Lõppenud aasta Võrumaa kultuuripärliks valiti Võrus elav kunstnik Toomas Kuusing (44), kes on küll rännanud läbi peaaegu kogu maailma, aga kellest kodukandi kunstikaugem üldsus on ilmselt siiani veel vähe kuulnud.

Toomas Kuusing on tegelikult Võrumaa poiss: pärit Meremäelt, üles kasvanud Põlvas. Pärast kaheksa aastat Pärnus ja seejärel sama palju aastaid Tallinnas elamist kolis ta kolm aastat tagasi juhuse tahtel Võrru. Eelkõige soovis mees Tallinnast ära, et kalli rendi maksmise asemel omada isiklikku elamispinda.

„Paided ja Jõgevad ei tulnud kõne allagi,” nendib Kuusing. „Võru vast osutus valituks sellepärast, et Põlva ja Setomaa on kohe külje all, sõbrad on autosõidu kaugusel ja siin on ka mingil määral arvestatav kultuurielu võrreldes muude ümbruskonna kohtadega. Määrav oli ka ikkagi mingisugune side selle paigaga.”

Mõni inimene võib omal rindel tegutseda usinalt aastakümneid, aga ei jää kunagi kohalikele „otsustajatele” silma. Kunstnik Kuusing on küll üritanud madalat profiili hoida ja talle meeldib, et teda laiemalt ei tunta, kuid ometi piisas vaid kolm aastat Võrumaal elamisest, kui teda esitas kultuuripärli nominendiks rohkem kui üks inimene. Kuusing ei häbene öelda, et see oli tema jaoks suur tunnustus.

„See oli mulle väga suur üllatus,” lausub kunstnik.

Koroona-aasta kulges töiselt
Kui pakkuda, et ehk oli just kunstnikel võimalus end koroona-aastal kõige rohkem näidata, kuna etendused ja kontserdid jäid ära, paljud inimesed aga alustasid kodus passides hoogsate remonditöödega ja soetasid reisidest vabaks jäänud raha eest üle värvitud seintele ka kunsti, siis nendib Kuusing, et siiski väga palju näitusi jäi ära ja ka kunstnikel oli raske. Järele mõeldes tõdeb ta, et kunsti vist osteti mullu ikkagi rohkem kui varasematel aastatel. Seda enam, et tänapäeval saab kunsti hõlpsalt osta internetist. Kuusing tunnistab, et tegelikult ostis ka ta ise päris palju teiste kunstnike töid, sest peale müntide ja õllepudelikorkide kogub ta ka kunsti.

„Mul on täiesti arvestatav amatööritasemel kunstikogu,” kinnitab ta.

Aga mida siis Toomas Kuusing täpsemalt ise teeb? Tema töödega saab tutvuda Facebooki lehel Toomas Kuusing Art. Kui keegi on võtnud kätte näiteks Vahur Afanasjevi uue romaani „Õitsengu äärel”, siis selle illustraatoriks on Kuusing. Autor pöördus ise tema poole. Kuusing tõdeb, et töö polnud üldse kerge ja kui raamatu illustreerimine on käsil, siis see tähendab, et tähtajad on kukil ja töötada tuleb ka laupäeviti ja pühapäeviti hommikust õhtuni. Aga nii nagu kirjanikud, nii ei teeni ka kunstnikud raamatute pealt suurt midagi.

Ära elab Kuusing oma muudest töödest. Nagu ta ise rõhutab: „Peab elama.”

Toomas Kuusing on eelkõige tuntud graafikuna, kuigi vahepeal ka maalib. Kui pole ammu maalinud, hakkab käsi sügelema, ja kui pole ammu graafikat teinud, siis samamoodi. Praegu aga teab ta ette, et maalimisega saab alustada taas alles sügisel, sest ta võttis vahepeal vastu ühe väga mahuka töö, millele lihtsalt ei saanud ei öelda.

Tööd sünnivad põrandakattematerjalile
Graafikuna teeb Kuusing ainult linoollõiget, see nõuab suurt kannatlikkust ja püsivust. Kusjuures alusmaterjalina kasutab ta kõige tavalisemat ehituspoes müüdavat põrandakattematerjali, teisisõnu linoleumi.

Kuigi välimuse järgi võiks kahtlustada, et Kuusing on paras boheemlane, siis nii see ei ole. Vähe sellest, et tema kodus valitseb täielik puhtus ja iga ese asub täpselt omal kohal, ärkab ta igal hommikul kell 7 ja töötab hommikul kella 8st õhtul kella 22ni.

„See on ikkagi distsipliin ja mingil määral ka enesepiitsutamine,” sõnab ta. „Ma väga ei salli ka seda, kui päev raisku läheb. Tööd on paratamatult kogu aeg palju. Ühte tööd teen kaua.”

