Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Pottsepp Rain Varik: õpetamine on vaheldus igapäevatööle

Rain Varik ja tema juhendamisel ühiselt viie päevaga laotud soojamüüriga pliit. Õppeotstarbeks laotud soojamüüril on nõuetekohasest kõrgusest mõni rida puudu. Foto: Mari-Anne Leht

Kui ühed otsivad noorelt endale sobivat eriala pikemat aega, siis teised leiavad selle kuidagi iseenesest. Viimaste hulka kuulub ka aastaid pottsepatööd teinud ja tegev Võrumaa mees Rain Varik, kes juba 13-aastaselt hakkas pottsepast venna Rauliga suvisel ajal tööl kaasas käima. Mees tunnistab, et muud palgatööd ta teinud ei olegi.

Võrumaa kutsehariduskeskuse ühe praktikamaja ruumides oli jaanuari viimasel tööpäeval kive, kotte mitmesuguse ehitusmaterjaliga, tööriistu ja parasjagu tolmugi. Pottsepatöö oskuste omandamise praktilises osas ei saa nendeta läbi.

Ruumi keskel oli soojamüüriga pliit, mille kursuslased ladusid tellistest pottsepp Rain Variku juhendamisel viie päevaga ja lammutasid vähem kui paari tunniga, et järgmised õppurid saaksid kätt ja silma harjutada.

Valdavalt eakamad kursuslased ütlesid, et neil vedas juhendajaga juba selle poolest, et viimane andis kõigile küsimustele põhjaliku vastuse.

„Kui kooli poolt pakkumine tehti, mõtlesin, et miks mitte juhendajatööd proovida, see on mulle väljakutseks, igapäevatööle vahelduseks ja annab ka juhendamiseks vajalikke kogemusi,” põhjendas Varik oma ajutist rolli.

Kursuse juhendamine andis talle kindla teadmise, et peab olema väga rahulik ja rahulikult ka kõige lihtsamaid töös vajalikke tõdesid tutvustama: kuidas kütteseadme nurki laduda-loodida, kuidas vuuke korralikult teha jne.

Ta tunnistas, et üksi töötades on kujunemas arusaam, et ma tean, oskan ja suudan oma valdkonnas kõike. „Algajatega tööd tehes on minus kõik nimetatud tunded olemas, aga ka see teadmine, et pean oma oskusi nii edasi andma, et huvilistel sellest kasu on. Kui õppur suhtub pottsepaameti omandamisse tõsiselt, võin temalt uusi ideid tagasi saada,” kõneles ta.

Praegu töötab Rain Variku käe all üks pottsepasell, kaks varem töötanud selli teevad juba küttekoldeid iseseisvalt ja on kutsetunnistusega pottsepad.

Ka põhjalike erialaoskustega pottsepad ei saa juba mõnda aega enam enesetäienduseta töötada.

Pideva enesetäiendamiseta enam ei saa
Kui nõukogude ajal piisas tööoskustest, siis järjest muutuvates oludes tuli ja tuleb ka pottseppadel kogu aeg erialaoskusi ja -teadmisi juurde õppida ning seadusetähti tunda, ehkki kutsetunnistus on taskus.

„Esimese kutsetunnistuse sain üheksa aastat tagasi, sest neid hakati nõudma 2012. aastal. Kutsetunnistus kaotab kehtivuse viie aasta möödumisel ja uue saamiseks tuleb kindel arv tunde koolitustel osaleda ja teha Tartus vastav kutseeksam,” rääkis Varik. Ta lisas, et eksam ja mitmed koolitused on pottseppadele tasulised.

Koolitusi peab ta kasulikuks, kuna pidevalt lisandub uusi ehitusmaterjale ja saab teada uutest tehnoloogiatest.

Viimasel koolitusel räägiti ahju kütmise automaatikast. „Paned ahju küdema ja võid ise kodust ära minna, tagasi tulles on ahi kinni ja tuba soe,” ütles usutletav ja lisas, et ahju tegemise ajal paigutatakse sinna andur(id) ja õhuklapp. Andur tuleb paigaldada ahju kuumemasse kohta nii, et see ei puutuks leegiga kokku. Õhuklapp saab andurilt signaali selle kohta, kui palju see võib avatud olla, et põlemine oleks tõhus.

„Temparatuuri langedes registreerib automaatika põlemisprotsessi lõppemise ja õhuklapp hakkab ise aegamööda sulguma ning klapi sulgudes peatub ahjus õhu läbivool,” selgitas ta.

Pottsepad peavad tundma ka seadusesätteid: ehitusseadust, tuleohutuse nõudeid ja küttekehade ehitamise standardeid, sest nende teoreetiliste teadmisteta ei saa nad nõuetele vastavaid küttekoldeid laduda.

„Igale küttekehale on ette antud vahemaa, kui mitme sentimeetri kaugusel võib see süttivast materjalist, nagu sein ja lagi, asuda,” tõi Varik näite. Ta täpsustas, et ahju ja lae vahel peab olema vähemalt 15 sentimeetrit.

MTÜ Eesti Pottsepad liikmed saavad mõned koolitused soodsamalt, kuid suurimaks hüveks MTÜ liikmeks olemisel peab mees seda, et liikmete kontaktid on MTÜ kodulehel ja nii on soovijatel häid pottseppi kerge leida.

Ka tellijad on hakanud eelistama kutsetunnistusega pottseppi. Uue hoone registrisse saamisel peab ahju ja pliidi kohta olema pass, mida saab anda vaid kutsetunnistusega pottsepp.

