Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Kuidas tõelised kalamehed paadunud maaroti Norra kalale vedasid

Kogu reisi rekordpurakas. Foto: erakogu

Millal siis veel avaldada reisikirju kui mitte nüüd, mil Wuhani turult alguse saanud ülemaailmne epideemia on reisimisvõimaluse praktiliselt lukku keeranud. Nüüd tagantjärgi tark olles võibki tõdeda, et paar suvekuud sel aastal ilma vaatamiseks üldse jäidki. Seda enam on hea meenutada minu elu esimest kalastusreisi fjordide maale Norrasse.

Alustama peab ülestunnistusest, et ma pole kunagi olnud kalamees. Eks lapsepõlves sai ikka paar viidikat ja kokre püütud, aga sinnapaika see ka jäi.

Ühe katse olid klassivennad Benno ja Toomas juba minuga teinud. Võtsid Peipsile kalale kaasa, aga see oli ka esimene ja viimane kord. No kaua sa ikka kannatad maarotti, kes ei saa isegi ussi konksu otsa ajamisega korralikult hakkama ja kellel silmnähtavalt kalamehesoolikas puudub!

Seda enam oli üllatav, kui nad hiljuti äkki peale hakkasid käima, et kuule, piirid Norraga läksid lahti ja vaja see kalatrett ära teha. Mehed teadsid, millest nad rääkisid, olid nad ju Norra kalaretkedel käinud juba palju aastaid.

„Ma luban sulle, et seal on puhtaim õhk Euroopas, kraanist tuleb puhtaim joogivesi ja nädalase kalatripiga lähevad meeled nii vabaks, et tagasi tulles unustad isegi oma panga PIN-koodi ära,” lajatas Benno.

Kuna minu jaoks on kauge põhi ikka kujutelmas seostunud tohutute sääseparvedega, siis tundus uskumatu klassivendade kinnitus, et Põhja-Norras pole üldse sääski ega kihulasi!

Eks klassivennad olid omajagu kavalad ka: kõigepealt saadi elukaaslane nõusse, siis kasvas surve mitmekülgseks ja -tahuliseks, kuni murdusin. Hea küll, paadunud maarott võtab korraks aja maha, tuleb seekord kogenud kalameestega Norra kaasa ja vaatab, kas kogu see reis kujuneb ka nii vahvaks elamuseks kui kalamehejuttudes kirjeldatakse või hoopis parajaks Kolgata teeks.

Üle 1600 kilomeetri ratastel
Sain pinginaaber Toomaselt tema omal ajal koostatud nimekirja, mis asjad võiksid kalamehel Norra retkel kaasas olla. Hoolimata suvest pidi seal Põhja-Norras olema selline ilm, et meie mõistes talveriided tuleb kindlasti kaasa võtta.

Alles siis, kui Helsingi oli juba selja taga ja suund otse üles põhja võetud, sain mahti telefoni kaardirakenduses ringi kolada ja uurima hakata, kuhu me siis täpselt üldse teel oleme. Kuna ma polnud varem elus Norras käinud, siis ei ütelnud mulle ka selle riigi geograafia suurt midagi. Nüüd uurides nägin, et tegemist on ikka röögatu pika soolikaga, mille lõunaots on umbes Kesk-Eestiga samal laiuskraadil ja põhjatipp on Euroopa kõige põhjapoolsem paik üldse ehk Nordkapp. Aga meie külakesest, kuhu me teel olime, see põhjatipp väga kaugele ei jäänudki!

„Kas sa üldse polaarjoone taga oled elus käinud?” küsisid klassivennad teel olles. Ei noh, muidugi mitte. Olen küll maailmas ringi kolanud siin ja seal, nii Lõuna-Ameerikas kui ka Aasia riikides, aga hoolikalt kaarti uurides sain aru, et kõige põhjapoolsem koht, kuhu ma oma senises elus jõudnud olin, oli Lõuna-Soomes asuv Turu linn. Üllatus endalegi missugune! Seega iga kilomeeter põhja poole kujutas järjekordset minu isiklikku põhjarekordit.

„Näed, siin toimuvadki kuulsad Jyväskülä rallisõidud,” näitasid reisikaaslased nad korraga vasakule, kui samanimelisest linnast mööda sõitsime.

Pärast igavik-pikka sõitu jõudsime uuesti Läänemere äärde, täpsemalt siis Põhjalahe-äärsesse Oulu linna. Nagu tagantjärgi selgus, asus see kõigest poolel maal sihtkohta.

