Pühapäeva varahommikul hakkab põrisema muruniiduk. Palavuse tõttu on kõigil aknad lahti, mistõttu on kõik naabruses hetke pärast ärkvel. Põrin kestab tunni, uni on vaikuse saabudes läinud, kuid mitte väsimus, ning tuju on rikutud. Nii tulidki sõnakad nõudega, et kehtestaks muruniitmise keeluajad. Hasartse diskussiooni käigus pakuti lisaks pühapäevale veel laupäeva, pühasid, hommikuid ja õhtuid, väikelaste uneaegu jne. Õnneks terve mõistus võitis, sest saadi aru, et mõistlik on naabritega arvestada ja erivajadustest rääkida ning targem on kõigil loobuda pühapäevastest ja varahommikustest väga lärmakatest toimetustest. Nii ei põrisegi enam pühapäeva hommikul muruniidukid.

***

90ndate alguses vaieldi seadusloome mahu ja piiride üle ning väga sageli kasutati väljendit „kui pole keelatud, siis järelikult on lubatud“. Loogika oli lihtne: seadustesse tuleks kirja panna üksnes hädavajalikult keelatavad tegevused, jättes ülejäänu inimeste mitteformaalsete kokkulepete ja tavade otsustada. Lähtudes loogikast, et kõike ei saa ja pole mõistlikki reguleerida.

Kuid sellest samast lausest suutsid nii mitmedki üpris teistsuguse tõlgenduse tekitada: kõike mitte keelatut tohib teha. Tuleb pähe ja teen, karistada mind ei saa, sest seaduses ju keeldu pole! Kuna seadustes pole tõesti kõike detailideni reguleeritud, siis võimalusi tegevuseks on palju. Kui algne mõte oli, et ühiskond saab päris suures ulatuses toimetada ka omavaheliste mitteformaalsete kokkulepete ja tavade põhjal, siis nüüd sattus suurem osa ühiskonnast vähemuse surve alla.

Selliseid inimesi, kes lähtuvad üksnes seaduses mittekeelatu lubatavuse loogikast, on üpris keeruline sundida järgima ühiskonna mitteformaalseid reegleid. Nad on veendunud, et neil on alati õigus ja nad on vägagi agressiivsed oma õigusi kaitsma nii seaduste abil kui ka viisidel, mis jäävad seaduste reguleerimisalast välja. Osaliselt on just sellised inimesed põhjustanud formaalsete regulatsioonide mahu kasvu. Lihtsalt teistel saab kõrini ja pahameel on nii suur, et lõpuks reguleeritakse asi ära. Muidugi, siis leiavad agressiivsed egoistid mõne teise viisi enese kehtestamiseks.

(Eks seadusloome vohamisel on teisigi põhjuseid, sealjuures aeg-ajalt lahvatav kirg probleemi lahendamise asemel mõni uus paragrahv või vahel isegi seadus kehtestada. Aga see ei ole praeguse loo teema.)

***

90ndatel hakkasid õpetajad ja koolid järjest enam kurtma lapsevanemate üle, kes nõudsid oma lastele häid hindeid olenemata nende tegelikest teadmistest või ründasid verbaalselt (vahel ka füüsiliselt ja juriidiliselt) õpetajaid ja koole, kui need nende võsukesi lubamatu käitumise eest mingilgi viisil hurjutasid või karistasid. Eks selliseid oli ka varem olnud, kuid üksikuid ja ühiskondlik surve lõpetas üldjuhul sellise käitumise üpris kiiresti ja efektiivselt. Nüüd aga toimus justkui plahvatus. Agressiivselt protsessivatel vanematel oli enda arvates alati õigus ning vägagi tihti kasutasid nad enese kehtestamiseks just seda, et kõike ühiskondlikult keelatut pole seadustes kirjas. Mitteformaalsed ühiskondlikud normid, mis olid puudutanud kooli, visati ühe grupi poolt prügikasti ja neil, kes neist normidest siiski kinni pidasid, oli võimatu midagi ette võtta.

Muidugi ei puudutanud see protsess üksnes koole, kuid seal oli see ehk kõige valusam, sest kooli sisemised korraldused ja reeglid ongi üldjuhul toetunud väga palju mitteformaalsetele reeglitele ja tavadele (jah, mõned neist olnud ka ebamõistlikud ja vahel ajale jalgu jäänud). Praeguseks on see vägagi lärmakas ja nõudlik seltskond kasvanud – ikkagi juba teine põlvkond peale tulnud – ning nad ei ole muutunud sugugi mõistlikumaks.

Ülim enesekindlus ja nõudlikus teiste suhtes. Väga kõrged, kuid rohkem või vähem ebaadekvaatsed, ambitsioonid. Tihtipeale professionaalselt edukad, aga mitte tipus. Valdavalt materiaalselt hästi või vähemalt rahuldavalt kindlustatud. Hea, kuigi mitte tipptasemel vaimne võimekus. Laste kasvatusmeetodid kas ülimalt ranged või ei tegeleta laste kasvatamisega üldse („Õpetajad kasvatagu!“). Võimetus tunnistada oma eksimusi ja vigu. Must-valge maailmapilt. Teiste inimeste halvustamine, alahindamine, alandamine. Erinevat laadi suhtlusprobleemid. Manipulaatorid. Kõik peab käima nii, nagu nemad õigeks peavad. Need on väljendid, mis korduvad selliseid inimesi kirjeldades kõige sagedamini.

Tegelikult ju õnnetud inimesed! Kellegi elutee ei ole sile, ikka tehakse midagi valesti, midagi ei tule välja, vahel lihtsalt ei õnnestu, mõnes asjas jääb oskusi või teadmisi puudu, teinekord on teised lihtsalt paremad. Kuid nende inimeste jaoks pole elu loomulikkusele kohta, sest nemad on „kõige“ ja kui midagi ebaõnnestub või ei lähe nende soovide kohaselt, siis süüdi on teised.

Ja süüdlasi tuleb karistada. Kuidas? Kasutades võimalusi, mida annab see, et kõike ei saa ega ole mõistlik reguleerida. Neile on see lihtne, sest ühiskondlikke kokkuleppeid, kui need just mingil hetkel neile kasulikud ei ole, nende jaoks ei eksisteeri. Nende jaoks on kõik lihtne: ma ei riku ühtegi seadust ja seega ei saa mind karistada. Kavatsete kasutada mitteformaalseid võtteid, no siis ma teen teie elu põrguks! Te ei saa ju minuga midagi teha!

***

Mida siis teha naabriga, kes vaatamata üldisele vaikivale kokkuleppele hakkab pühapäeva varahommikul muru niitma – sest seadus ju ei keela –, kuid kes teeb elu põrguks neil, kes niidavad muru laupäeval? Ümber nad ei kasva, veenmine ja eeskuju ei muuda, tavapärased „porgandid“ ei aita. Hakata seadust muutma või saab siiski kuidagi teisiti?

Ei ole mõtet neid õnnetuid inimesi pidada selleks, kelleks nad end sisemiselt (loomulikult mitte avalikult tunnistades) peavad: ohvriteks või kannatanuteks, keda peaks mõistma, kelle pead silitama ja abistama. Neil ohjavad üksnes hirm – hirm seaduse ees, hirm ebaõnnestuda, hirm jääda tunnustuseta ja hirm saada karistatud ignoreerimisega – ning ülejäänute kindlameelsus.

 

Autor: MARIS LAURI, riigikogu liige, Reformierakond
Viimati muudetud: 13/08/2020 08:15:12