Foto: Helgi Kuusik

Tänavune kevad oli kõigile eriline, nii valitses ka meie Kündja kandi külades vaikus. Koroonaviirus sulges rahvamaja uksed ja inimesed olid sunnitud tegelema kodudes kevadiste aiatöödega, ilma üksteisega kokku puutumata. Juunikuu alguses, kui valitsuse poolt anti luba jälle koos käia ja väikseid üritusi korraldada, sündiski külarahval plaan minna koos matkajuhiga matkale.

Matk rabasse ööbimisega telkides oli enamusele osavõtjatest esmakordne ja tekitas põnevust. Kuna meil puudusid matkade juhtimise kogemused, leidsime interneti vahendusel Põlvamaal elava suurte kogemustega matkajuhi Jüri Variku, kes nõustus koostama meile nii füüsiliselt kui ajaliselt sobiva matkamarsruudi ja ka matka juhtima.

Alustasime 20. juunil üheksaliikmelise grupiga matka Põlva linnast. Kõigepealt sõitsime Ilumetsa meteoriidikraatrite juurde. Matkasime mööda laudteed, mille ääres olid põnevad puuskulptuurid, kuni Põrguhaua kraatrini. Põrguhaua kraatri sügavus on 12,5 m. Matkajuhilt saime teada, et Ilumetsas on veel kolm meteoriitse päritoluga kraatrit, millele rahvasuu on andnud nimed: Sügavhaud, Kuradihaua ja Tondihaud. Kahjuks on väiksemad kinni kasvanud ja tähistamata, sellepärast sinna ei mindud.

Matkajuhi juhendamisel jätkasime matka Rebasmäe allika juurde, mis on suurim tõusuveeallikas Võrumaal. Möödusime piirkonna suurimast kuusikust, mis oli meie jaoks haruldane nähtus, kuusikus ei leidnud me teisi puuliike. Allika juurde minekuks laskusime pikast ja järsust trepist alla orgu, kust edasi viis laudtee. Ületasime Rebasmäe oja, rada lõppes allika juures. Allikavesi oli väga puhas, kuid punaka värvusega ja omapärase maitsega, kuna sisaldab rauaühendeid. Võtsime kaasa võetud pudelitesse puhast tervistava toimega allikavett kodustele viimiseks. Allika lähedal kõrgel mäeseljakul asub RMK Rebasmäe metsaonn koos grillimiskohaga. Siin kohtusime teiste matkajatega, tegime ühiseid pilte ja vahetasime kontakte.

Nelja- kuni viiekilomeetrise rännaku järel jõudsime Valgjärve äärde. Matkajuhi sõnul pidavat see olema Eesti kõige läbipaistvama veega järv. Järve kaldad ja põhi on peaaegu kõikjal liivased.

Seejärel tegi matkajuht meile ettepaneku, et võiksime viia telgid ööbimiskohta, kuna hiljem võib olla telkimiskohta raskem leida. Panime telgid Mustjärve äärde, kus asuvad RMK Meenikunno telkimiskohad koos grillimisvõimalusega.

Jätkasime matka RMK Päikeseloojangu maja juurest mööda laudrada Meenikunno rabasse. Teekond oli vaheldusrikas, nägime õitsvaid jõhvikaid, sookaelu ning tupp-villpead. Imetlesime rabas kasvavaid väänilisi puid ja laukaid. Laudtee viis rabajärveni, kus oli purre ja võimalik ujuda. Matkajuhilt saime teada, et kogu matkaraja pikkus on 5,8 km, millest 2,4 km on laudtee.

Järv, mille juurde jõudsime, kannab Suure Suujärve nime. Enne seda aga möödusime Kamarusjärvest ja Keskmisest Suujärvest, mis jäi rajast natuke kaugemale. Teel kohtusime mitmete teiste matkahuvilistega ja vahetasime muljeid. Tegime pilte taimedest ja puudest ning imetlesime kaunist rabaloodust.

Telkimiskohta tagasi jõudes nägime palju matkajaid, kes olid siia tulnud erinevatest Eesti paikadest. Õhtu veetsime lõbusalt lõkke juures grillides. Eesti matkaliidult Põhjatähe matkateenete teise liigi märgi ja olümpiakomitee tänukirja saanud matkajuht Jüri rääkis põnevaid matkamuljeid kaugetest, rasketest ja huvitavatest matkadest.

Teise päeva hommikul äratas meid puude vahelt paistev päike. Puhanutena jätkasime pärast hommikueinet matka RMK Valgesoo vaatetorni juurde, see asub Põlva maakonnas Valgesoo rabas. Pilkupüüdva disainiga vaatetornist avanes suurepärane vaade Valgesoo rabale, ürgse ilmega põlismetsale, „Parunimännikule” ning seal kulgevale õpperajale. Metallist vaatetorni kõrgus on 29,7 m ning viimase vaatlusplatvormi kõrguseks on 23,8 m.

Sellega lõppes meie rabamatk, kuid matkajuht Jüri üllatas meid veelkord, tutvustades koduteel meile oma koduaeda, kus olid pilkupüüdvad lillepeenrad, puud ja põõsad. Metsa ääres järsul kallakul oli kujundatud kaunilt looklev peenar lillede ja ilupõõsastega. Võlu lisas ka väikese majakese taga olev mets linnulauluga ...

Koju tagasi jõudes olime rõõmsad uutest kogemustest ja muljetest ning tänulikud matkajuhile, kelle juhendamisel matk teoks sai.

 

 

Autor: HELGI KUUSIK, Kündja külaselts
Viimati muudetud: 23/07/2020 10:37:58