Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Eakas sohver jättis maamehe pikaks ajaks jalakäijaks

Heino mõnus väike mopeedauto sai Nivalt kõrvalistujapoolsesse esinurka fataalse löögi. Foto: Vidrik Võsoberg

„Ta oli 85 – ei kuule, ei näe, aga arst annab tõendi, et ta võib autoga sõita,” pahandab Põlvamaal Verioral elav maamees, kes eaka autojuhi süül pole viimane kuu aega omal jõul kodukülast välja pääsenud.

Põlise verioralase Heino (68) autojuhiluba ja selle aluseks olev tervisetõend kehtivad ning veel hiljaaegu mõlgutas mees mõtteid minna Võrru autokooli, et ka bussijuhtimise luba ära teha. Siis aga ütles endale: mees, vaata peeglisse. Heino füüsiline tervis pole enam see, mis nooruses. Juba aastaid on ta mopeedautoga liikumise usku ja soovitab kõigile omasugustele vanemapoolsetele seda masinat soojalt.

Kolm ja pool aastat tagasi ostis Heino endale Bellier’-nimelise väikesõiduki. Tal vedas: masin polnud sugugi ära trööbatud, enne teda oli mopeedautol olnud vaid üks (nais)kasutaja. 50-kuubikuline kahesilindrilise diiselmootoriga väike masin maksis 4000 eurot. Uuest peast, muide, on need üha popimaks saavad (ei nõua juhiluba ega midagi) pisikesed autod sama kallid kui märksa suuremad – 12 500 eurot.

„Olen sellega kalal käinud, kõike teinud – ma ei ütleks, et on tollest halvem,” osutab Heino LõunaLehe tavalise luukpära poole. „30 kraadi külma, istu peale, pane käima ja ajama. Pole tarvis suurtega (ta peab silmas n-ö tavalisi sõiduautosid – toim) õiendada.”

Heino oli oma mopeedautosse omajagu investeerinud: pannud uued amordid, hiljuti vahetanud piduriklotsid ja soetanud uued rehvid. Mees uskus, et seda mopeedautot jätkub talle elupäevade lõpuni.

Aga ta eksis.

5. novembril – see oli neljapäevane päev – võttis Heino sõbra Peedu (59) oma mopeedauto peale ja sõitis Verioralt 15 km kaugusel asuvasse Räpinasse poodi. Samuti autoga sõita armastavad koerad Pootsman ja Poss („Nimi sellest, et ta armastab pooserdada,” ütleb Heino) jäid sedakorda kodu valvama. Poes sai käidud ja kavas oli veel võtta kunagise Arengu vabriku juurest allikalt joogivett – Verioral pole veega kiita, ütleb mees. Allikast mõnesaja meetri kaugusel Pargi tänaval pauk käiski.

„Vanamees tuli Nivaga bussijaama ja kiriku poolt, pani stoppmärgi alt läbi ja oli mul seljas,” kirjeldab Heino. „Vaatasin, et paneb veel läbi aia!”

Kuna 85-aastase Aadu juhitud Niva põrutas vastu mopeedauto kõrvalistujapoolset nurka, sai Heino sõnul Peedu käsi põrutada („Polnud hullu miskit,” rehmab Peedu ja süütab uue sigareti). Heino, Aadu ega tema kaassõitja viga ei saanud, ka Vene linnamaasturi Nivaga ei juhtunud suurt midagi. Aga Bellier’ päevad olid loetud.

„Papi ei öelnud midagi märgi alt läbisõitmise selgituseks – pani käed risti, jalutas ringi ja ütles, et ta maksab mu auto kinni,” kirjeldab Heino. „Pabinas oli,” lisab Peedu.

Kindlustusel läheb aega
Võru politseipatrull (kuigi lugu juhtus Räpinas) tegi sündmuskohal pildid, juhid koostasid sündmuse skeemi ja Aadu võttis avarii põhjustamise süü omaks. Mopeedauto tõmmati nelja mehega Heino naabripoisi treilerile ja sõidutati Veriorale. Heinol oli veel masina paak täis võetud, et ka Võrus ära käia, aga sinna ta mõistagi ei jõudnud.

