Suitsetamise kahjulikkus ei vaja enam tõestust ja õnneks näitab ka statistika igapäevasuitsetajate osakaalu langust – 2018. aastal suitsetas Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu andmetel igapäevaselt 17% täiskasvanud elanikkonnast. See tõestab, et enamus inimestest valib tubakavaba elu. Paraku on mittesuitsetaja tervis ohus ka siis, kui ta hingab sisse teiste inimeste sigaretisuitsu. Sageli alahinnatakse passiivse suitsetamise mõjusid, kuigi see on tervisele sama ohtlik kui suitsetamine.

Kui tunned suitsulõhna, siis oledki juba passiivne suitsetaja
Passiivne suitsetamine tähendab olukorda, kus mitte suitsetav inimene viibib kellegi teise tubakatarvitamise tõttu tubakasuitsuga saastatud keskkonnas. Olles passiivne suitsetaja, hingab inimene sisse nii hõõguvast sigaretiotsast levivaid mürkaineid kui ka suitsetaja väljahingatavat õhku. Kokku on selles mürgises pilves kordades rohkem tõrva, vingugaasi ja nikotiini kui iga mahviga kopsu tõmmatavas suitsus.

Võib tulla üllatusena, kuid 80 protsenti mürgisest sigaretisuitsust on nähtamatu ja selle peenosakesed ladestuvad kergesti pindadele, kus need mõjutavad meid veel nädalaid pärast suitsetaja enda silmapiirilt lahkumist.

2018. aastal viibis vähemalt tund aega päevas suitsustes tööruumides 4 protsenti ja suitsustes avalikes ruumides 2 protsenti täiskasvanud inimestest. 12 protsendil juhtudest suitsetati eluruumides ehk enam kui igas kümnendas kodus.

Passiivne suitsetamine on viimase dekaadi jooksul märkimisväärselt vähenenud, kuid sellest hoolimata kannatab kõige rohkem inimesi selle all just oma kodus. Inimesed arvavad ekslikult, et suitsetades teistest eemal, lahtise akna juures, köögi tõmbekapi all või lahtise uksega rõdul, kaitsevad nad oma lähedasi ja kodu tubakasuitsu eest. Paraku ei ole see lahendus, sest suits ja väljahingatav õhk kanduvad ikka tuppa tagasi. Ja lisaks tekib uus probleem – lahkarvamused naabritega.

Kas kortermajas saab valida tubakavaba elu?
Õnneks arvestab enamik suitsetajatest oma lähedastega ning naabritega. Paraku ei kaitse Eesti seadused aga neid kortermaja elanikke, kes on saatuse tahtel saanud naabriks mittehooliva ja ükskõikse suitsetaja. TAI vaates on probleem kortermajades üsna levinud. Meile jõuavad murekirjad, mis sageli peegeldavad hädasolija lootusetut olukorda. Kui oled sattunud naabriks ahelsuitsetajaga, kes peab suitsetamist inimõiguseks ja kes toetub eraelu puutumatuse printsiibile, ei pruugi oma kodus tervise eest võitlemine sugugi võidukalt lõppeda.

Kujutage ette olukorda, kui aastaringselt ei ole võimalik avada korteri aknaid, ka mitte kuumal suvepäeval. Kui vaid soodsa tuule korral saab ööseks akna tuulutusasendisse jätta toas, kus magavad lapsed, sest kõrvalkorteri naaber käib hilistel õhtutundidel või öösiti suitsetamas. Meile on kirjutatud ka näitest, kus suitsetava naabriga on seatud sisse „koputussüsteem“: suitsetaja annab naabrile märku, millal aken avada või sulgeda, sest sigaret vajab suitsetamist. Need on näited elulistest olukordadest, mis kestavad aastaid ja millest kirjutavad meile inimesed, kes on valinud tervisliku eluviisi, kuid ei saa seda realiseerida omas kodus.

