Septembris peetud 15. Võhandu maratoni lõpumedal kannab koroona-aastal aprillikuist kuupäeva. Foto: Vidrik Võsoberg

Lugu sellest, kuidas aerutamissportlane sundis lumehelbekesest sõpra varasemat Võhandu maratoni läbimise aega umbes lühema tööpäeva jagu parandama ning mis kõik selle eel, käigus ja järel juhtus.

Eellugu
Augustikuu viimane laupäev. Sõber Ingel võtab ühendust ja küsib, mida ma järgmisel laupäeval ehk 5. septembril teen. Ütlen, et eks ma siis talle sauna kütan Võhandu maratoni lõpetamise järel lõõgastumiseks. Aga Inglil on teised mõtted: ta pakub välja, et võiksin koos temaga sellesama sajakilomeetrise maratoni läbi sõita, sõiduvahendiks süst. Naeran ja võtan lühikese mõtlemisaja.

See oli 2014. aastal, kui esimest korda Võhandu maratonil osaledes koos sõber Merlega 55. kilomeetri peal ehk Reol katkestasime, selja taga 10,5 tundi aerutamist. 2015. aastal tegime sõber Taneliga maratoni lõpuni, ajaks kummipaadiväärne ligi 20 tundi. Pärast seda korda olen korduvalt lubanud, et aitab küll, sai läbi tehtud, rohkem pole tarvis. Lisaks olen ühe korra tiigil süsta proovinuna lubanud nii endale kui teistele, et sihukesse ebakindlasse sõiduriista ma rohkem ei istu. Trenni pole ma ammu teinud – kui suvist puulõhkumist mitte selleks pidada. Ma pole vahepealsel aerutamisvabal ajal päevagi nooremaks jäänud.

Ingel on kogenud aerutamissportlane. Süstaslaalomis on ta Eesti meistrivõistlustel tänavu neljas, enne õlavigastust pronksimees. Eesti esimesel lumekajakivõistlusel laskus ta Kuutsemäelt endalegi üllatuseks kõige kiiremini ja sai kuldmedali. Võhandu maratonil on ta varem osalenud 11 korda. Tavaliselt on tema lõpuajad kümne tunni ringis. Ingli parimaks tulemuseks maratonil on 12. koht. Ta on läbinud Võhandut nii süsta, kanuu kui raftiga. Mõned aastad tagasi oli just tema toonase ministri Jevgeni Ossinovski saatja-konsultant-turvamees Võhandu maratonil.

Niisiis tundub Ingli ettepanek koos Võhandu maratoni sõita tasemevahe tõttu sedavõrd jabur, et otse loomulikult pean kõigi varasemate lubaduste ja veendumuste kiuste sellega kaasa minema.

Kõlab kahuripauk
Mind on lohutanud, et septembris on nii õhk kui vesi soojem kui aprillis, mil maraton tavaliselt toimub – tänavu lükati asi koroonakriisi tõttu edasi. Kõigest hoolimata olen eelneval õhtul tõsiselt kaalunud mõtet minna sellele pöörasele üritusele ebasoliidselt ebakainena. Õnneks saan aru, et nii ei jõuaks me kuigi kaugele. Siiski kulistan laupäeva hommikul kell 5 Võõpsu lähistel asuvas kodutalus pärast hommikukohvi ja koogitükki ühe pisikese õlle ja olen moraalselt valmis. Peaaegu.

Ilm on ilus ja vesi Tamulal tõepoolest soe. Näen stardis enam kui 800 paatkonna (aga registreeritud oli üle 1300) seas mitut sõpra ja tuttavat, ka eelmine sõidupartner Tanel valmistub taas kahese kanuuga Võhandule minema. Tõsine pusimine on ümber keha kantava kajakipõlle pingutamisega süsta vastavatele rantidele, eriti keerukas on seda selja tagant äärte alla pusida. Haa, hiljem läheb see operatsioon veel keerukamaks.

Ingel õpetab mulle tehnikat. Kahelabalise aeru parem laba peaks olema vee suhtes risti, vasaku labaga töötades tuleb teha kerge randmenõks tolle asendi kohendamiseks. Aeruga tuleks tõmmata võimalikult eestpoolt, kogu kehaga ning istme seljatuge kasutamata. Pusin, mis ma pusin, aga üsna kindlalt läheb tehnika päeva jooksul pigem hullemaks. Ingel saab aru, et tegu on küllalt lootusetu juhtumiga, õige tehnika nõudmine lõhuks niigi hapra moraali ning ta loobub seda tegemast.

