Vaatasin üle, millised rahvastikutrendid meid tulevikus ees ootavad. Statistikaameti prognoosi kohaselt elab aastal 2080 Eestis ligi 1,2 miljonit inimest. Vähemalt tänapäeval on see arv piisav, et meie riiki pidada. Tõsi, siis on meie hulgas rohkem vanemaid inimesi ja seda nii maal kui linnas. Kuid me ei tea, milliseks on selleks ajaks arenenud tervishoid ja eluviisid. Võimalik, et 60 aasta pärast on 80-aastane inimene aktiivne töötaja ja ühiskonna liige.

See prognoos ei ütle, mis keelt need 1,2 miljonit Eestis elavat inimest 60 aasta pärast räägivad. Eeldada võime aga, et eestlaste osakaal on tänu sisserändele väiksem. Kui meil eesti lapsi ei sünni, siis muutubki eestlaste osakaal riigis aina väiksemaks. Ja selle probleemiga peame tegelema juba täna.

Tähelepanu vääriv info on ka, et enamikes maakondades väheneb rahvaarv oluliselt juba aastaks 2045. Maakondades toimuvad muutused erinevalt: kui Eestis kokku vähenes rahvaarv 2045. aastaks 2,7%, siis Ida-Viru, Järva, Valga ja Jõgeva maakonnas kolmandiku. Lääne-Virumaal elab selle prognoosi järgi 2045. aastal tänase 59 000 inimese asemel alla 43 000 inimese ehk umbes veerandi võrra vähem. Karmim info on, et kuni 19-aastasi elab prognoosi kohaselt seal juba ligi poole vähem.

Selle põhjuseks on kahaneva rahvaarvuga maakondade keskmisest vanem elanikkond. Sellistes piirkondades kujundab rahvastikku peamiselt surmade arv.

Rahvaarv kasvab prognoosi kohaselt enim Harjumaal, sealhulgas Tallinnas ning väikeses kasvutrendis püsib see ka Tartumaal. Seega koonduvad inimesed üha enam suurematesse linnadesse ja nende lähedale.

See kõik toimub loomulikult juhul kui senised rahvastiku- ja rändetrendid jätkuvad. Seetõttu on maale elama initsiatiiv väga tervitatav. Kuid maaelu toetajatel ei saa olema kerge, sest konkurents ei käi mitte ainult suuremate linnadega Eestis, vaid kogu maailmaga.

Mullu suvel Soomes ESTO päevadel kohtusin paljude välismaal elavate Eesti noortega. Ainuüksi Soomes elab ligi 50 000 eestlast alaliselt ning 20 000 ajutiselt. 70 000 – see on kahe-kolme maakonna jagu noori tööealisi inimesi.

Jutuajamistest Soome eestlastega on jäänud mulje, et paljud neist on pärit maakohtadest ja väikelinnadest. Küllap see trend aeglustub ja veidi ka pöördub, kui jõukusekäärid Eesti ja Soome vahel vähenevad. Kuid vähemalt osaliselt on need inimesed Eestist jäädavalt lahkunud.

Muu maailma kogemus on, et tagasikutsujana mõjub hästi inimene koduomavalitsusest. Tema teab kohalikke olusid ja oskab selgitada, kuidas tagasipöördumisel elu välja nägema hakkab. Seda suunda plaanime arutada ka Globaalse Eesti programmi loomisel. Samuti oleks siin maale elama algatusest abi.

Kuid pole ainult äraminejad. Paljud on juba teinud otsuse maale (tagasi) kolida, kuigi neid võiks olla rohkem. Viimase aja trendid näitavad, et kui 17-26-aastased liiguvad rohkem maalt linna õppima ja tööle, siis vanusrühm 40-59 koos oma 7-16-aastaste lastega eelistavad just Tallinnast ja Tartust kaugemale kolida. Ka on viimastel aastatel märgata, et eakad kolivad Harjumaalt teistesse maakondadesse. Need on suundumused, millele saab lastega peredele ja eakatele sobiva keskkonna arendamise kaudu hoogu juurde anda.

Riigi poolt saame rohkem teha selleks, et oma kodu soetamine väljapoole suuri linnu oleks võimalik. Eelkõige pean silmas, et laenud oma kodu maale rajamiseks oleksid paremini kättesaadavad. Täna on paljudesse kohtadesse ehitamiseks laenu saamine praktiliselt võimatu, sest valmis ehitatud maja turuhind on ehitushinnast madalam. Näen siin turutõrget, kus riik peab sekkuma täiendavate garantiide andmise kaudu.

Teine asi on töö. Kui tööd ei ole, siis pole abi ükskõik kui hästi korraldatud teenustest: lasteaedadest, raamatukogudest, ujulatest ja kõigest muust. Riigi abirahadest elada ei ole võimalik, ega ka õige. Ettevõtlus väikestes maakonna tõmbekeskustes on kõige alus.

Kolmandaks sambaks on ühendused. Usun, et üha enam inimesed küll elavad maal, aga töötavad linnas või linna lähedal. Ja siin tulevad mängu head ühendused – korralikud teed ja ühistransport. Ma ei oska prognoosida, mis saab eksperimendist tasuta ühistranspordiga. Minu sisetunne ütleb aga, et inimesed on valmis maksma bussisõidu eest mõistlikku hinda, et sõita mõistliku ajaga tööle ja tagasi. Sama puudutab ka teenuseid. Kunagi ütles regionaalminister Siim Kiisler, et rohkem tuleb investeerida asfalti kui betooni – kõik asjad ei pea olema, ega saagi olla käe-jala juures. Oluline on, et nendeni jõudmine ei oleks tarbetult ajakulukas ja kallis.

Rahvastikuministrina on minu kõige tähtsam ülesanne vaadata üle riigi senine tegevus sündimuse kasvu toetamisel ja perepoliitika osas laiemalt. Küsimus on, mida teha, et meil oleks tulevikus rohkem eesti keelt rääkivaid inimesi. Teine mulle oluline suund on kodanikualgatuste ja kogukondade toetamine, sh omavalitsustele suurema vabaduse ja vastutuse andmine. Kolmas minu tähelepanu all olev suund on üleilmse eesti kogukonna kooshoidmine, et Eesti oleks kõigi eestlaste jaoks alati olemas nii kodus kui välismaal.

Kuidas rahvas maale tagasi saada?
* Lastesõbralik ja eakatele sobiv keskkond
* Oma piirkonna inimestega sideme hoidmine ja tagasi kutsumine
* Riigi garantii kodulaenu võimaluste parandamiseks maapiirkonnas
* Töövõimalused ja ettevõtlus maal
* Transport – investeerida pigem asfalti kui betooni, paindlikud lahendused

 

Autor: RIINA SOLMAN, rahvastikuminister, Isamaa
Viimati muudetud: 02/07/2020 10:18:12