Teeviidadki on siin looduslikust materjalist. Foto: Mari-Anne Leht

Kolme külaga Piirissaarel käimine on justkui lühike reis vaikusse, sõna otseses mõttes. Keegi midagi müüa ei paku, üksikud askeldavad oma õues ja aias, paljudes majapidamistes valitseb vaikus, nelja tunni jooksul nägime külateel ühte autot. Vaid külalised kõnnivad teedel, uudistavad maju, kalmistuid ning mõned neist astuvad ka muuseumi.

Kui juuli viimasel teisipäeval Räpinas Siivi autosse istun, et Laaksaare sadamasse sõita, ei tea kumbki, kas pileteid Koidula nime kandvale praamile jagub. Sõidame õnne peale.

20 minutiga on pea 30 kilomeetrit selja taga. Laaksaare parklas ruumi jagub. Parkimise eest tuleb kioskis maksta kaks eurot. Kviitungi järgi läheb raha Kuressaare aktsiaseltsile Saarte Liinid.

Pileti Piirissaarele saab osta Koidula baarist, täiskasvanule on üks ots kolm eurot ja 20 senti ning siingi saab kaardiga maksta. See raha läheb Pärnus asuvale aktsiaseltsile Kihnu Veeteed. Mõistlik hind, kui võrrelda Räpinast Piirissaarele sõitva laeva piletiga, mis küündib 30 euroni, ning selle laevaga sõites saab saarel olla vaid kaks tundi. Koidulaga on saarel viibimiseks aega neli tundi.

Piletimüüjal on Koidulal ka baaridaami roll ja sadamasse jõudmise järel viskab koguni köie kaile kinnitamiseks.

Tunnise sõidu järel paneme jala saarele maha. Suundume Tooni külla, sest ei taha Piiri külla mineva turismigrupi järel jalutada.

„Saarel paistab palju metssigu olevat,” viitas Siivi mitmes kohas pikalt ülessongitud teepervele. Etteruttavalt, mõni tund hiljem kinnitas sama ka saarevaht Toomas Lindjärv: „Sead on meile tõeliseks nuhtluseks, nad suudavad aia alt ka läbi minna ja peenrad tagurpidi keerata.” Saarel jahiseltsi ei ole ja saarevaht loodab Meeksi jahimeestele.

Tooni külast keerame paremale Saare küla poole, sinna on pea kilomeeter. Vahepeal puhkame jalgu kõrge kase alla pandud pingil. Kahel pool teed laiub võsa ja siin-seal ka vaarikavarred, neidki on siin palju.

Naised elust saarel
Paari maja õues askeldasid naised ja mängisid lapsed. Seona elab saarel tavaliselt aprillist septembrini, muul ajal Sankt-Peterburgis. Tänavu sai ta koroona tõttu tulla alles maikuus.

„Talvel ei ole siin midagi teha, kevadest saan juba aias töötada,” sõnas pensionipõlve pidav naine. Ta kasvatab endale ja Tartus elavale haigele õele sibulaid, porgandeid, kartulit ja maitserohelist, silmailuks lilli. „Saan üle piiri viia viis kilo sibulat ja sama palju kuivatatud kala,” ütles Seona.

Ta märkis, et aasta ringi elatakse Saare külas vaid üksikutes majades, enamik majadest on suvekodudeks jäänud. Seona sõnul on suvel lastega hea saarel puhata, kuna ümbrus on rahulik.

„Kui mina sada aastat vanasse vanemate majja ei tuleks, ei tuleks siia keegi, kuna sugulastel on oma elamine,” lausus Seona ja täpsustas, et saarele jõudes on tal alati tunne, et on kodus.

Saare tulevikust arvas ta, et elu liigub edasi, sest saarevaht Toomas on tubli ja asjalik. „Vaikust hindavatele puhkajatele peaks saar väga sobima,” pakkus Seona.

Mitukümmend meetrit Seona majast edasi paistavad vanade hoonete vundamendid. Need meenutavad 2016. aasta maikuu suurt tulekahju, mis neelas kolm maja ja vanausuliste palvemaja. Vanausuliste majamuuseumis askeldava Niina sõnul saanud tulekahju alguse külmkapist.

„Tahame palvemaja annetustega uuesti üles ehitada ning usklikud koguvad selleks raha,” ütles Niina. Esiku seinal on uue palvemaja ehitusprojekt. Tema sõnul palvetavad usklikud nüüd kodus või sõidavad vanausuliste palvemajja Tartusse.

