Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Reet Roop: hakkan kübarat kandma ja lasen ideedel lennata

Varsti paneb juhataja Reet Roop Karilatsi muuseumi ukse enda järel kinni. Foto: Karilatsi vabaõhumuuseum

Põlvamaa Karilatsi vabaõhumuuseumi juhataja Reet Roop ei tulnud muuseumi tööle kohe peale maakorraldusinseneri diplomi saamist praeguse nimega Eesti Maaülikoolist, vaid aastaid hiljem. Kõrgkooli lõpetamise ja muuseumitöö vahele jäi pere loomine, laste kasvatamine, elamine Baikali taga Tšitaas ja erialatöö nii Tartus kui ka Põlvas. Alanud kuu viimasel tööpäeval paneb ta omal soovil tööle punkti, et hakata pensionipõlve nautima. Just nimelt nautima, mitte pidama.

Paljudele meeldib töölt lahkuda, kui tööaastad lõpevad nulli või viiega, Reet Roop jätab palgatööga hüvasti kuu enne 1. maid, kui täitunuks 20 aastat töötamist muusemis. Tal on lahkumiseks aga rohkem kui üks põhjus.

„Minu pensioniaeg algab aprillist ja siis tuleb ka märtsi viimasel päeval tööga hüvasti jätta, sest üks kuu ei anna enam midagi. Ligi 20 aastaga olen piisavalt nii kiidusõnu kui ka nurinat kuulnud,” rääkis ta.

Aprillikuu on muuseumis suur koristuskuu, mille jooksul tosin ekspositsioonis olevat hoonet ja viiehektarine maa-ala tuleb talvesaastast puhastada. Tema sõnul sobib see töö hästi uuele juhile sisseelamiseks, seda enam, et maikuust algab aktiivne külastushooaeg, kus uus juht peab oma tuleristsed saama. „Külastajate vastuvõtuks valmistumiseks soovin talle veidi aega anda,” nimetas Reet teise põhjuse. Ta lisas, et alustas tööd muuseumis kreissaega rämpsu lõikamisest ja kunagise koolihoone hoovi vaatamisväärseks muutmisest.

Mitmed tema tuttavad on töölt lahkumist ikka veel aprillinaljaks pidanud, kuna teavad, et kärsitu inimesena ei suuda naine tööta elada.

Reet meenutas, et tudengipõlves Tartus käis ta uhkete mantlite ja kübaratega. „Teise kursuse tudengina lasin õmmelda kärtspunase mantli ja suure kübara. Esimesel käigul lennutas tuul kübara peast, päris piinlik oli järele joosta,” kõneles ta.

Reet kandis kübarat ka Põlvas maakatastris töötades ja aprillist tahab ta kübarad taas käiku võtta. „Löön ennast nii-öelda lille, võtan Aivari (Reeda abikaasa – toim) käevangu ja läheme Tartusse või Tallinna lapsi ja lapselapsi rõõmustama, sest nad kõik vajavad meid, ja vastupidi.”

Tööl tuli põhiliselt kanda kummikuid, jopet ja mütsi silmini, sest vabaõhumuuseumis tuleb iga ilmaga õues tegutseda.

„Ei saa ometi liiga kaua ühel kohal töötada ja millalgi koguni karkudega töökohast minema komberdada,” naljatas Reet, kes oletas, et nüüd on ta veel küll nii-öelda traksis seisus, kuid peab enda lõdvaks laskmist vajalikuks.

„Maal elades saab ideedel lasta lennata ning maal ei tule tööst puudu. Olen hasartne korilane ja tänavu saan igal ajal rattaga metsa minna, mida viimased 20 suve sain harva teha,” vaatas ta ettepoole.

Muuseumis õpib iga päev midagi
Kui Reet Roop ligi 20 aastat tagasi konkursi muuseumijuhi kohale võitis, tekkis mõistagi hirm, kuidas ta hakkama saab, sest kuus tollal ekspositsioonis olnud hoonet seisid poollagunenult ja oli muudki, mis vajas kohe tegemist. Nüüdseks on kõik 19 muuseumikompleksi hoonet suuremal või vähemal määral korrastatud ja neist tosinas on ekspositsioon sees.

„Sõna otseses mõttes õppisin iga päev midagi ja just sel ajal avanesid europrojektid, mille kohta küsisin informatsiooni mitmest kohast, ka EASist,” meenutas ta. Koos tolleaegse muuseumipedagoogi Jaanikaga hakkaski ta raha taotlemiseks projekte kirjutama ning aastate jooksul tulid nii eurorahad kui ka toetus kultuuriministeeriumist.

Nüüd võib naine veidi uhkustadagi, et on andnud oma osa, et muuseumi territoorium, hooned ja taristu on korras.

Muuseumiaastad andsid talle palju meeldejäävaid hetki külastajatega. Kui siia sattusid inimesed, kes varem oma kodust muuseumile asju annetasid, oli juhatajal hea meel näha-kuulda nende rõõmu selle üle, et kõik antud esemed on alles ja huvilistele näha.

Meeles on ühe kooli esimese klassi õpilaste külastus. „Rehetoas küsisin lastelt, kuidas nad suhtuvad elamisse rehetoas. Üks poiss astus ette ja ütles väga rõhutatult: „Nii tore, et need inimesed raske elu ära elasid, sest muidu ei oleks ju meid.””

Tema ühel esimestest tööaastatest käisid muuseumis pimeduse varjus väga pahatahtlikud inimesed, kes saagisid tööriistade maja tabaluku läbi ja viisid ära töövahendid, ka murutraktori.