Kõlab kahuripauk ning asume koos sadade veekaaslastega viiekilomeetrisele Tamula ringile. Ihu saab kiiresti soojaks, kuid esialgu kulub tuulejope alla pandud pusa veel ära. Roosisaare sild on paksult rahvast täis, nagu ka pea kõik teised eesootavad sillad ja ülevedamiskohad – kahemeetrisest distantsist pole mõtet unistadagi.

Liitva ja Kirumpääni on kulgemine küllalt okei. Ingel väidab hiljem, et ma olla 10 kilomeetrit pärast starti ehk sealsamas Kirumpääl küllalt läbi olnud, aga ise arvan, et murdumise punkt hakkas kätte jõudma veidi hiljem, surmigava maastikuga tuima nühkimist eeldaval Kirumpää-Kääpa-Listaku lõigul.

Tahaksin püssi põõsasse visata
Tõsi ta on, et esimesse ülevedamiskohta Paidrasse jõudes olen läbi nagu Läti raha. Meie süsta sikutatakse kaldale, mina olen end juba poolpüsti ajanud ning löön sääred valusasti vastu paati. Jeeli-jeeli jaksan 50-kilost süsta koos Ingliga kaldast kaugemale vedada, jalad tudisevad all. Paariline soovitab mul hetkeks pikali visata ja jalad paadile toetada. Teen seda.

Saame paati mõned soolased veed ja paneme edasi. Leevile jõudes oleme läbinud 41 kilomeetrit. Pean end paadist välja tõstma ja pole juttugi, et jaksaksin seda vedada. Jumalad on aga saatnud appi Ingli klubikaaslase Lembitu naise Mannu ja tema õe – kaks tugevat naisterahvast.

Tudisen aeru toel edasi. Füüsiliselt ja vaimselt täiesti kutupiilu. Dressipüksid ja tuulejope on läbimärjad. Siin saab süüa. Topsitäis hernesuppi, tükk leiba, magus saiake, mingi vitamiini- või energiajook. Ootan veidi ebakindlalt järelkärul seisva meestesildiga välikempsu ukse taga. Minus võtab võimust kinnisidee totaalselt ja lõplikult deserteeruda. Kõndida sõnagi lausumata siitsamast Võru-Räpina maanteele ja koju hääletada. Endal seljas läbimärjad riided, päästevest ja süstapõll. Või poetada see kuradi kummist seelik ja vahtplastist maika kuhugi põõsasse ja anda hiljem Inglile teada, kust ta oma tavaari üles võib korjata.

Siis avaneb kempsu uks ja sealt sõna otseses mõttes kukub välja üks naisterahvas, jäädes vaevu püsti. Millegipärast pakub see mulle lohutust: saan aru, et pole teistelgi kerge. Tudisen üle veetud paadini ning asume teele. Meenub, et siitmaalt algab ka maratoni põnevaim ehk kärestikega lõik, kus vool kiirem kui mujal.

Sööma ja jooma peab!
Siis hakkab kohale jõudma söögist ammutatud energia. Siinkohal olgu soovitatud: enne maratoni, maratoni ajal ja järel sööge, sööge ja sööge! Energiakulu on meeletu ja valgud-rasvad-süsivesikud (eriti viimased) aitavad teil jõudu tagasi saada. Mina sain ja ausõna, moraalne vorm tõuseb taevasse – füüsiline saab kah märksa etem. Mis siis, et kõik kohad valutavad juba ammu, vähemalt on särts tagasi.

Saame esimese kärestiku, Ingel nimetab seda Hillarti tammiks. Läbime selle edukalt.

„Lemps tegi siin eskimopöörde – ma annan sulle pudeli konjakit, kui sa ka teed!” hõikab Inglile kaldalt ürituse peakorraldaja Hillar Irves.

Eskimopööre tähendab seda, et kajakk pöörab kas sundkorras või vabatahtlikult põhja üles ja pea alaspidi juht peab osava aerupöördega selle taas õigeks saama. Lastes halvemal juhul samal ajal oma pead mööda põhjas olevaid kive vedada. Ingel valdab seda tehnikat küll, aga naerdes otsustab ta seekord loobuda – mul vist poleks väga hea meel.

Hiljem räägib toosama Lemps ehk juba ülalmainitud Lembit (kel on ülikange naine), et ta tegi lausa kaks eskimopööret, aga talle korraldaja selle eest konjakit ei lubanud, vist lonksu õlut vaid.