Muuseum asub saarel 30 aastat vanausuliste kogukonna vaimulikuna teeninud Kirill Smirnovi elumajas. Smirnov sündis saarel ja lahkus jäädavalt 1976. aastal. „Maja kuulub Smirnovi tütretütrele, kellelt ka muusemi loomise mõte,” märkis Niina ja lisas, et muuseum avati samuti 2016. aastal.

Külastajad saavad näha kahte tuba, millest ühes on palvenurk, esikust teisel pool on varem põllutööl ja kalapüügil kasutatud töövahendeid. Muuseum on saarel ainus koht, kuhu saab raha jätta, külastus maksab kolm eurot. Kes soovib ka samovariteed juua, maksab veel kolm eurot.

Vallamajast sai teeninduspunkt
Saarevaht Toomas Lindjärv sõidab ringi ATVga, sest sellega pääseb igale poole ja ruttu ligi. „Ma ei ole saarel vallavanema asemik, sest minu käes ei ole rahakotti,” andis ta teada, et servade serval asuva saare rahaasju aetakse ikka Tartu vallamajas.

Ta alustas Piirissaarel tööd mullu aprillis ja siis pani oma jala siin esimest korda maha. „Eks esimene kokkupuude ole alati petlik,” vastab ta küsimusele esmamuljest.

Saarevahi tööks on inimeste kuulamine, nende murede lahendamisele kaasaaitamine, samuti valla territooriumi, teede ja hoonete korras hoidmine.

Aasta ringi elab saarel 30 inimese ümber, ülekaalus on pensionipõlve pidajad. „Koolilapsi meil ei ole, koolimajagi pandi kinni 1970ndate lõpus,” ütles ta ja lisas, et kevadest sügiseni elab saarel üle 200 inimese. Neil kõigil on siin vanemate või mõne lähedase kodu. Kuid on ka unustusse jäänud elamisi ja rohkem kui üks. Kas ei soovi omanik müüa või ei saa maja mingil põhjusel müüa.

Töökohti jagub 11 inimesele: lisaks kuuele kutselisele kalurile on viis inimest valla palgal. Saarevahi meditsiinilise eriharidusega abikaasa Ülle teeb sotsiaaltööd ja on ka raamatukoguhoidja. Vallast saavad töötasu veel paadi- ja hõljukijuht, kalmistute hooldaja ja prügivedaja.

Tooni küla ühes majas, kus omal ajal oli vallavalitsus, on nüüd teeninduspunkt ja raamatukogu, selle lähedal kõrge piirivalve mast. Kohapeal mehitatud piirivalvet ei ole. Masti taga asuval platsil saab vajaduse korral maanduda helikopter.

2017. aastal toimunud haldusterritoriaalse reformiga liideti pisike Piirissaare vald Tartu vallaga. Üht-teist on juba jõutud siingi ära teha: väikesaarte programmi toel renoveeriti mullu juuni lõpus kauplus Piiri külas. Pood on soojal ajal lahti kolmapäeval, reedel, laupäeval ja pühapäeval. Et oleme saarel teisipäeval, me vallale kuuluvasse poemajja kiigata ei saa. Poepidaja käib saarele Tartust.

Tartu valla all oleku ajal on valminud üle kilomeetri pikkune matkarada, telkimise ja grillimise kohad saare lõunatipus.

Tavahüved on saarel teistsugused
„Piirissaarel on tavahüved teistsugused kui mandril,” ütles saarevaht. Tavahüvede all mõtleb ta poes käimise võimalust, arstiabi kättesaadavust ja kanalisatsiooni puudumist. Igas külas on tsentraalvee puurkaev ning paljudes majades jookseb vesi kraanist.

Prügikaste õuenurkades silma ei hakanud. Saarevaht ütles, et inimesed panevad prügi suurtesse kilekottidesse, mille prügivedaja autosse viskab. Klaas on siiski eraldi kotis.

Teel Tooni külast Saare külla ja ka Piiri külas on tee üks serv ääristatud võsahunnikutega, teisel pool on kohati purustatud võsa hunnikutes.