Nii Aadu kindlustusfirma esindaja kui ka mopeedautot näinud remondimees on ühel meelel: see väändunud kerega masin läheb mahakandmisele, taastada autot enam ei saa. Aga Heino jaoks jahvatavad kindlustuse veskid aeglaselt: ligi kuu aega hiljem polnud mees enda nõutavat 4000 (sellise summaga saaks enam-vähem samasuguse suure pakiruumiga mopeedauto) kätte saanud.

„Olen jalamees,” nendib verioralane. „Mul on poodi ja arstile vaja pääseda, liikuda! Vanamees ütles, et ta maksab auto kinni – no maksku siis. Algul kindlustusest veel helistati, aga nüüd on vaikus. Ei uut autot ega raha. Jõulud tulevad, tahaks Põlvasse surnuaiale minna küünlaid panema – millega ma lähen?”

Mopeedautoga nii Põlvas, Võru kui Tartus käima harjunud Heino tuleb veel kord tagasi pisikese auto plusside juurde. „Öeldakse, et aega võtab – no aga võta sõiduks aega,” võtab ta asja filosoofiliselt. „Põlvasse lähen siit veidi üle poole tunni. Püsib hästi teel ja puha. Mul load olemas, aga enam oma vanuses ei taha suure rooli. Aga kuni jalad-käed otsas ja silmanägemine ka, seni tahaks ikka sõita.”

Uus auto võiks tulla nädalaga
Eesti liikluskindlustuse fondi juhatuse liige Lauri Potsepp ütles LõunaLehe edastatud liiklusõnnetusjuhtumi kommentaariks, et tavapärane menetlusaeg, kui juhtumi asjaolud on selged ja osalised on oma selgitused kindlustusandjale andnud, on kindlasti alla kuu ning pigem piirdub nädalaga.

„Võimalik, et kindlustusandja ja kannatanu tegelevad kahju suuruse kokkuleppimisega ja selleks on täiendavaid hinnanguid tellitud,” pakkus ta asjade venimise selgituseks.

Potsepp lisas, et seadus kohustab kindlustusandjat nõude saamisest menetlustoimingud lõpule viima 30 päeva jooksul. Kui asjaolude kindlakstegemine sõltub näiteks politseimenetlusest, siis võib see tähtaeg erandjuhtudel pikem olla.

„Tulenevalt kindlustustegevuse seadusest ei ole meil võimalik jagada konfidentsiaalset infot kolmandatele osapooltele, aga saame selgitada üldiseid kahjukäsitluse protsesse,” teatas Aadu teenusepakkuja, If Kindlustuse sõidukikahjude grupijuht Taavi Kruus. „Otsuse tegemiseks ja hüvitise väljamaksmiseks vajab kindlustusselts infot nii õnnetuse asjaolude kui ka kahjustada saanud sõidukite kohta. Info kogumine võtab paratamatult aega, kuna suhelda tuleb nii õnnetuse osapoolte, töökoja kui ka vajadusel politseiga. Kui õnnetuse asjaolud on selged ja kahju suurus tuvastatud, siis saab kindlustus kahju hüvitada.”

Kruus nentis, et näiteks plekimõlkimise puhul võib mõnikord kindlustusjuhtum saada lahendatud juba samal või järgmisel päeval, suuremate õnnetuste korral aga võib õnnetuse tagamaade uurimine ja kahju suuruse tuvastamine võtta mõnikord aega ka nädalaid.

Sel esmaspäeval LõunaLehega oma muret jaganud Heino sai teisipäeval ehk veidi alla kuu pärast õnnetust kindlustusfirmalt pakkumise: nad võivad talle maksta välja 2900 eurot. Aluseks olevat võetud ühe tundmatu Tallinna firma väidetavalt sama mopeedauto pakkumine. Heinot see ei rahulda, ta ei usu, et sellise raha eest õnnestub saada puruks sõidetud masinaga samaväärne auto. Kui mees jäi selle juurde, et tema tahab 4000, siis sai jutt kindlustusfirmaga esialgu otsa. Olevat veel vastu kohmatud, et ju tahab Heino uuemat mudelit.

„Ega mudel ei sõida, auto sõidab,” pahandab mees.

Vanad juhid liiklusest välja!
Lisaks kindlustusfirma aeglasele tööle on Heinol, kes ise peab end ohutumaks juhiks just kerge ja kuni 45 km/h liikuva mopeedauto roolis, südame peal tõik, et õnnetuse põhjustas täiesti legaalselt liiklev vanainimene, kel ilmselgelt pole enam autojuhtimiseks piisavalt pädevust.