„Pisarad tulid silma, sest suur üritus oli ukse ees,” meenutas ta. Külainimesed, kes muuseumi murest kuulsid, tulid murutraktorite ja trimmeritega appi ja töö sai ruttu tehtud. Muuseumi töötajad kirjutasid aga veel mitu kuud kahtlastena tundunud sõidukite numbrid üles.

Viimast töösuve nimetas Reet koroonasuveks, mil käis palju huvilisi Põhja-Eestist, eelkõige pealinnast. Saabudes suhtunud osa neist skeptiliselt stiilis, et „mis siin ikka olla saab”, kuid minnes tunnistanud, et siin on ehtne külakeskus, mis meeldivalt üllatas.

Usutletav on seda meelt, et väikestes muuseumites nagu Karilatsi ei ole vaja teha suuri ümberkorraldusi, sest peale seda ei oleks need enam ei väikesed, erilised ega ehedad.

„Loomulikult on kergem, kui saab nii lisaraha kui ka täiendavaid töökäsi, sest alarahastus on suurim mure. Suurte rahadega suudavad paljud muuseumid toretseda, aga vähesega nähtavaks jäämine tähendab erilisi muuseumiinimesi,” arutles ta. Töö suures vabaõhumuuseumis on nagu töö suures talus, kus alati jääb midagi pooleli või tegemata, kuid lõpuks tuleb ikka kõik ära teha, tõdes ta.

Reet tunnistas, et kui ta on midagi olulist otsustanud, on selle ka ellu viinud, olgu siis tegu kasvõi maailma ühte nukrasse paika minekuga.

Näinud ehedat vene elu ligi kaks aastat Tšitaas
Kui tsaar Nikolai I saatis mõned dekabristid Peterburist kaugele ja külma Tšitaasse, kommunistid saatsid sinna arreteerituid laagrisse ning sõdureid-ohvitsere teenima, siis Veriora kandist pärit Reet Roop lendas Tšitaasse vabatahtlikult kolmekuuse poja Raidoga 1984. aastal.

Veidi enne Raido sündi kutsuti Aivar punaväkke teenima, sest võõrvägi kutsus tollal osa ülikooli lõpetanuid kuni 28-aastaseks saamiseni oma ridadesse.

„Aivaril jäi vaid kuu päästvast tähtpäevast puudu ja tal tuli sünnipäeva juba Siberis pidada. Olime enne koos otsustanud, et lähen pisipojaga samuti sinna, sest on kurb, kui isa ei näe poja kasvamist,” meenutas usutletav ja lisas, et abikaasa sai mõne kuu möödudes väeosast nädalase puhkuse pere järele lendamiseks.

„Vanemad ehmatasime hullumoodi ära, nad ütlesid, et kuhu te, pöörased, lapse viite. Aivari isa keeldus meid isegi Neevalinna lähedale lennujaama viimast, lootes, et nii ehk loobume oma plaanist. Lõpuks Aivari tädipoeg pani mikrobussile hääled sisse ja viis meid Pulkovo lennujaama. Tuisk oli kogu tee nii tugev, et Pulkovos oli lennukisse jõudmisega tegu,” rääkis Reet.

Tal on siiani meeles esimene öö Tšitaas. Aivar oli leidnud neile elamise ühte kesklinna majja ja läks ees vaatama, kas pererahvas on kohal. Reet jäi Raido ja kohvritega alla ootama. „Trepikoda oli peaaegu pime ja räpane, kuid peagi pääsesime oma üürikorterisse,” mäletab Reet.

Neid ligi kahte aastat ta ei kahetse, sest sai palju olla Raidoga, omandas naabritega suheldes hea vene keele ja sai neile Eestist rääkida, mis Tšitaa elanikele, eelkõige venelastest ohvitseride naistele, tundus siis täiesti lääneliku paigana.

Riideid oli Tšitaas piisavalt müügil ja enne tagasilendu ostis Reetki neid kaasa. Toiduga oli aga seis väga nukker, sest poodides oli vaid piimapulber ja koor, munade asemel tihti munapulber ning pulbritoidustki oli lett mõne tunniga tühi. Kuid viin olnud kogu aeg riiulitel, vahel isegi kolmeliitrilistes purkides. Ta ostis toitu enamasti kalli raha eest turult.

Kui pere kodust paki sai, pakkusid nad naabritele viilukese head eestimaist juustu ja muudki. „Ohvitseride naised küsisid minult, miks teil Eestis on ja meil ei ole selliseid toiduaineid,” meenutas Reet ja lisas, et kui ta naistele Eestist saadetud ajalehti näitas, küsinud naised, et mis keel see on.

Naistepäeva eel kõneleme tähtpäevadest. Usutletav ei pea tänagi tähtpäevade tähistamist oluliseks, sest palju tähtsam on, kui nende laste Liisa, Liina ja Raido pere tulevad vanematekoju siis, kui nad kõik saavad.

Tšitaas ei tähistanud nad ühtegi tähtpäeva, kuigi majaelanikest vene ohvitserid tulnud naistepäeval koju suure kimbu nelkide ja vahuveini pudelitega.

Päris võõraste keskel pere seal kaugel siiski ei olnud, sest samal ajal elas seal samuti kaheks aastaks teenima saadetud ohvitseri pere Leedust, teise ohvitseri pere oli Lätist ja üks Võrumaa mees teenis Aivari kõrvalväeosas.

„Baltikumist saadetud ohvitserid hoidsid kokku ja kus vaja, aitasid üksteist,” sõnas Reet, kes selle aja jooksul koges ehtsat vene elu ja huumorit mitme kandi pealt.

Lõpetuseks ütles ta kindal toonil: „Karilatsi vabaõhumuuseum vajab uut ärkamist, uut nägemust ja uut arengukava, samuti naeratavaid muuseumitöötajaid külalisi vastu võtmas.”

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 05/03/2021 08:39:51

Lisa kommentaar