Talumiskohustus ja eraelu puutumatus kaitsevad suitsetavat naabrit
Üldiselt on teada, et kui naabri juurest kostab öösel valju muusikat, siis saab kutsuda politsei. Kui naaber aga teie magamistoa kõrval öösel sigareti läidab, siis ei ole teil võimalik peale akna sulgemise midagi ette võtta.

Tubakaseadusega on keelatud suitsetamine korterelamu koridoris, trepikojas ja muus üldkasutatavas ruumis. See keeld üldiselt töötab ja kaebusi tuleb harva. Akendel ja rõdudel suitsetamine aga eraldi reguleeritud ei ole. Korteriomandiseaduse alusel on korteriomanikul ühest küljest kohustus hoiduda tegevustest, mis ületavad teistele korteriomanikele tavakasutusest tekkivat mõju. Selle kohustuse pideval rikkumisel võib nõuda rikkujalt kohtu kaudu korteri võõrandamist. Tõsi, see oleks suitsetamise korral ekstreemne lähenemine. Teisest küljest on kortermaja elanikel kohustus taluda mõjusid, mis jäävad tavakasutuse piiridesse. Kus on aga tavakasutuse piir?

Naabrite elutegevusest tulenevad lõhnad ja helid on ajast aega olnud ühiselus probleem. Kuid kas saab võrdsustada mürgist tubakasuitsu ja kalapraadimise lõhna? Oleme soovitanud inimestel ja korteriühistutel võtta ette kohtutee, mis võiks olla teedrajav, sest me vajame näiteid, kus ka kohtus võidaks põhiseaduslik õigus tervisele. Tänaseks ei ole meile teada mittesuitsetaja kasuks tehtud kohtuotsuseid. Küll on näide selle kohta, et kohus ei võtnud juhtumit menetlusse tulenevalt arvamusest, et suitsetamine kuulub talumiskohustuse alla nagu naabreid häiriv toidupraadimise lõhn. Samuti õigustavad suitsetajad end Eesti vabariigi põhiseaduse punktiga, mille järgi on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele ning see annab neile õiguse teha oma kodus, mida tahavad.

Ainus lahendus on suitsetada õues
Oleks aeg teha muudatusi, mis aitaksid oma kodus suitsetamise lõksu jäänud perekondi. Ainus viis kaitsta inimesi suitsetaja ümber, nii enda kui teiste korterites, on suitsetamine õues. Ka õues tuleb valida majast piisavalt kauge koht ja arvestada tuule suunaga, et tubakasuits ei hõljuks esimeste korruste akendesse. Keskkonnareostuse vähendamiseks tuleb suitsukoni kaasa võtta ja viia prügikasti.

Nüüdseks on suitsetamise keeld akendel ja rõdudel meie lähiriikides saanud reaalsuseks nii Soomes, Lätis kui ka Leedus, kus see on seaduses selgelt sõnastatud nii, et suitsetamist ei saa pidada ühiseluliseks talumiskohustuseks. Käes on aeg ka Eestis see samm astuda! Kui korteriühistu saaks keelata rõdudel suitsetamise ka ainult ühe elaniku pärast selles majas ja korteriühistu esimees saaks ühisreeglitest kinnipidamiseks tuge kõrgematelt tasanditelt, aitaksime kaitsta inimesi, kes täna ei saa ükskõiksete naabrite tõttu oma kinnisvara normaalselt kasutada. Oluline vaatenurga muutus ongi just kaitsta inimest, kes oma tervist soovib hoida.

Mina unistan elukeskkonnast, kus suitsetav naaber rõdul tunduks sama imelik ja kauge mälestus kui täna restoranis kõrvallauas sigaretti läitev klient ning kus peetakse lugu nii enda kui naabrite tervisest.

Hea riigikogu, teeme selle ära!

 

Autor: ANNIKA VEIMER, Tervise Arengu Instituudi direktor
Viimati muudetud: 15/10/2020 09:36:25