Peab tunnistama, et järgmised kärestikud-veskitammid ei tekita minus tavapärast adrenaliinitulva. Ingel on mulle öelnud, et kõikvõimalike ärevamate kohtade puhul pean kõigest jõust aerutama. Kiiremini liikuv paat on kergemini juhitav ja küll tema tagant selle eest hoolitseb, et alus õigesti läheks. Tean, et saan teda üsna sada protsenti usaldada, ja nii ongi Viira ja Süvahavva tammid seekord lausa veidi igavavõitu. Lõbusad küll, tõsi. Ainsana pelgan seda, et kaotame juhitavuse, kui n-ö ummikusse satume ehk meie eel või järel keegi samal ajal kärestikku läbib.

Ette- ja taharuttavalt: ühe korra peame kurvis riivama kallast, põhja alt sahiseb mitmel korral läbi kive ja puuronte ning langenud puude oksad pühivad meist korduvalt üle.

Süvahavva-Reo lõigul on veel üks kärestiku moodi asi, läbipääs paremalt ja vasakult, keskel mingi moodustis. Paremal ukerdab keegi seda parajasti kanuuga läbida. Ingel otsustab, et lähme siis vasakult. Ja seal jääme hetkeks raginal kivi peale kinni. Näen kaldal fotoaparaadiga tuttavat Kaidot ja hõikan talle, et kas ta sai ikka hea pildi. Mees vastab, et paraku olime liialt roostiku taga peidus.

Reos on stardist alates läbitud 55 kilomeetrit ja Ingel premeerib mind kohvipausiga. Kuigi ausalt öelda pole preemiaks väga põhjust: juba umbes poole ajast hoian aeru süles, sest aerutada lihtsalt ei jõua. Painutan end igatmoodi, et põlevat selga, õlgu, käsi ja jalgu natukenegi elusamaks saada.

Lembit uurib, kuidas mul tunne on. Ütlen, et jalad on nagu makaronid. Ma ei taha avalikult tunnistada, et käed on suisa nuudlistunud.

Meenutan, et Taneliga Reole jõudes oli kell umbes seitse õhtul. Nüüd on kell kaks läbi päeval ja meeleolu selle võrra tõuseb. Ehk jõuamegi enne pimedat finišisse?

Reost alates tuleb taas teha lihtsalt tööd ehk kühveldada vett paremalt ja vasakult. Nagu öeldud, teeb suurema osa tööst selleks ajaks juba ammu Ingel. Aitan kurvides ja ümberpõigetel kaasa, kuid sirgetel olen sunnitud aeru süles hoidma – käed lihtsalt keelduvad koostööst.

Hiljem tunnistab Ingel, et Kirumpää kandis ning hiljem Paidras tabas teda ennastki tõsine kahtlus: kui ma tõesti ei suuda, siis kas tema üksi ikka jaksab meid veel 80–90 kilomeetrit edasi aerutada.

Ralliga kursis ka kummipaadirallil
Reo-Pindi-Võuküla. Jõgi teeb sinka-vonka. Mul kui nüüdsest kolmandiku kohaga mootoril ja kahe kolmandiku kohaga reisijal on veidi rohkem aega kaasteelisi märgata ja mõni sõna suheldagi. 666 on tore stardinumber, ainult ebausklikele ei sobi. Nr 20 on ühe seljanumbri ära kaotanud, nägime seda enne keset jõge ühe puu küljes. Lembitul on paadi külge teibitud vedelikukott, millest ta vooliku kaudu juua saab imeda. Ansambli S.E.KS kollasel kanuul on külgedel disko pakkumiseks leedvalgusribad ja mehed panevad vägevas tempos. Ammon tunnistab, et tal on kogunud orienteerumis- ja purjetamiskilomeetreid, aga aerutamise omi tänavu vähevõitu. Sõidame umbes samas tempos kõige kiiremate raftide ehk suurte kummipaatidega. Mõnel neist kuulatakse raadiot, et rallisündmustega kursis olla.

Raftide klassis käib muide tõsine võistlus: esikohale pretendeerijad haaravad üleveokohas paadi õlule ja JOOKSEVAD vettelaskmiskohta, et mitte sekunditki kaotada. Ilmselgelt nad söövad ja joovad oma alusel – aga kuidas see ihukergendamine neil küll korraldatud on?

Võhandu maratoni kaardil on Võuküla ja Leevaku lõigu kohta naerunäoga kirjutatud „Siit õige mõnu alles algab”. Ilmselge iroonia, sest Leevaku paisjärv on surmigav ja tuim nühkimine. Laiadel ja aeglastel lõikudel aetakse lähedalsõitjatega juttu ja lõmpsitakse ka. Ingel näiteks arvab ühe mehe pika ja kitsa puuaeru kohta, et tema on selliseid näinud kasutatavat tünnisauna vee segamiseks. Ta võis seda küll öelda ka varem, ma väga palju sellest lõigust ei mäleta.

