Foto: Wikimedia Commons

Võru teenetemärgi kavaler ja ajaloohuviline Olev Kasak meenutab 120. sünniaastapäeva puhul Eesti Vabadussõjalaste Liidu üht juhti Artur Sirku. Sest – kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta.

Artur Johann Sirk sündis 25. septembril 1900. aastal Järvamaal Lehtse vallas Pruuna külas Sepa talus taluomanik Johan Sirgu kuuenda lapse ja ainsa pojana. Sirgu vanemad olid Järvamaale tulnud Virumaalt Äntust möödunud sajandi lõpul. Alghariduse sai Sirk Pruuna vallakoolis aastail 1908–1911, Ambla Hariduse Seltsi koolis 1911–1914 ja seejärel Tallinna Poeglaste Kaubanduskoolis 1914–1916. Viimati märgitud aastal läks ta üle Tallinna Reaalkooli, mille lõpetas 1919. aastal.

Sirk teenis vabatahtliku õppesõdurina Tallinna kooliõpilaste roodus, kust siirdus laiarööpmelise soomusrongi nr 2 peale. Aprillis 1919 astus Sirk EV Sõjakooli jalaväeklassi, mille lõpetamise järel määrati ta lipnikuna 3. jalaväepolgu 6. roodu rühmaülemaks.
Tema sõjaaegne otsene ülem – 3. jalaväepolgus 6. roodu ülem – Johannes Norman (hiljem kolonelleitnant sõjaministeeriumis ja Vabadusristi II/3 kavaler, surnud Kanadas Montrealis 27.12.1969) kirjutas 12. jaanuaril 1968. aastal Artur Sirku iseloomustavalt: „Mis puutub Artur Sirki tegevusse 3-ndas polgus Vabadussõja ajal, siis – nagu mäletan – ilmus ta minu üksusse noore lipnikuna Irboska rindel augustis 1919. a. ning paistis silma sõjategevuses ja lahingutes oma tasakaaluka tegevuse, aruka julguse ja isikliku vahvusega, mille tõttu teda ka VR II/3 saamiseks esitati. Tema isiklikku eeskuju ja mõju meeskonna hoiakule lahingutegevuses tuleb eriti hinnata sõjategevuse ajal Venemaa pinnal (Petrogradi operatsioon), millal paljudele sõduritele see retk polnud meelepärane. 5. novembril 1919. a. sain ma Petrogradi rindel raskelt haavata ja mind evakueeriti, mispärast mu kontakt lipnik A. Sirkiga kuni Vabadussõja lõpuni katkes.“

Sirk läks 3. jalaväepolgust reservi 1921. aastal, aasta varem oli teda ülendatud nooremleitnandiks. Ta astus Tartu ülikooli õppima põllumajandust, kuid läks järgmisel aastal õigusteaduskonda üle, ülikooli lõpetas ta 1926. aastal. 1923. aastal uuesti sõjaväeteenistusse astunud, teenis ta 2. jalaväerügemendis Tartus rühmaülemana kuni 1925. aastani, seega ülikoolis õppis ta igapäevatöö kõrvalt. Samal aastal viidi Sirk üle Tallinna, kus ta töötas sõjaringkonnakohtus abisekretärina kuni 1926. aastani, mil läks lõplikult reservi. Oli 1926–1930 vandeadvokaat advokaat Theodor Rõugu juures ja aastast 1930 iseseisev vandeadvokaat.

Artur Sirk võttis suure aktiivsusega osa Eesti Vabadussõjalaste Rahvaliikumise juhtimisest kuni selle likvideerimiseni 12. märtsil 1934, mil ta vangistati ja paigutati Tallinna keskvanglasse. Sealt põgenes ta 11. novembril 1934 sama vangla vanemveebli Lauri, valvur Johannes Küttimi ning insener M. Edenbergi, H. Parise jt poolt välja töötatud põgenemisplaani kohaselt.

Sirk siirdus Läti kaudu Soome, kus asus elama Lohjale. Soomes valvasid teda pidevalt Eesti poliitilise politsei agendid. 1935. aasta 8. detsembril toimus nn mässukatse, selle organiseerimise lähemal uurimisel selgusid mitmed asjaolud, mis viitasid Eesti poliitilise politsei provokatsioonile. Pärast seda lahkus Sirk Soomest, ta siirdus Rootsi kaudu Inglismaale, sealt Hollandisse ja lõpuks Echternachi linna Luksemburgis. Seal leiti ta 1937. aasta 31. juulil pansionaadi õuel oma toa akna all maas meelemärkuseta lamamas. Sirk toimetati haiglasse, kus ta suri 2. augustil 1937. aastal. Sirgu surma tõelist kulgu pole suudetud tänini selgitada.