„Tänavu töötas meil valla laste õpilasmaleva rühm, nad raiusid teede ääres võsa,” selgitas Lindjärv ja märkis, et hakitud osa jääbki kraavi kõdunema. Kohalikud hakitud võsa ei kasuta. Enamik kütab maja puudega, mis mandrilt kohale tuuakse. Ühes majas olla maaküte sees.

Potipõllundus on siin endiselt au sees, eelkõige sibulate kasvatamine. „Kõik siinsetel peenramaadel kasvatatav on väga puhas,” ütles Lindjärv ja täpsustas, et saarel ei ole kunagi suurtel massiividel teravilja kasvatatud, seetõttu ei ole siin kasutatud väetisi ja tänu sellele on saare loodus puhas.

Need vähesed autod, mis siinsel ligi kolmekilomeetrilisel kruusateel sõidavad, ei suuda õnneks õhku kuigi palju saastada.

Külalised ei saa elu edasiliikumist saarel ega saarerahvast sendigagi toetada, sest siit ei ole mitte midagi osta, isegi kala ega kalasaadusi mitte. Võib-olla sügisel pakub keegi õueväravas sibulaid müüa.

„Märtsi algusest 4. maini on vastava loa alusel saare elanikel võimalus võrguga kala püüda, muul ajal ei ole see lubatud,” selgitas saarevaht.

Siiski usub ja soovib Lindjärv, et elu saarel hakkab edasi liikuma. Mõistagi ei saa see kõiges lihtne olema, sest saarel on pikalt suhteliselt suletult elatud.

„Elust Piirissaarel saate põhjalikuma ettekujutuse, kui elate siin kasvõi nädala jagu päevi,” ütles saarevaht, kes soovitas tulla telgiga, kuid elada saab ka majutusasutuses Piiri külas või hostelis Tooni külas.

Kõik nad olid jumala pojad
Kalmistuid on saarel koguni kolm, kaks Piiri ja üks Tooni külas. Üks luteri ja kaks vanausuliste kalmistut. Pole midagi imestada, sest läinud sajandi esimesel poolel elas saarel ligi 1200 inimest, neist ligi veerand eestlased, kuid ülekaalus olid vanausulised.

Astume sisse sadamasse viiva tee ääres paikneva vanausuliste kalmistu väravast Piiri külas. Pisikesel aiaga piiratud alal domineerivad mustad valge kirjaga ristid. Kaks sõna risti pikimal horisontaalsel osal on kõigil ühesugused. „Need tähendavad tõlkes jumala poega,” selgitas saarevaht ja lisas, et tähed ristidel on vanausuliste kirillitsas.

Lähedal on teine kalmistu, selle kõrval kapitaalne, sibulakupliga õigeusu kirik, kuhu ei ole vist ammu kellegi jalg astunud, sest ukseni ei ole teerada tallatud.

Piiri külas oli kuni viimase suure sõjani ka vanausuliste palvemaja, kuid sõja alal põles see maha. Kiriku lähedal on punase viisnurgaga mälestusmärk, mõistagi punaväelastele, kes viimases sõjas siin sakslastega sõdides elu jätsid.

Piirissaare sadam on sama korralik kui Laaksaaregi oma, ainult praam peab esimesse sisse ja välja sõites ligi kolm kilomeetrit mööda lõunakanalit sõitma.

Taas Koidula pardal, rõõmustame, et Eestimaal on paik, kus keegi külalistele midagi kaela ei määri, ja sellegi üle, et saarel on puhas õhk ja ümbrus ehe. Omal käel uudistajatel on mõttekas võileivad-saiakesed kotti pista, sest lõunat saavad saarel ettetellimisel turismifirma kaudu tulijad.

Siivi sõnul ei ole sõiduautoga arukas saarele sõita, seda enam, et nelja tunniga jõuab jalgsi ringi peale teha. „Kõndides näeb palju rohkem kui autoga liikudes,” lisas ta.

Leiame, et pisikest Eestimaad on mugav heade tuttavate või sõpradega avastada. Nii saab otsustada, mida vaadata, mida mitte, ning rahakotti jääb rohkem raha alles.

Esimesel tunnil olin kindel, et rohkem saarele jalga ei tõsta, viimasel muutsin meelt: Piiri külas nappis ringivaatamiseks aega ja lõunatipus jäi käimata. Sügisel on loodus kirevam ja saarel on siis veelgi vaiksem. Praam sõidab saarele septembri lõpuni.

 

 

 

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 06/08/2020 10:52:05