Aa, kuskil sealkandis oskab Lembit leida ühe jõeäärse sauna, mille peremees pakub talle purgi õlut. Nii saamegi Leevakul ta naisele öelda, et Lemps tuleb varsti, ta lihtsalt jäi kuhugi õlut jooma. „Tal ei ole ju paadis õlut!” imestab Mannu.

Leevakul on taas toss väljas, aga siin saab talupojasuppi ja energiataset veidike tõsta. Kell on umbes viis läbi ja mul suunurgad veidi tõusevad – enda mäletamist mööda sai viimati siin oldud siis, kui juba hämardus. Aprilli keskel ja septembri algul loojub päike üsna sarnastel aegadel.

See ongi vist Leevakul, kus Mannu arvab, et mul ei maksaks katkestamise juttu rääkida – siis lööb Ingel mu lihtsalt maha, viskab paati ja veab üksi lõpuni. Juba ammu olen aru saanud, et tegelikult polegi katkestamiseks võimalust, sest saateautot meil pole. Õigemini on umbes nii, et tohtrist kümne-tunni-maratoonar Indrek vist on selle nüüdseks Võõpsusse toimetanud ja ise isaga koju sõitnud.

Lõpule vastu laenatud energiaga
Räpina paisjärv on sama pikk, igav ja mõttetu kui too Järvesuu poiste brigaadi tehtu. Siin eksisime viis aastat tagasi Taneliga tükiks ajaks lootusetult ära. Ka Lembit on siin korra ära eksinud ja mingilt kalamehelt teed küsinud. Aga Ingel teab, kuhu roostiku vahel suund võtta, ja ühel hetkel hakkavad juba ilmuma ka tuttavad paigad. Aianduskool, mõisapreili musupaviljon, lõpuks ka kirik ja vana Arengu vabriku maja, kus toimub viimane ülevedu.

Jah, endiselt vean mina vaid ennast, sedagi aeru toel. Aga maratoni korraldajad on leidnud hea nipi: siin pakutakse purgike energiajooki, mis aitab kõige-kõige viimasele lõigule reipamalt vastu minna.

Kümmekond kilomeetrit veel minna. Kõrvetised kiusavad mõlemat paatkonna liiget, Inglil on käed rakkus, mul lihtsalt ... surmalähedases seisundis, nagu ka kogu ülejäänud keha. Lõpuks suudame viimast korda Sünkroonujujad Endisest Kastepiisa Seltsimajast nende diskovalgusega paadis selja taha jätta. Lõpuks möödume jõel mu kodutalust. Lõpuks paistab eemalt Võõpsu sild.

Ja siis otsustab Ingel, et mul peab veel jõuvarusid olema ja rohkem ta mul aeru süles hoides käsi puhata ei lase. Paremalt. Vasakult. Paremalt. Vasakult. Tunnen, et kohe hakkab nina verd jooksma. Aga me möödume veel vist kahest paadist ja jõuame finišisse. Kell on poole üheksa ringis. Üks minut pärast seda vallandub ammulubatud vihm, mida sel päikesepaistelisel päeval ei tulnud piiskagi. Veel mõni minut ja enam ei näeks ilma pealambita aeru vette pista.

Aerust kargu toel tuigerdan pildistamistelki, kus ootavad medalid. Vana kolleeg Egert võtab meid pildile. Saame külma õlut. Sööme putru, pean küünarnuki lauale toetama ja pead lähedal hoidma, et värisev ja tõusmast keelduv käsi pudru suhu suudaks tõsta.

Oleme 765st lõpetanud paatkonnast tulnud 244. kohale, aeg on 13.39. Varasem isiklik rekord paraneb umbes kehvema tööpäeva ehk kuue ja poole tunni võrra. Kui viie aasta tagune paarimees Tanel oma kanuus mu saunast 500 meetri kauguselt mööda sõidab, on meil juba saunas käidud ja magama mindud.

Lõpumoraal
Sa suudad rohkem, kui sa arvata oskad. Eriti, kui süüa ja juua ei unusta, sul on võimas paariline (kes teeb lõviosa tööst), ülevedamisel abitööjõudu ja katkestamiseks võimatud tingimused.

Aga võib juhtuda, et järgmisel hommikul pead end voodist välja veeretama ning veel ülejärgmisel vajad hambapasta pigistamiseks rusika ja põlve abi ning auto süütevõtme keeramiseks kaht kätt.

 

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 10/09/2020 10:17:43