Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Tänu aasta loomale jäid Piusa koopad õhku laskmata

Foto: Pixabay

Käesoleva aasta loom on nahkhiir õigemini nahkhiired, kes osale meist ei tekita sümpaatiat ning keda koroona ajal seostati viirusega. Nahkhiiri on maailmas üle 1300 liigi, kuid Eestis elab neid vaid 14 liiki.

Piusa külastuskeskuse juhataja Kristina Mais ütles, et Piusal on leitud seitset liiki nahkhiiri. „Nahkhiired lendavad märtsis-aprillis koobastest välja ja oktoobris lendavad tagasi talvituma,” rääkis ta.

Tänavu märtsi alguses korraldas Eestimaa Looduse Fond Piusa koobastes nahkhiirte loenduse. Koobastes talvitus 3000 isendi ringis, keda oli Maisi sõnul tuhatkond varasemast loendusest vähem.

Mais märkis, et koopad on nahkhiirtele parim koht talve üleelamiseks, kuna seal on kogu aeg ühtlane temperatuur, neli-viis kraadi sooja. „Koopa muuseumiosas on juba 10 soojakraadi.” täpsustas ta.

Igal aastal valivad seitsme organisatsiooni (Eesti terioloogiaselts, Eesti loodusmuuseum, Eesti jahimeeste selts jt) esindajad aasta looma. „Aasta looma valimise eesmärk on selle loomaliigi olemasolust teavitamine ja selgitamine, miks on seda looma vaja kaitsta, ning mõistagi aasta looma eluviisi tutvustamine,” edastas Britta Kalgan, keskkonnaameti kaitsekorralduse spetsialist.

Nahkhiiri on Eestis 14 liiki, kuid Kalgani sõnul ei saanud neist ühte liiki valida, sest liikide eristamine on enamikule keeruline. Seda, millise liigi nahkhiir parajasti lendab, on detektorita võimatu kindlaks teha.

Eestimaa Looduse Fondi (ELF) nahkhiirte ekspert Lauri Lutsar on nahkhiiri uurinud 1980. aastate lõpust. Siis kutsutud neid ka käsitiivalisteks. Lutsar märkis, et igal aastal on meil aasta loomaks loom, keda varem ei ole valitud, ja valik otsustatakse mitu aastat varem.

„Nahkhiire valimisel mängis oma rolli ka see, et ühe meil esineva nahkhiire liigi, tiigilendlase kaitseprojekt saab tänavu raha nii KIKist kui ka Euroopast,” ütles ta ja täpsustas, et projekti eestvedaja on ELF. Selle projektiga tahetakse parandada tiigilendlaste elupaiku Eestis, üheks kohaks on Ülgase koopad Tallinna lähedal.

„Praegu on maailmas nahkhiiri 1300–1400 liiki. Kui nende uurimist alustasin, oli üle 900 liigi,” ütles Lutsar.

Nahkhiirte varjepaiku ei tasu häirida
Talve elavad nad meil üle varjepaikades. Lutsari sõnul on Eestis nahkhiirte olulisemateks varjepaikadeks keldrid, ka mõisate mahajäetud jääkeldrid. Kuid nad talvituvad ka puithoonetes, nagu talumajade seintes ja pööningutel.

Kagunurgas on nende tuntuim varjepaik Piusa koopad, Harjumaal on esimesest maailmasõjast jäänud militaarrajatised Vääna-Jõesuus ja Laagris. „Piusal on esindatud kaks liiki võrdselt: veelendlane ja põhja-nahkhiir,” märkis ekspert ja lisas, et Piusalt on leitud ka teisi koobastes talvituvaid nahkhiire liike.

Aprillist oktoobrini veedavad nahkhiired päeva puuõõntes, kuid pimeduse saabudes lendavad nad toitu otsima. Täiskasvanud emasloomad moodustavad poegimiskolooniaid, mis asuvad eri paigus üle Eesti.

Nahkhiiri ohustab inimtegevus talvituspaikades. Häirimise tagajärjel loomad ärkavad, sellega kaasnev energiakulu kurnab nende organismi. „Liiga sage talveunest ärkamine võib lõppeda looma hukkumisega,” hoiatas Kalgan.

Nahkhiirte toidulauast
Lutsar ütles, et iga nahkhiire liigi toitumist tuleb eraldi vaadata: „Ükskõik milliseid putukaid nahkhiired söövad, on see kasulik, sest massiliselt paljunevate putukate vähendamine nahkhiirte poolt on loodusele kasulik.” Tema sõnul söövad nahkhiired peamiselt neid putukaid, keda on nende lennupaigas kõige rohkem. Nende eineks on ööliblikad, maipõrnikad jne.