Pärast Oulut tuli Kemi linn, mis olla Soomes paberi- ja tselluloositehase asukoht. Tee viis otse mööda tehasest, mille sarnast meil alles hiljuti planeeriti Tartu lähistele ja mille vastane liikumine sarnanes juba üldrahvaliku ülestõusuga. Tõe huvides avasime aknad ja püüdsime nuusutada, kas tunneme tselluloositehase aroome. Sel korral siiski mingit teistmoodi lõhna me ei tundnud, kuid pinginaaber Toomas kinnitas, et varasematel reisidel on ta ikka midagi tundnud küll.

Põhja-Soomes, Kemist otse ülespoole, kus vasakut kätt voolab hiiglaslik Tornio jõgi, torkas mulle kui siinkandis esimest korda viibijale silma, et kuigi loodus on ilus, on tee ääres palju mahajäetud ja räämas maju. Enamiku majade ümbrus on kuidagi võsane ja kõrge heinaga. Tundub, et trimmeritest ja muruniidukitest on suur puudus või ei viitsi elanikud maja ümbrusega vaeva näha. Majad ise on muidugi puust ja kuidagi väga tuhmide värvidega. Siinkohal küpses tõdemus, et Lõuna-Eesti tundub vähemalt visuaalselt jõukam kui kauge Põhja Soome. Ka põhja suunduv tee on suhteliselt sarnane meie maateedega.

Mingil hetkel nägin kaardilt, et jõudsime juba jõuluvana elupaigast Rovaniemistki põhja poole.

Kuna Rootsi kaudu minek oleks tähendanud karantiinijanti, valisime tee mööda Tornio jõe paremkallast, mida mööda jõudis kohta, kus Soomest sai otse Norrasse.

Polaarjoone ületamisel tegime muidugi traditsioonilist tsirkust, kuna üks meist, antud juhul siis mina, ületas seda elus esmakordselt. Kargasime üle mahaveetud polaarjoone ja isegi poseerisime paljaste nabadega, kuna polaarjoon ümbritseb teadagi mida – põhjanaba!

Paraku ei lasknud ründavad sääsed ja kihulased-mutukad väga pikalt polaarjoont nautida. Kogetu tekitas uuesti kahtlusi, et kas lubatud sääsevabadus Põhja-Norras mitte ilus muinasjutt ei ole.

Kolari vallas, kui auto spidomeeter näitas juba 1200 kilomeetrit läbitud teed, oli meil võetud väike mökki ööbimiseks. Maja ei hiilanud just ülemäärase luksuse ega puhtusega, aga korraks magamiskotti pugeda kõlbas küll ja nii said kolm rännumeest varavalges uuesti teele asuda.

Tundra kaudu Norra mägedesse
Teise päeva rännakul hakul sain näha, mida tähendab päris tundra oma omapärase loodusega, mida lõikas tikksirge tee, avardades horisonti.

Teeäärne mets jäi üha madalamaks ja kiduramaks ning Lõuna-Eesti põlislaante rüpest pärit kolm mehepoega viskasid nalja teemal, kuidas oleks metsaomaniku elu siinkandis. Hommikul lähed metsa, saed käsivarrejämeduse palgipuu maha, võtad õlale ja tood metsa äärde hunnikusse. Õhtul viskad palgid kastikasse ja ongi mets tehtud.

Teine asi, õigemini küll loom, millest ei saa mööda vaadata, on muidugi legendaarsed põhjapõdrad. Neid kohtas reipalt sammumas igal pool ümbruskonnas ja väga tihti ka keset autoteed. Kui meil tähendab tulede vilgutamine, et politsei on teel, siis sealkandis tähendab see vaid üht – teel on porod ehk põhjapõdrad.

Kilpisjärvi on viimane Soome linnake enne Norra piiri ja kogenud kalamehed teavad, et siin tuleb täiendada toiduvarusid, kuna piiri taga on enamasti asjad oluliselt kallimad.

Kohalikus poes jäin aga üllatunud kukalt sügama, kuna jalatsite riiuli sisu koosnes täies ulatuses vaid kahe firma toodangust, kuulsast kohalikust Nokianist ja Võrumaal Kirumpääl tegutseva Oma Kinga toodetest. Saatsin tuttavale vabrikandile sõnumi, et polaarjoone taga Soomes tunnistatakse jalatsirindel vaid kahte firmat, millest üks on tema oma.

Soome-Norra piiri ületamishetkest ei saanud isegi kogenud kalareisijad aru. Kuna tee ääres seisvale politseiautole oli kirjutatud „Politi”, siis selgus ootamatult, et juba olemegi Norras.

Mõne aja pärast oli võhikulgi selge, miks Norrat nimetatakse fjordide maaks. Vaadates vaheldumisi kaarti ja autoaknast välja, sai aduda looduse imet. Kogu Põhja-Norra koosnebki mägedest ja nende vahel looklevatest orgudest, mis enamasti sujuvalt lähevad üle fjordideks. Elu on koondunud enamasti pisikestele maatükkidele, mis mahuvad mägede ja fjordide vahele.

