Küsitlus

Kui sageli pruugid võro või seto keelt?

Häbitu omastamise skandaali jääb varjutama saladuseloor

Kas Võru spordikoolis võis omastamist toimuda ka näiteks aastatel 2001-2015, jääb ilmselt igavesti teadmata. Foto: Vidrik Võsoberg

Sel kuul jõustus Tartu maakohtu otsus, millega mõisteti endine Võru spordikooli pikaajaline direktor Mare Lüüs süüdi üle 12 000 euro väärtuses linna raha omastamises. Ilmselt aga jääbki teada saamata, millistel asjaoludel ja miks ostis Lüüs asutuse raha eest iseendale lilli, spordivahendeid ja kümneid auhinnakarikaid.

2018. aasta lõpus laekus LõunaLehele ärev vihje: 2001. aastast Võru spordikooli juhtinud Mare Lüüsi (täna 64) kahtlustatakse sahkermahkeris ehk asutuse raha omastamises. Kui leht asja uurima asus, selgus, et ülisportlik naine oli esitanud tervislikel põhjustel ametist lahkumise avalduse.

Detsembris 2018 andis linnapea Anti Allas oma käskkirjaga korralduse alustada auditit Võru spordikooli maksedokumentide uurimiseks. Linnapea selgitas, et kahtluste kohaselt pole 23 arvega asjad korras, dokumente uurib audiitor ja konsulteeritud on ka politseiga.

Linnapea selgitusel oli kahtlusevarjuga arvete puhul küsimuseks, mis on saanud nendest asjadest ja kas on osutatud neid teenused, mille Võru spordikool on arvetel kirjas oleva info kohaselt ostnud. Anti Allas rõhutas, et spordikooli rahaasjade üle haaras linnavalitsus kontrolli siiski kohe pärast kahtlustustest kuulmist: spordikooli arvete kooskõlastamise ringi lisati inimesi.

Linnapea eitas kategooriliselt LõunaLeheni jõudnud väiteid, nagu oleks linnavalitsus saanud teate spordikooli segastest rahaasjadest juba paar aastat varem, aga jätnud väidetavalt neile reageerimata. Spordikooli töötajad võisid küll tekkinud kahtlusi omavahel arutada, aga linnavalitsusele kaebama ei tahtnud keegi minna.

„Arved ise on absoluutselt korrektsed, vaid arvete põhjal pole Mare Lüüsile mitte midagi süüks panna,” rõhutas Anti Allas toona. „Seepärast küsitlemegi kõiki spordikooli töötajaid ja kaevame sügavamale, et välja selgitada, kas kahtlustustel on alust.”

Mare Lüüs ei soovinud toona LõunaLehele selgitusi anda.

Politsei asus asja uurima
„Võru linnavalitsuses algatatud Võru spordikooli sisekontrolli käigus selgitati välja, et kontrollimiseks esitatud 23 kahtlustusega ostuarvest 19 puhul esineb kahtlus, et neil arvetel kajastatud kaupa või teenuseid võib olla kasutatud mittesihtotstarbeliselt,” kinnitas abilinnapea Sixten Sild LõunaLehele jaanuaris 2019. Linnavalitsus esitas sisekontrolli andmed politseile, et see teostaks põhjalikuma uurimise ja kvalifitseeriks võimalikud süüteod.

Ülejäänud neljast arvest ühe hüvitas endine direktor Võru spordikoolile täies ulatuses. „Tegu oli isiklikuks kasutamiseks saadud kaubaga,” selgitas Sixten Sild.

„Vastavalt politsei soovitusele on sisekontrolörile antud ülesanne teostada lisakontroll Võru spordikooli 2016.–2018. aasta ostuarvete põhjendatuse asjus,” lisas abilinnapea Sild.

Kõlas kohtuhaamer
Septembris 2020 mõisteti Mare Lüüs Tartu maakohtu Võru kohtumajas süüdi omastamises ametiisiku poolt, otsus jõustus mõned nädalad tagasi. Lüüs ja tema kaitsja Kaspar Lind läksid prokurör Terje Aleksašiniga kokkuleppele.