Varik on kindel, et suust suhu liikuv teave pottsepa töö kvaliteedi kohta on kindlam kui ajalehes kuulutamine, sest headel pottseppadel on tööjärg pikalt ees. „Märtsi keskelt mai lõpuni on mul kõik tööpäevad kinni,” lisas ta.

Algus venna käe all
Rain Varik sai oma esimesed oskused Võru tuletõrjeühingus pottsepana töötanud vend Raulilt, kes nüüd on juba taevastel radadel.

Tema esimene kokkupuude küttekolde müüri ladumisega oli 1987. aasta suvel. Vend võttis toona 13-aastase koolipoisi Raini kaasa ühele riiklikule objektile, kus oli käsil potikividest soojamüüri ladumine.

„Vend näitas, kuidas potikive lihvida ja neid kuivalt paika panna ning seejärel lahkus. Kuna soojamüüri nurgad olid tal juba paigas, hakkasin tööle. Kui vend õhtu eel naasis, jäi ta minu poolt lihvitud potikivide ja neist nii-öelda kuivalt rea ladumisega rahule ja sealtmaalt hakkasin temaga suviti kaasas käima,” meenutas ta algust. Sellele tööle järgnes juba keerukamate oskuste õppimine, nagu kütteseadmete nurkade ladumine, vahepottide paigaldamine jne.

Seitse aastat hiljem sai Rain Varikust pottsepa õpilane samas tuletõrjeühingus, kuid tööd riiklikus süsteemis hakkas järjest nappima ning noor mees lahkus sealt mõne aasta pärast.

Sajandivahetusest 2012. aastani täiendas ta ennast mitmel alal, ka infotehnoloogias, kuid ei saanud ahjude ja pliitide ladumist õnneks unustada, sest sugulased ja tuttavad teadsid tema oskusi.

Kõige rohkem on tulnud laduda ahje ja pliite, kagunurgas ka lesosid, vähem kaminaid. Lesod on tema sõnul justkui kagunurga kultuuripärand, mis on siin ammu olnud ja mida ilmselt laotakse ka tulevikus. „Siinkandis on talvel külmem kui mujal Eestis ja külmal ajal on ju mõnus lesol istuda või pikutada,” sõnas ta.

Kagunurga inimestel on usutletava sõnul teinegi eelistus ja selleks on punane tellis. Ta ei riski öelda, miks see materjali on siinkandis eelistatuim, kuid tõsi on see, et punane tellis on potikividest, eriti glasuurpotikividest, odavam. Potikividest ei ole ammu midagi tellitud, küll aga glasuurpottidest.

Hea, kui tellija teab, millisena ta soovib küttekollet näha
Huvitavamaks ja ka rõõmsamaks tööks nimetas Varik valgetest ja rohelistest glasuurpotikividest ahju tegemist ühte maamajja Rõuge vallas. „Tellija soovis, et ahi oleks karniisi ehk ehisliistuga ja selle seina kaunistaksid teisedki iluvigurid. Tegime seda tööd kolmekesi, sest mitmekesi on jõudsam teha ja nii saime ahju kolme nädalaga valmis.”

Kõneldes tellijatest, märkis mees, et väga hea on küttekollet teha, kui tellija on enne rääkinud, millisena ta soovib seda näha. Tunduvalt keerulisem on teha neile, kes ütlevad, et „tee midagi, mis oleks ilus”. See tähendab, et pottsepp peab ise mõtlema, kuidas ta küttekolde laob, kuid õnneks on needki tellijad jäänud lõpptulemusega rahule.

Küsimusele, kas on ka tulnud mõnda asja ümber teha, sest tellija on ümber mõelnud, vastas mees, et midagi suurt ei ole tulnud ümber teha olukorras, kus materjal, selle toon ja küttekolde asukoht on varem läbi arutatud. Kord on tal tulnud korstnajala ladumist alustada kolmel korral, sest tellija lõplik nägemus ahju asukohast korstna suhtes kinnistus kolmandal korral.

„Olen märganud, et naised teavad paremini, missugusena nad küttekollet näha soovivad, ja nad räägivad oma nägemuse enne töö alustamist ära,” sõnas Varik.

Kõige enam on tellimusi ikka kodumaakonnast, kuid mees on käinud ka naabrite juures ja kaugemalgi, välja arvatud saared ning Ida- ja Lääne-Virumaa. „Kodust kaugemal töötades on hea see, et saan uusi kohti avastada, kuid pikalt eemaloleku järel tekib koduigatsus,” tunnistas usutletav ja lisas, et kaugemal töötades on ka tööpäevad pikemad.

Mees ei ole rehkendanud, kui palju küttekoldeid ta on siiani ladunud, kuid oletas, et see arv võib jääda 250 ringi. Ta on kindel, et ahiküte ei kao, sest inimestele meeldib elusa tule soojus. „Millises mahus ahiküte jääb, näitab aeg,” nentis ta.

Kuigi kodumajas Kaagu külas Vastseliina kandis on tegemist küllaga, kutsuvad teda vahel kalaveed. „Kalal olles pea puhkab ja unustan kõik muu, lisaks veel liikumine ja värske õhk,” võttis usutletav jutuajamise kokku.

„Rain Varik on kohuse- ja asjatundlik ning töökas, ta on õppuritega põhjalik ja kontrollib nende tegemisi,” ütles Merike Aruväli, Võrumaa kutsehariduskeskuse ehitusvaldkonna kutseõpetaja.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 18/02/2021 10:06:16

Lisa kommentaar