Kuusing lisab, et enese vastu ei saa: kogu elu on ta olnud kannatlik töörügaja: „Selline loll eestlane, kes tapab ennast tööga ära”. Samas kui tal pole tähtaegu kukil, siis on töö tema jaoks ka meditatsioon, eriti linooli lõikamine. Trükkimine on juba märksa närvesöövam protsess. Õnneks on mehel nüüd ateljees olemas oma trükipress, mille ta ostis tänu sõbra abiga korraldatud kampaaniale Eesti kunstiakadeemialt. Varem käis ta oma töid trükkimas just nimelt Tallinnas kunstiakadeemias. Kui arvestada, et mõne töö tiraaž on 50 eksemplari, siis võib vaid ette kujutada, kuivõrd tüütu ja aega raiskav on puhtalt trükkimise pärast Tallinnasse sõitmine.

„Trükkimine on puhas töörügamine,” nendib ta.

Kannatlikkus on loomuses
Nagu teada, võtab ühe graafikateose loomine väga palju aega. Kümme aastat tagasi kulus Kuusingul ühe töö tegemiseks kuu aega. Nüüd läheb juba natuke rutem. Aga kannatust kunstnikul jagab ja mees on ise kindel, et see on tal loomuses, sest juba lapsena võis ta paberi ja pliiatsiga tundide kaupa üksi istuda. Kusjuures kunstnikuks ta siis veel tahta ei osanud. Tal ei olnud kodus isegi ühtegi kunstiraamatut. Küll aga võis Kuusing pikalt vaadata ühte isale kingitud loodusmaali.

Kunstikooli – Pärnusse Non Gratasse – läks Toomas Kuusing alles 25-aastaselt. Selleks ajaks ta teadis, kelleks ta saada tahab. Elu enne seda peab ta jaburaks, sest tema arvates oli tal liiga palju silmaklappe ees. Aga igasuguseid lolluseid on tehtud enne seda ja pärast seda.

„On hea, et sai vanemana mindud, mitte nooremana,” ütleb ta. „Kuigi ma kunstist ei teadnud mitte midagi.”

Pärnus oli tulevasel kunstnikul superhea, sest tudengite peod olid tema jaoks läbitud etapp, kursusekaaslased pidasid teda lausa nohikuks ja kuna ka ühtegi sõpra Pärnus ei elanud, sai ta rahulikult töö kallale asuda.

Kuna Pärnus tegeldi ja tegeletakse siiani ohtralt tegevuskunstiga (performance’id), sukeldus ka Kuusing kohe sellesse maailma – hüppas pea ees tundmatusse vette. Tänu sellele ongi ta peaaegu kogu maailma läbi rännanud, välja arvatud Aafrika. USA on näiteks otsast otsani läbi sõidetud nii ühes kui ka teises suunas. Koreas on aga ta koerarestoranis söönud ka koeralihasuppi ning kiidab väga. Kui sinna tagasi läheb, sööb veel. Kusjuures koeri söövad Koreas ainult mehed ja vastavaid restorane pole sugugi kerge leida.

Aga peale selle, et Kuusing on näinud kirevat ilma ja inimesi, on tema jaoks olnud ka põnev protsess jälgida, kuidas tegevuskunst on aastatega muutunud. Üks märgilisi hetki oli siis, kui nad 2005. aastal andsid Tšiili ülikoolides performance’ite loenguid tegevuskunsti vormis. See muutis oluliselt ka Non Grata suunda.

Muideks, isikunäituste tegemisega alustas Kuusing kohe pärast kunstikooli astumist. Nüüdseks on tema isikunäitusi olnud muidugi Eestis, aga ka Austraalias, Lõuna-Koreas, Saksamaal, Soomes, Lätis, Prantsusmaal, USAs, Tšiilis ja Inglismaal.

Peab Eesti kliimat suurepäraseks
Ka Võrus elades on käinud Kuusing tegevuskunsti tegemas, kuid siin saab ta pühenduda eelkõige maalile ja graafikale.

Tema tööde eripära on see, et neis kõigis on mingi lugu, need on detailirohked ja neil on kujutatud palju inimesi. Tööd on üha enam muutumas ühiskonnakriitiliseks ja tema enda arvates ka sarkastiliseks. Praeguse seisuga arvab ta, et võiks elu lõpuni elada Võrus, maalida ja linoollõiget teha.

Kuusing on üks vähestest eestlastest, kes ootab sügist ja pimedat aega, sest siis saab rahulikult tööd rügada. Reisinud on ta palju, aga elada tahab Eestis.

„Meil on suurepärane kliima,” leiab ta. „Eesti on suurepärane koht, kus elada. Ma jumaldan Eestit, eriti Lõuna-Eestit.”

Selleks, et siin kliimas terve püsida, manustab kunstnik igal hommikul teelusikatäie või kaks kuradiputru Vormsi Ennu retsepti järgi. Sellesse pannakse võrdses koguses jõhvikaid, sibulat, küüslauku, mett, mädarõigast, ingverit ja ebaküdooniat. Ja tõepoolest, tänu kuradipudrule on ta pääsenud nii koroonast kui ka kõikidest teistest viirustest.

„Kui hakkasin seda kraami tarbima, pole mul isegi nohu enam olnud,” sõnab ta.
 

 

Autor: ELINA ALLAS
Viimati muudetud: 14/01/2021 10:16:41