Kohus karistas endist spordijuhti viiekuulise vangistusega tingimisi, üheaastase katseajaga. Lüüsilt mõisteti menetluskuluna välja 876 eurot sundraha, see tuleb ära maksta aasta jooksul 73 euro kaupa.

„Mare Lüüs oli ajavahemikul 9. veebruar 2001 kuni 19. detsembril 2018 Võru linnavalitsuse allasutuse Võru spordikooli direktor, kes on ametiisik karistusseadustiku mõttes,” sedastas kohtuotsus. „Ta omandas ebaseaduslikult temale usaldatud võõrast vara, soetades Võru spordikoolile eraldatud rahalistest vahenditest kaupu ja teenuseid isiklikuks otstarbeks. Kaupade ja teenuste ebaseaduslikult enda kasuks pööramisega tekitas M. Lüüs Võru linnavalitsusele varalist kahju 12 101,20 eurot.”

Omastatud kaupade ja teenuste loetelu on kohtuotsuses neli ja pool lehekülge pikk. Näiteks oli Lüüs ühest Võru lillepoest selgitusega „deklaratsioon” omastanud 1100 euro väärtuses teadmata kaupu. Lisaks lilli ja kommikarpe – kokku soetas naine lillepoest kahe ja poole aasta jooksul kaupu 1250 euro eest.

Ühest Võru ja ühest Põlva spordipoest ostis Lüüs kahe aasta jooksul suusasaapaid, suusamääret, suusarollerid, kepirihmu, pulsimõõtja, mitmesuguseid kvaliteetseid spordiriideid ja jalanõusid – ühel korral lausa kümme spordisärki.

Veel ostis Mare Lüüs erinevatest kauplustest näiteks meeste- ja poisterõivaid, kuus olümpiamängudeteemalist raamatut, veel mitu sporditeemalist raamatut, triikraua, neli paari suuski, kokku 31 karikat ning veel ja veel erinevaid suusatamistarbeid. Ühel korral kirjutas ta selgituseks „toitlustus” ja Võru ettevõte sai selle eest 200 eurot – mida aga päriselt osteti, on teadmata.

31 karikat koju kappi?
Kokkulepe on sõlmitud ja kohtuotsus kõlanud, aga siiski jääb väga palju küsimusi õhku. Kas tõesti uskus spordikooli juht, et ta võib osta isiklikuks otstarbeks 12 000 euro eest kaupu ja see ei tule kunagi välja? Miks peaks keegi tööandja arvel ostma virnade viisi lilli, mis nagunii mõne päevaga ära närtsivad? Kas tõesti kasutas ta kõik need loendamatud suusatarbed ja spordirõivad ise ära?

Eeskätt jääb LõunaLehte kummitama, miks peaks spordikooli juht ostma iseendale kuus olümpiamängude raamatut ja 31 auhinnakarikat. Kõrvaltvaatajale jääb siinkohal mulje, et nn omastamise taga võib olla midagi süütumat, näiteks oskamatus ja saamatus asutusele tehtud oste raamatupidamises korrektselt vormistada.

Pakkusime Lüüsile tema kaitsja vandeadvokaat Kaspar Linnu kaudu võimalust seda hüpoteesi kommenteerida, ühtlasi küsisime, kas tema klient tunnistab oma süüd või läks kokkuleppemenetlusele aja- ja närvikulu säästmiseks.

„Ei kommenteeri,” vastas Lind.

Kohus oli formaalne
Palusime kohtult infot, kas Lüüs selgitas kohtu ees olles oma motiive ning miks, kuidas ja kellele ta kõike loetletut omastas.

Tartu kohtute pressiesindaja Annett Kreitsmani vastusest selgub, et asja sisulist arutamist ega ka selgituste jagamist kohtus ei toimunud.

„Kohtus arutati asja kokkuleppemenetluses,” sõnas ta. „Kohtulikul arutamisel kohus veendus, et süüdistatav on kokkuleppest aru saanud ja nõustub sellega, ning tegi kindlaks, et kokkulepet sõlmides on süüdistatav väljendanud oma tõelist tahet. Kohtumenetluse pooled jäid kokkuleppe juurde.”

