Küsitlus

Kuidas oled rahul valimistulemustega oma kodukandis?

Kui tunneme seotust maailma hingega, siis mõistame, et mitte meie ei kätke hinge, vaid hing kätkeb meid

Räpina kirik. Foto: Vidrik Võsoberg

Kirikuõpetajate sõnul on viirus mõjutanud ka kirikuelu: jumalateenistused ära jäänud ei ole, kuid ühised jutuajamised ja muud rahvarohkemad koosolemised on tulnud ära jätta.

URMAS NAGEL, EELK Räpina Miikaeli koguduse õpetaja
Räpinas tähistati esimest advendipühapäeva kirikus jumalateenistusega hommikupoolikul ja linnaväljakul advenditule jagamisega pealelõunal. Esimese advendi jutluse teemaks oli Jeesuse saabumine Jeruusalemma, kus ta rõõmuhõisete ja suurte ootustega vastu võeti, kuid mõni päev hiljem juba surma mõisteti. Tegelikult on esimese advendi jutluse sõnumis üleskutse valvsusele ja meeleparandusele, mis on igal ajal aktuaalne ja inimesele kasvamiseks vajalik. Inimesed tulevad kirikusse, sest vajavad hingetuge ja usklikule on selleks Jumala sõna.

Loodame jumalateenistused jõulukuul ära pidada. Inimeste hajutamiseks on jõululaupäeval kirikus kaks jumalateenistust: kell 11 ja kell 17. Kontserte ei toimu. Hetkel on kirikukoori tegevus pausil, kuid jõulupühadel loodame siiski, et koor saab teenistustel osaleda.

Koguduse kantselei töötab tavapäraselt, võtan seal jutule soovijaid ja pihile tulijaid vastu. Meie võimalused sõltuvad paljus sellest, mis riigis toimub.

Viimasel kahel pühapäeval on kirikuliste arv vähenenud, kuid senini käis sama palju inimesi kui märtsis alguseni ehk koroonani. Märtsi keskelt maikuuni jumalateenistusi kirikus ei olnud, tegime audio- ja videojumalateenistusi ja palvusi. Pea iga päev kirjutasin väikese mõtiskluse koguduse Facebooki leheküljele. Inimesed helistasid rohkem ja ise helistasin koguduse liikmetele varasemast enam.

Suurim tagasilöök tuli leeriga: kevadel väljakuulutatud leerikursus jäi ära ja ka suvel polnud leeri tulijaid. Lapsi on lõppevalgi aastal ristitud ja mitu paari kirikus laulatatud. Lahkunuid saatsin viimsele teele sama palju kui paaril viimasel aastalgi.

Kirikud täidavad samuti kehtestatud reegleid: neis on desovahendid ja kirikulised hoiavad distantsi. Räpina kirik on suur ja avar, nii et inimeste hajutamisega probleemi ei ole.

Armulauale, kus jagame Kristuse ihu ja verd, lähevad soovijad kuue kaupa. Tänavu karikast armulauaveini ei pakuta, vaid veini sisse kastetud leiba.

Hirmust ja murest tuleb läbi minna
Hingehoidlikel vestlustel on kõige sagedamini jutuks kolm teemat: hirm, üksindus ja lein, siis perekonna ja suhteküsimused.

Palju on üksikuid, kellest enamik tunneb ennast väga hapralt. Kevadel oli seda eriti tunda, sest suhteliselt lukku keeratud elu põhjustas inimestes ärevust ja masendust.

Maal on inimesed märksa rahulikumad, kuna paljudel on aialapp, mis vajas hoolitsust.

Kes jaksab, jalutagu metsateel, sest loodus toetab ja aitab kaasa meelerahu säilimisele.

Üks kristlik psühhoterapeut on öelnud: „... seotus looduga tähendab seda, et tunneme end ühtsena anima mundi, maailma hingega. Kui tunneme seotust maailma hingega, siis mõistame, et mitte meie ei kätke hinge, vaid hing kätkeb meid. Enam ei küsi, kas elul on mõtet. Elu on enesestmõistetav.“ Usklik saab tuge palvest ja jumalasõnast. Kristlike programmide jälgimine raadios, televiisoris ja sotsiaalmeedias kasvas hüppeliselt.

Minu tugi õpetajana on inimeste ärakuulamine. On inimesi, kellel ei ole oma asjadest kellelegi rääkida, ning on teemasid, mida meie ilmalikus keskkonnas pole kombeks teistega jagada. Need pole mitte üksnes usuküsimused, vaid ka isikliku elu asjad.

Poeet Rainer Maria Rilke on ilusasti öelnud: „Meil ei ole põhjust maailma umbusaldada, sest ta pole vaenulik. Kui maailmas on hirmud, siis on need meie hirmud. Kui maailmas on kuristikke, siis on need meie kuristikud. Kui maailmas on ohte, siis püüame neid austavalt arvestada.“

Usun, et ka praeguses segipaisatud maailmas on inimesel kõige tähtsam mõista seda, mis on tema sees. Hirmudest ja murest tuleb läbi minna ning oma sisevõitlus välja kannatada.

Meid on juba pikemat aega kasvatatud ja harjutatud mõttega, et homne peab tänasest parem olema – see on lausa inimõigus. Samas pole see millegagi põhjendatud, vaid pigem ühine soovunelm.