Levinud arvamust, et nahkhiired söövad vaid sääski, peab Lutsar valeks. Mõni väiksem liik võib tõesti vaid sääski süüa, kuid näiteks suurvideolane ei hakka küll sääski püüdma.

Aeg-ajalt kostab hääli, et nahkhiired on vereimejad. Lutsari sõnul ei ole nahkhiired vereimejad, kuid kolm liiki Kesk- ja Lõuna-Ameerikas toituvad küll verest. Kalgan täpsustas, et need kolm liiki toituvad peaasjalikult lindude ja imetajaliikide verest, kuid võivad ka põllumajanduslike kariloomade verest toituda. Nad hammustavad looma või linnu kehale haava ja imevad selle kaudu omale toiduks verd.

„Kõik Eestis ja Euroopas elavad nahkhiired toituvad putukatest, kuid nende seas leidub hulgaliselt selliseidki, kes toituvad taimedest, süües nii vilju, õietolmu kui ka nektarit,” märkis Kalgan.

Nahkhiirt seostati koroonaga?
Koroona algusajal seostati nahkhiirt selle haigusega. Lauri Lutsari sõnul on nii teoreetiline kui ka praktiline võimalus, et koroonat levitasid metsloomad, teiste seas ka nahkhiired. „Kuid see, et koroona levis nahkhiirtelt, on vaid oletus,” märkis ta ja lisas oletusena, et võibolla levis koroona hoopis madudelt.

Britta Kalgan sõnas, et hetkel ei teata veel päris kindlalt, kust praeguse koroonaviiruse tüvi täpselt alguse sai: „Nahkhiired, nagu ka teised imetajaterühmad, kannavad väga palju viirusetüvesid, ka erinevaid koroonaviirusi, kuid siiski on mõne viiruse ülekandumine ühelt liigilt teisele vähetõenäoline.”

Ta täpsustas, et selliste juhtumite tõenäosus kasvab oludes, kus inimesed sekkuvad intensiivselt looduse toimimisse, seda kas siis elupaikade hävitamise või ka metsaloomade müümise ning looduses kokkupuutumatute liikide koos pidamisega.

Kalgani sõnul peetakse praeguse puhangu puhul üheks võimalikuks alguskohaks elusloomade turgu, kus tekivad kõik ülalmärgitud tingimused. „Lisaks on hiinlased tuntud ka kui maitsemeeltega eksperimenteerijad ning on teada, et osal juhtudel kuuluvad nende toidulauale ka nahkhiired.”

Ta lisas, et ilmselt hakati kõiki neid faktoreid omavahel ühendama ja sealt saigi alguse nahkhiire seostamine koroonaga.

Nahkhiir on Eestis kaitse all
Kalgani sõnul on nahkhiired Eestis teise kaitsekategooria liigid, kuhu arvatakse liigid, mis on ohustatud, kuna nende arvukus on väike või kahaneb, samuti väheneb nende levik elupaikade hävimise või rikkumise tagajärjel.

Nahkhiirtel on oma roll meie ökosüsteemis. Nad on öise eluviisiga, neid inimene pimedas hästi ei näe. „Kiiresti ja hääletult liikuvad objektid ei tekita just turvatunnet,” sõnas Kalgan ja lisas, et võrreldes teiste imetajatega on nad ka ebahariliku eluviisi, välimuse ja käitumisega.

„Kui ilukirjandusest tuntud vampiirid lisada, jääb tunne, et kõigist nimetatud teguritest hirm nahkhiirte ees pärinebki,” ütles Kalgan. Tema sõnul ei tasu nahkhiirt karta, kuid otsesest kontaktist tuleks hoiduda.

Õnneks on piisavalt neidki, kes jälgivad meeleldi nahkhiirte tegemisi. „Nahkhiired on sümpaatsed loomad, keda mulle videviku saabumise järel Uue-Saalusel meeldib vaadata,” ütles Mati Kivistik, Võrumaa jahimeeste seltsi juhatuse esimees.

Eestis on koostatud nahkhiirlaste kaitse tegevuskava, kus on loetletud tegevused, millega üritatakse hoida nahkhiirlaste populatsiooni arvukust stabiilse või suurenevana. „Iga liigi soodsa seisundi tagamiseks on eelkõige nende elupaikade kaitse,” rõhutas Kalgan. Eesti on liitunud üleeuroopalise nahkhiirte kaitse leppega Eurobats, mille abil üritatakse nahkhiirte seisundit Eestis parandada.

Kristina Mais märkis, et kui Piusal lõpetati liiva kaevandamine läinud sajandi teisel poolel, tahetud koopad õhku lasta. „Tänu nahkhiirtele jäid koopad õhku laskmata.”

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 16/07/2020 09:59:39

Lisa kommentaar