Artur Sirk oli üks Eesti poliitilise elu suurkujusid alates 1930. aastast, mil ta valiti Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu juhatuse liikmeks. Sellest ajast peale oli ta ka kõigi EVLi kongresside juhatajaid. Sirgu juhtimisel viidi läbi ka 1920. astast peale kehtinud põhiseaduse muutmine, mis andis riigijuhile suured võimupiirid ja raamistas rahvaesinduse tegevuse teatavate piirangutega.

Artur Sirk oli suurimaid isamaalasi ja võimsaimaid rahvajuhte koos Jaan Tõnissoni ja admiral Johan Pitkaga. Sirk tunnetas idahädaohtu. Ta kavandas maa kaitsevõime tõstmiseks oma kava. Ta ütles: „Aseri tsemendivabrik ei tööta. Kunda tsemendivabrik maksab selle eest Aserile iga koti pealt tolli. Meie paneme ka Aseri tsemendivabriku käima.

Esiteks, selle teoga saaksid sajad töölised tööd.

Teiseks, meie kingime või anname odava raha eest tsementi põllupidajatele. Kuid tingimusel, et nad ehitaksid iga hoone alla punkri, kuhu saaks vaenlase pealetungi korral asetada kuulipildujad ja isegi väikesed kahurid.

Nende ehitustega viime meie maa kindlustuste süsteemi, kus vaenlasel on raske vallutada iga küüni, lauta, sauna, elumaja ja ka talli.”

Kõik see ilus kava uppus 12. märtsi vägivallas. Minu ema Magdalene vend Voldemar Prins oli ka vabadussõjalane, ta teadis Artur Sirgu kavatsustest ning soovitas ka minu isal August Kasakul ehitada Missosse Suureniidu tallu pommivarjendi. Seda isa ka tegi, ta ehitas rauduksega keldri garaaži-töökoja alla.

Mina ehitasin Siberist tagasi jõudes omakorda Võru linna ääres Kosel suvila alla keldri-varjendi, vajaduse korral perekonna kaitseks, keldrinurgas on ka väike kaevuke. Mõlemad rajatised on alles.

Kui ei oleks olnud ebaseaduslikku riigipööret, vangistatud meile vabaduse võidelnud Vabadussõja kangelasi ning rahvalt ära võetud sõnavabadust, oleks meie saatus olnud teistsugune. Peame nn vaikiva ajastu hukka mõistma riigikogu tasemel.

Artur Sirku vääristati Vabadussõjas osutatud isikliku vahvuse eest VR II/3 annetamisega. Ka sai ta tasuta ülikooli. Abielust Hilda Arnoveriga sündis tal tütar Viivu. Pärast Sirgu surma müüdi temale Lehtses kuulunud talu. Sirgu põrm toodi Luksemburgist ära ja maeti ümber Soomes Helsingis Hietaniemi kalmistule 9. oktoobril 1937 suurte rahvahulkade osavõtul. Sirgu põrmu matmisel ja haual peetud järelehüüded põhjustasid hiljem Eesti valitsuse poolt teravaid proteste Soome võimudele.

Sirgu põgenemisplaani osaline, kaasaaitaja ja kaaspagulane, valvur Johannes Küttim, kes Vabadussõja ajal kuulus vabatahtlikuna Sr. Nr. 2 koosseisu, sündis 17. veebruaril 1896 Hiiumaal ja suri 3. septembril 1955 Stockholmis Serafimi haiglas maovähki. Veel oma surivoodil kinnitas ta, et tema motiivid Sirgu põgenema aitamisel olevat olnud ideelised ja et ta mingit rahalist hüvitist selle eest ei saanud ega oleks ka vastu võtnud. Sirku õppinud ta tundma Vabadussõja ajal 2. soomusrongil.

Artur Sirgu eluloo koostamisel on kasutatud andmeid raamatust „Laiarööpmeline Soomusrong Nr. 2 Vabadussõjas“, Artur Sirgu mälestusaktusest New Yorgis 27. novembril 1977, väljavõtted Hamilkar Mengele tekstist ning minu arvamust nähtust ja kuuldust.

Soovin kõigile head tervist ja kordaminekuid!

 

 

Autor: OLEV KASAK
Viimati muudetud: 24/09/2020 09:56:23