõeldes: Ilmar Särg „Vahemere näkk”. Jutukogu, 27 lühijuttu, Lambri Raamat 2021.

Raamaturohkust vaadates meenub Mihkel Muti kunagine ütlus, et kirjandus on aadlimehe jõudeaja harrastus. Aega justkui kellelgi enam pole, jõudeaega ammugi mitte, aga raamatuid on marketis tohutult palju. Oska siis nüüd valikut teha, mida võtta, mida jätta.

Raamatute rohkust vaadates meenub Runneli ütlus – tekstiinsenerid. Natukene halvustava varjundiga. Et on kirjanikud, Looja antud andega. Ja on tekstiinsenerid, kes ka pusivad kirjaridu teha. Et mõnikord neil tuleb päris hästi välja, Suure Kirjaniku moodi, aga tekstiinsenerid on nad sellegi poolest. Seisad pika raamaturivi ees ja oska siin nüüd vahet teha, mis on mis.

Jutukogud on kirjanduse sees vähem tähelepanu saanud. Seepärast valisin lühemaks vaatluseks põlvkonnakaaslase Ilmar Särje (1955) äsjailmunud kogumiku „Vahemere näkk”. Vahemere ja näkindusega sel peale nimijutu tegemist pole. Autor kirjutab ikka puht murest eestimaiste asjade pärast. Jutte ju ei taha keegi. Ei lugeda ega võta arvustada. Juba seepärast pean õigeks toetada eestimeelset vaadet.

Lühijutus on tähtsal kohal skeem, ülesehituse visand. Kuhu ta tahab jõuda, mida öelda. Ühesama skeemi peale võib seada mitu erinevat juttu, mida Särg on ka teinud. Vana mehe pahameel ja noorte hoolimatus – see kordub mitmeti. Jutud „Euroopasse!”, „Seenelkäik”, „Tegus talu” jt. Kordamiste ja kordumiste kohta ütlen: läbi isiksuse filtri tuleb välja see, mille pärast autori süda ikka ja aina muretseb. Lugejana on mul põnevus avastada skeem, näha juba poole pealt läbi ülesehitus. Selles mõttes on mul kahju, et lühijutte ajalehtedes peaaegu ei avaldata. Ei saa ka harjutada.

Skeem on Särjel enamasti olemas. Vaid mõnel juhul jääb skeem nõrgaks („Kooliõde”, „Valemäng”, „Malemäng”). Mõnes varasemas Särje kogus on nõnda, et ikka ja jälle jõutakse välja ühe asjani, sellesamuseni. Siin, vanaduspensionäri eas, on seesamune teema taandunud. „Ta oli juba vana mees.” Selle lausega algab „Valemäng”. „Vana mees oli liimist lahti.” Selle lausega algab „Seenelkäik”. Vana mees asendab korduvalt peategelase nime. Samas Särg, kel endal kuus last, tõsimeelselt kaitseb paljulapselisust, eredalt jutus „Eesti ema”, kus patsient sünnitab 13. ja 14. lapse.

Aga sellesamuseni jõutakse ka, näiteks jutus „Armas geen”. Meelis piidleb lähirongis Riinat, vanemat naist, kelle voodisse ta maandub. Edasi tuleb juba Tiina, järgmisena nooruke Eeva. Nõnda ladusalt jõutakse järgmise ja järgmise naiseni vaid klahve sõrmitsedes. Kuid inimliku läheduse igatsus Särje juttudes tundub igati soe ja sümpaatne.

Arst Mait Kandur, juba vana mees, leiab lesepõlves endale patsientide hulgast Leila, väikelinna poepidaja („Teisel pool seina”). Pikemas lõpuloos „Võõra mehe kingad” on Jaak juba vana mees. Pärast abikaasa Kadri surma oli ainsaks kõnelejaks ta kodus Vikerraadio. Nagu magnetiga tõmbab Jaaku matustel kohatud Marge poole ja lõpulõigus tormabki Jaak trepist üles ning haarab naise kaissu. Inimliku helluse moment.

„Olen töötanud südamearstina laias laastus nelikümmend aastat,” teatab Särg „Eesti ema” alguses. Ja loomulikult ei pääse ta kogumikus mööda arstitöö ja haiglamiljöö kujutusest. Lugesin kokku viiendiku jagu arstijutte. Haiglaloos „Sõbranna” tõdeb tohter Jaan kolleege silmitsedes, et mitte keegi neist kenadest naistest polnud endale meest leidnud. Olid otsimise aja ülikoolis ära õppinud, headeks spetsialistideks saanud, aga üksikuks jäänud. Pärast Jaani naise surma ja endise kolleegi Helgi mehe matuseid haaras Jaan krematooriumi väravas Helgi embusse. „Ära mind kunagi enam lahti lase!” ütles Helgi. Inimliku helluse moment.