See, et iga päev kirjutatakse ja räägitakse koroonast ja loetakse ette nakatanute arv, tekitab kahetisi tundeid. Kindlasti suurendab see mõneski inimeses hirmu. Teisalt tuleb mõista, et kui olulistest asjadest tihti rääkida, jõuab see paljudele kohale.

On kostetud, et kus on Jumal nüüd, et ta inimeste kaitseks välja ei astu ja laseb koroonal n-ö möllata. Võib ju vastu küsida, et mida head on inimene siis nii palju teinud, et tal oleks õigus kannatusi vältida. Ajaloost teame, et kurjus ja hädad saavad alguse inimeste südamest. 20. sajandi õudused näitavad seda vägagi selgelt. Eks viiruski pääses lahti kummalisest laborist.

Ega me Jumalalt kaitset väga otsinud ja palunud ka ei ole. Ikka oleme elanud deviisi all: inimene – see kõlab uhkelt. Usun, et siin on meil mõtlemisainet kõigile.

ARGO OLESK, Pindi koguduse õpetaja
Advent on kirikukalendris oluline aeg, see on kirikuaasta algus ja Kristuse ootamise aeg, samuti endasse süüvimise ja mõtiskluste aeg. Vähemalt peaks nii olema, kuid paraku koguneb tegelikkuses palju sündmusi ja üritusi just jõulueelsele ajale, nii et vaikusest ja rahust rääkimine võib mõnikord tunduda lausa kohatu.

Põhiline erinevus võrreldes mulluse advendiajaga on koroonaviirus, sest kiriku kuulutus on ikka sama, mis varemgi.

Sellest sügisest teenin hooldajaõpetajana ka Vastseliina koguduses, kuna sealne õpetaja Toivo Hollo on õpetaja emeeritus.

Viirus aitab tänavu jõulueelset saginat natuke tasakaalustada, sest üritusi on vähem, poodides käiakse vähem ning usun, et viibitakse rohkem rahulikult pere ringis.

Loomulikult mõjutas ja mõjutab viirus ka kirikuskäijate arvu, eriti oli see märgata kevadel, kui inimeste arv oluliselt langes. Praegu see enam nii märgatav ei ole, sest inimesed on viirusega juba harjunud, see ei ole enam nii tundmatu ega hirmutav kui kevadel ja me kõik oskame ennast paremini selle eest kaitsta.

Koroonaviirusesse suhtutakse laias laastus kaheti: ühed muretsevad üle ja teised ei pea seda millekski eriliseks. Samasugune suhtumine on ka igapäevaste nakatunute arvu edastamisse. Minu meelest on teave alati teretulnud ja need, kellele mingi sisuga teave ei sobi, ei pea seda kuulama-lugema.

Kirik on avalik ruum, kus viibides on maski kandmine kohustuslik. Hajutatusega meie avarates kirikutes probleeme ei teki, kuid armulaua jagamisel peame jälgima turvalisust ja hügieeni.

Kui jumalateenistused on kõik toimunud, siis suuremas seltskonnas tubased jutuajamised peale teenistust pastoraadis ja koguduse väljasõit Lätimaale on tulnud kahjuks ära jätta. Koosolemised on inimestele vajalikud, sest need teevad hingele hääd.

Inimeste ärakuulamine ja neile toe pakkumine on kirikuõpetaja üks põhitöödest. Inimeste peamised mured seonduvad lähedastega, eakamate juttudes tuleb esile üksindus, laste ja teiste lähedaste järele igatsus.

Jumal on alati meie kõrval
Erinevate hädade korral tekib ikka küsimus, miks Jumal laseb sellel, mis sünnib, sündida. Paraku on enamiku hädadest inimkond oma valikuga ise kaela tõmmanud.

Ühelt targalt mehelt küsitud kord koonduslaagris, et kus on Jumal, kui ta laseb inimestele selliseid kannatusi osaks saada. Mees vastanud, et Jumal on siin ja nutab koos meiega.

Jumal andis inimesele vaba tahte, mida inimene nüüd nii ja naa kasutabki. Paraku on meil ka vaba tahe kurja teha ja seda me järjepidevalt kahjuks ka teeme. Miks Jumal seda lubab, on pikem teoloogiline ja filosoofiline arutelu, kuid kõik taandub vabale tahtele.

Kõigest halvast ja muredest hoolimata me ju ikkagi tahame oma vaba tahet ja Jumal on ka siis meiega nagu alljärgnevas loos, kus teeline räägib Jumalaga.

„Kui tagasi vaatan, näen kahte paari jalajälgi. Sa olid kogu aeg minu kõrval. Kui mul läks raskeks, siis nägin vaid ühte paari jalajälgi. Kus sa siis olid, kui mul oli raske?”

Jumal vastas, et need jäljed, mida sa heal ajal nägid, olid minu omad. Kui sul raske oli, kandsin sind süles.

Hingekarjase töö muutub mõnel hetkel raskeks ja rõhuvaks. Mind aitab sellest välja kõige rohkem võimalus üksi olla ja oma mõtteid mõelda. Kosutavalt mõjub metsas jooksmine ja kui vähegi lund on, ka suusatamine. Metsas saan oma mõtetest täiesti priiks ja seda on aeg-ajalt vaja.

 

 

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 03/12/2020 11:10:34

Lisa kommentaar