„Kui seal oleks jalakäija olnud, siis ta oleks olnud lapik!” ütleb Heino. „Ta oli 85 – ei kuule, ei näe, aga arst annab tõendi, et ta võib autoga sõita. Mina ütleks, et kui inimene saab 70, siis küll kõigile ei tohiks enam lube (või mootorsõidukijuhi tervisetõendit – toim) anda, liiklusest välja peaks sellised minema.”

Kas seadus on liiga leebe?
Üle 65-aastased autojuhid peavad juhiloa aluseks olevat tervisetõendit uuendama iga viie aasta järel. Nii võib aga juhtuda, et kraps 80-aastane taat uuendab perearstil tervisetõendi ära ja juhib rahulikult autot edasi – kuid teda tabab senisest järsem vananemine ja mõne aasta pärast pole ei tema tervis ega võimed enam sõidukijuhile kohased.

Samas, kuidas pääseb maal elav eakam kodanik poodi, arstile, apteeki ja mujale, kui liigselt noriv riik ei luba tal isegi tasakesi ja oma langenud võimeid arvestades autot roolida? Kas poleks tervisetõendi kehtivuse lühendamine näiteks ühele aastale maal elava väärikas eas kodaniku õiguste liigne piiramine ja suisa kiusamine?

„Seda teemat on arutatud,” ütles eakate juhtide teemal riigikogulane Liina Kersna (RE). „Kindlasti peaksid vanemad autojuhid käima tihedamalt tervisekontrollis, et saada kindlust, kas ollakse auto juhtimiseks piisavalt terved. Inimesed on väga erinevad, mõni 87-aastane autojuht annab oma tähelepanelikkusega noortele uljaspeadele silmad ette.”

Ta leidis siiski kokku võttes, et kuna vanusega riskid suurenevad, peaks riskide maandamiseks olema ka tihedam tervisekontroll.

LKFi esindaja Lauri Potsepa jutust selgub, et üle 65-aastased põhjustavad pigem vähem õnnetusi kui noored.

„Vanemaealised sõidavad vähem ja valivad sõitmiseks sageli ohutuma aja: väldivad tipptunde, halba nähtavust ja halbu ilmaolusid,” tõi ta ühe võimaliku põhjuse välja.

Potsepp tõdes, et üldiselt on vanemas eas reaktsioonikiirus ja tähelepanuvõime võrreldes varasemaga vähenenud.

„Paraku vähendavad nooremad juhid liiga tihti oma tähelepanuvõimet ise, olles roolis nutiseadmes või alkoholijoobes,” tõi ta vastukaaluks. „Üldistades: vanemaealine on nooremast roolis ohtlikum, sest tema tähelepanuvõime ja reaktsioonikiirus on vähenenud, samas teised tegurid vähendavad vanemaealiste juhtide liiklusohtlikkust.”


LKF: mingist vanusest võiks juht teha lühikese sõidueksami
Kommenteerib LKFi juhatuse liige Lauri Potsepp:
„On arusaadav, et iga inimene on eriline, seega statistikast järeldust teha on liigne üldistus. Selge on see, et ühel hetkel saabub iga inimese jaoks aeg, mil ta vanuse tõttu enam autorooli istuda ei tohi. Seni, kuni liikluses saab vanuse tõttu ohtlikuks muutunud juhi tõttu viga kasvõi üks inimene, on olemas probleem, millega tuleb tegeleda. Enamik inimestest tajub oma tervislikku seisundit õigesti ning loobub õigel ajal auto juhtimisest. Siiski on ka neid vanemaealisi juhte, kes enda ja teiste turvalisusele vilistades jätkavad autoroolis ka siis, kui tervis seda enam ei luba.

Probleemi leevendamiseks võiks kaaluda mõtet, et alates mingist vanusest tuleb autojuhil lisaks tervisekontrollile läbida ka lühike sõidueksam, kus asjatundja saab liikluses hinnata juhi hakkamasaamise võimet. Kui sel viisil saab ära hoida eaka juhi enda või kaasliikleja raske vigastuse või hullemal juhul lõpliku tagajärje, siis ei ole see lisakohustus üleliia koormav.”

 

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 05/12/2020 10:45:56

Lisa kommentaar