„Süüdistatav kasutas oma seadusest tulenevat õigust ütlusi mitte anda, mistõttu jäävad ka küsimused motiivi ja omastatud vara kasutamise kohta vastuseta,” tõdes ka Lõuna ringkonnaprokuratuuri esindaja Maria Gonjak.

„Kui süüdistatav ei soovi üldmenetlust, siis on kokkuleppemenetlus prokuratuuri seisukohalt igati mõistlik,” täpsustas ta menetluse kohta. „Kokkuleppemenetluse käigus nõustuvad süüdistatav ja tema kaitsja süüdistuse sisu ja kuriteo kvalifikatsiooni, kuriteoga tekitatud kahju laadi ja suurusega ning jõuavad kokkuleppele prokuröri poolt kohtus nõutava karistuse liigis ja määras. Ehk siis kokkuleppe tulemuseks on alati süüdimõistev otsus.”

Linn: kahju aegub kolme aastaga
Kohtus süüdimõistmiseni viinud omastamised toimusid aastatel 2016‒2018. Kas auditi ja uurimise käigus kontrolliti ka võimalust, et omastamine algas juba varem? Lüüs oli ju spordikooli juht 2001. aastast ja töötas seal juba enne.

Võru linnavalitsuse esindaja Marianne Mett viitas tsiviilseadustikule, mille kohaselt aegub kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue kolme aastaga. Aega arvestatakse ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Teisisõnu, aastatetagused sahkermahkerid mingeid tagajärgi ehk kahjude sissenõudmist kaasa ei too.

„Võru linn on juhindunud eespool toodud aegumistähtajast,” teatas Mett. „Puudub mõte kulutada avalikku raha ja ressurssi selleks, et tuvastada midagi, mille osas ei ole võimalik nõuet süüdlase vastu sisse nõutavaks pöörata.”

Miks ja kuidas avastas linnavalitsus allasutuses toimunud omastamise alles mitu aastat pärast selle algust?

„Linnavalitsusele esitati teave, et esineda võib omastamist. Sellele reageeriti kohe,” kinnitas linna esindaja. „Kuna soetatud kaubad ja teenused olid tüüpilised spordikooli kuluartiklid ja direktor oli nendele lisanud väga detailsed selgitused, siis sellest lähtuvalt paistis kõik korrektne ja ilma siseinfota oli väga keeruline omastamist tuvastada.”

Võru linn sai oletuslikult kahju 12 055 eurot ja 45 senti, ent Lüüsilt nõuti välja 8000 eurot – teisisõnu, 4000 eurot maksumaksja raha kirjutati korstnasse. Miks nii?

„Sisekontrolli tulemusena ei olnud võimalik Võru spordikooli puuduliku dokumentatsiooni tõttu välja selgitada tegelikult tekitatud kahju suurust,” vastas linna esindaja. „Täpne Mare Lüüsi poolt tekitatud kahju suurus pidi selguma politsei uurimise tulemusena. Kiirema menetlemise huvides ning menetluskulude vältimise ja õigusrahu saavutamise eesmärgil sõlmisid linnavalitsus ja Mare Lüüs 14. veebruaril kompromisslepingu, mille kohaselt pidi Lüüs hüvitama Võru linnale tekitatud kahju 8000 euro ulatuses. Tegemist on summaga, mille osas puudusid kahtlused kahju tekitamises. Kahju on hüvitatud ja Võru linn täiendavat nõuet Lüüsi vastu ei oma.”

Mida ja kuidas muudeti allasutuse raamatupidamise korras, et sellesarnane juhtum ei korduks?

„Ostuarvete kooskõlastamise ja kinnitamise nõuded muudeti rangemaks, sealhulgas laiendati kooskõlastajate ringi,” teatas Marianne Mett.

 

 

 

 

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 22/10/2020 11:06:55

Lisa kommentaar