Uus moment on, et vanuse kasvades, eas 65+, vaatab autor tagasi oma kunagistele sümpaatiatele. Jutus „Ungari armastus” meenutab Arno koolipõlve silmarõõmu Siirit. Kinnise loomuga Siiri sattus arstina Budapesti, töötas ennastsalgavalt, suri lapsi saamata suht varakult. Arno tunneb, et tal on elus paremini läinud, tal mitu poega ja noorimale neist saab naiseks Ungarist tulnud lapsehoidja. Jutus „Kooliõde” kohtab Martin marketis juhuslikult kooliõde Millit, kellega sõbrustas isegi Punasel Väljakul mausoleumi järjekorras. Milli on terve aeg kilekotte teinud. Ja üksikuks jäänud. „Palju sul lapsi on?” pärib Martin. „Polegi. Keda mul sealt võtta oli? Joodikud ümberringi,” kostab Milli. „Mul on kümme lapselast. Kõik siinsamas Eestis,” on Martin üliväga uhke. Jällegi rõõmustamine järglaste suure hulga üle.

Laste ja lastelaste väljarännu teema hakkab juba esimestest juttudest peale: „Anti Eesti”, „Euroopasse!” jt. Ja noh, tõepoolest: mille jaoks me neid poputame ja kasvatame, kui nad siit minema lähevad. Kelle jaoks siis Eesti maa? Autori positsioon on siin üheselt tauniv, hukkamõistev. Ehedalt tõuseb väljarännu teema nimijutus „Vahemere näkk”, kus Maltal elav eestlanna püüab noort müügimeest saarele elama meelitada. Siin on suurem perspektiiv, soojem õhk, soolasem vesi, suurem palk. Eestis tuleb kõik tööd tehes vaevaga kätte võidelda. Autor toob müügimehe siiski kodumaale tagasi.

Eelnevaga haakub väiketalude ja maamajapidamiste hääbumise teema. Ei olnud ju enam mõtet kartulit maha panna, teravilja külvata, heinategemisest rääkimata. Poes oli kõik odavalt külluses. Särg ei kirjuta nüüd seda poolt, et Eesti põllumajandus on libisenud ainult suurtootjate kätte, küll aga toob ta korduvalt esile, et noored ei tahtnud enam talutööd teha. Ei korjatud õunugi, mis maha kukkusid. Pese ja kuumuta purke, saab ju lihtsamalt. „Kõik osteti Maximast või Coopist.” (lk 171). Lapsed ei hooli oma vanemate tööst ja vaevast ning tõest. Ajalugu ei tunne tänulikkust. Seda ära looda. Särje vanal mehel on see tõsine murekoht.

Särje hobi ja meelisteema mesindus on siin kogus esindatud ainult ühe jutuga. „Puhas töö” on selle nimi. Mesinike teabepäeval kurdab vana tuttav Olev sügava ohkega, kui sitasti tal on läinud. Üks tütar Austraalias. Teine tütar ja lapselaps Soomes. Ka lapselast hoidma läinud naine abiellunud Soomes teisega. Võlg ka veel kaelas, pool vara läinud lahutuse tõttu. Oeh, ainult sülga ja oiga.

Keelekasutus, kirjutamise laad on kaasaegne, puhas, tänane. Lihtne ja ladus. Ega Särg detailikirjeldustega nüüd lugejat ei koorma. Mulle väga meeldisid need valged vahed lõikude vahel. Need annavad tekstimassiivi valgust ja õhku. Tundub, et autor on haiguslugusid kirjutades palju harjutanud sellist stiili: lõik ja vahe.

Raamatu kaks esimest lauset on ju väga ilusad. „Vahel, kui väljas on pime, külm ja libe, istun ma oma raamatute keskel ja mõtlen Eestist. Eesti on minu jaoks, kes ma olen siin sündinud ja kasvanud, oluline koht.” Särg muretseb Eesti asja pärast ja sellepärast tasub eestimeelsel tema jutte lugeda. Ja et see Eesti oleks sinu sees mitte ainult pidulikul puhul hümni kuulates, vaid päriselt ka.

 

Autor: RANNAR SUSI
Viimati muudetud: 08/04/2021 08:42:00