Võis vaid ette kujutada, et enne kaasaegse teedevõrgu rajamist olid mäed raskesti ületatavad, et mitte öelda ületamatud. Pääs fjordide kaudu merele tagas sajandite vältel norrakatele nii liikumisvõimaluse kui ka toidupoolise ohtra kala näol.

Miljonivaatega külakene ja kalamehetee algus
Ankrusse jäime Lyngseideti nimelises fjordiäärses külakeses ja meie n-ö miljonivaatega öömaja asus otse rannal, Lyngeni-nimelise fjordi kaldal. Loomulikult ei hakanud kogenud kalamehed poolt päeva raisku laskma, vaid niipea, kui asjad autost maha laaditud, oli riidesse panek, paadi rent ja juba kohemaid merele minek.

Esimesel meresõidul tundis maarott end paadis nagu peata kana. Kõik-kõik oli uus. Kus paadis seista, kuidas seista, kuidas õngenööri vette lasta, kuidas seda üles kerida, kust sa näed, kui sügaval su lant üldse on, millal aru on saada, millal kala otsas ja millal näkitseb, kuidas teda välja vinnata jne.

Klassivendadest merekarud, kellest üks tituleerib end kapten Bennoks ja teine tüürimees Toomaseks, tegid ruttu selgeks, et junga Urmas, kes otse loomulikult on laevanduse hierarhia madalaim lüli, peab nüüd hoolega kuulama ja kõike tähele panema ning kiiresti õppima.

Kuna kogu minu senine kalamehekarjäär on koosnenud peamiselt ammuses lapsepõlves püütud viidikatest, siis oli juba esimene konksu otsa jäänud paarikilone kala kohemaid elu rekord!

Tagantjärgi tean, et esimesel päeval olid kapten ja pootsman armulised. Kord võttis üks mu kala konksu otsast ära, kord teine, samamoodi külakorda purustati mu saagi pealuu nn norra kirvehoobiga, lõigati kõri läbi, nii et verd pritsis, murti selgroog ja loputati üle parda merevees puhtaks. Lootsin, et nii jääbki! Nad ju nägid juba korra Peipsil käies, kui õrna hingega loomasõbralik olend ma olen. Loomulikult ei jäänud meenutamata lood lapsepõlvest, kui seatapmisel küla teise otsa tahtsin põgeneda. Oh mind naiivset.

„Kuule, aeg on nüüd kalameheks saada, igaüks töötleb oma saagi ikka ise, oled küllalt juba õppust võtnud,” pandi mulle järgmise päeva pärastlõunal ultimaatum lauale.

„Koputa oma kala nüüd ise ära,” ulatati mulle lööginui.

Mõtlesin elu jooksul söödud kaladele, tohututele vorsti- ja lihatonnidele – kõik on nad olid ju kord kellegi käe läbi toiduks saanud. Ilma toiduta me elada ei saa. Juba ürgajast saadik on mehed saagi koju lohistanud ja otsa peale teinud ... Võtsin oma arust hoogu, ületasin psüühilise läve ja virutasin. Pole kindel, kas mu silmad olid lahti või kinni.

„Kuule, mis sa seal silitad seda kala pead, ära lase tal piinelda,” olid pootsmanid-kaptenid mind kohe õpetamas.

Viis-kuus kala kulus selleks, et üks maarott saaks moraalsest hingetõkkest üle. Siis suutis ta juba vajaliku jõuga virutada ja muud protseduurid teha.

Rohkem kalu ja päevi kulus hoopis selle õppimiseks, kuidas korralikult oma püügitehnoloogiat välja arendada, millistelt sügavustelt proovida, milliste lantidega katsetada jne. Sügavused olid hoomamatud – tavaline püügisügavus jäi 80-100 meetri kanti.

Juba esimesel päeval tundsin, kuidas tohutu purakas on otsas, kes rebib lanti meeleheitliku jõuga sügaviku poole. Algajana arvasin muidugi, et minu musklid on vägevamad ja küll ma ta välja tirin. Kerisin ja rebisin, nägin juba vaimusilmas kaaslaste kadedaid pilke selle üle, et jungat on tabanud algaja õnn ja taon saanud otsa mitmekümnekilose kalapuraka ... korraga läks aga kerimine ülikergeks ja vastupanu lõppes.

„Lahti rebis,” teadsid targemad ja seletasid pikalt laialt, mida tähendab kala väsitamine, kuidas peab rebimise korral hoopis jõhvi suurele kalale järgi andma jne.

Eks ma edaspidi olingi targem ja kogemusi kogunes kala-kalalt juurde.

Ilmaga vedas ja rekordkala ei jäänud tulemata
Ilmaga meil vedas, oli parim ilm, mis kogenud kalameestel sealkandis ealeski olnud. Enamus päevi olid tuulevaiksed ja isegi päikesepaistelised. Vihma ei saanud me peaaegu üldse, suur laine tabas meid vaid paaril korral.

Maarotile maalitud pilt hunnitust puhkusest ei vastanud esiotsa ka tõele. Merele minnakse üsna vara, tagasi tullakse enne õhtupimedat. Peale duši all käimist ja väikest sauna tuli õhtusöögi tegemine ja siis tõelise „maiuspalana” kalade rookimine, fileerimine ja pakendamine sügavkülmutamise jaoks.

Kuna pootsman Toomas on fileerimiskunsti pikalt ühelt Norra sõbralt õppinud, siis kujunes ootamatult välja olukord, kus nii kohalikud kalaturistid kui ka Austria papide kollektiiv käis hoopis tema pealt fileerimisnippe õppimas.

Kapten täidab fileerimisassistendi ülesandeid ja kujutab endast ka pakendamisliini. Jungale jäävad lihtsamad abitööd nagu vee toomine ja muidugi kirjatsurale sobivalt pakenditele peale markeriga kirjutamine.

Olgu etteruttavalt öeldud, et kaasa tohib tuua Norrast enda püütud kala 15 kilo inimese kohta ja kui sa püüad ametlikult kalastusturismiga tegeleva ettevõtte kaudu nagu meie, siis 20 kilo. Seega oli meie nädala eesmärgiks püüda, fileerida ja pakendada 60 kilo parimat kala, mida Norra merel pakkuda oli.

Aga pakkuda oli tselal nii mõndagi. Ajapikku sai selgeks, milline on saida, milline tursk, milline ülimaitsev kilttursk ehk täpikala, milline ihaldusväärne paltus või üliagressiivne teravate hammastega haruldane kasskala.

Õnnestus ära näha ka maalilise fjordi kohal hõljuv merikotkas ja veesambaid pahistavad väikesed vaalalised ehk pringlid.

Alul õõvastust tekitanud aroom vee peal loksuvas kalapuhastusjaamas muutus üha vähem vastikumaks ja õhtuti peakokk Toomase juhatusel valmivad delikatess-kalaroad üha hinnatavamaks. On ikka vahe küll, kas sööd suvalist poest ostetud kala, või naudid päeva jooksul ise püütud saaki.

Kalarekordid muudkui kasvasid ja ükskord õnnestus minul välja tirida 12,5-kilone üliturske tursk.

„Algaja õnn,” kuulsin paadis kaikuvates õnnesoovides teatud kadedusenooti. Õnneks ei jäänud junga püütu kõige raskemaks kalaks, vaid täitus ka kapteni unistus ja fjordiveest tiriti ühisel jõul paarikümnekilone rekordtursk. Ka pootsmanil täitus ammune unistus ning senistel arvukatel kalastusreisidel tabamata jäänud legendaarne paltus õnnestus seekord kätte saada.

Minu jaoks ei olnud rekordiline mitte üksnes minu püütud kala, vaid ka „laikide” arv sotsiaalmeedias, kuhu endast ja oma suurimast kalast pildi üles laadisin. Poleks eales arvanud, et kalad ja kalandus tutvuskonnale sedavõrd korda lähevad.

Kui tavaline töönädal lendab linnutiivul, siis nädal kalamehe-elu tundus igal juhul oluliselt pikemana. Uudseid kogemusi ja kalandustarkusi täis, tuli ühel päeval siiski tõdeda, et algab 1600-kilomeetrine kodutee ning maaliliste Norra fjordide ja meremehe-eluga tuleb taas hüvasti jätta.

Kogenematu maaroti asemel asus siiski teele mees, kes teab kalapüügist ja kaladestki juba üht-teist, samuti Norrast ja selle loodusest.

Ning tõepoolest pidasid paika kapteni meelitavad lubadused: mägede ja mereõhk oli puhtaimast puhtam, mägedest pärinev joogivesi kraanist ülipuhta maitsega ning sääski ega muid vereimejaid Põhja-Norras kummalisel kombel tõesti ei ela. Meeled vabanesid, vaim virgus ja igapäevarutiinist sai välja. Koju jõudes selgus küll, et panga PIN-koodid olid ikkagi meeles, aga ega ma nüüd selle üle väga ei kurvastanud ka.

 

 

Autor: URMAS PAIDRE
Viimati muudetud: 19/11/2020 11:10:58

Lisa kommentaar