Elame kuuendat nädalat eriolukorras. Ettearvatavast ja suhteliselt turvalisest elust on nii meil kui mujal maailmas päris vähe järele jäänud. Viirus on külvanud hirmu, põhjustanud kannatusi ja surma, toonud muret ja ängi, pannud tavaelu pausile. Ometi on õhus esimesed lootusekiired. Erinevalt mitmestki teisest riigist on Eestis võitlus pandeemiaga siiani paremini läinud – tõeks pole osutunud sünged stsenaariumid, mida osa eksperte ennustas märtsis aprilli keskpaigaks. Loodetavasti ei tule siin tagasilööke ja meil õnnestub lähiajal viirus taganema sundida.

Kriis tõi välja selle, et oleme ootamatuse korral väga haavatavad. Me polnud valmis isiklikukaitsevahendite varu osas. Ametkondade ja ka ministrite esialgsed ning vahel koguni vastukäivad sõnumid tekitasid segadust. Õnneks on tänaseks valitsuse kommunikatsioon paremini paigas ja sõnumid selgemad.

Südamest tuleb tänada meie arste, õdesid, sotsiaaltöötajaid, omastehooldajaid ja vabatahtlikke selle ennastsalgava töö eest, mis käib inimeste elude ja tervise nimel. Suur tänu neile kümnetele tuhandetele inimestele, kes riskivad ja jätkavad oma igapäevast tööd, et meie ühiskond kriisiajal toimiks. Ja kõigile neile, kes suhtuvad kohusetundlikult piirangutesse, mis aitavad sellest kurjast ja salakavalast haigusest jagu saada.

On selge, et pärast meditsiinikriisi ületamist seisab Eesti silmitsi mitmete katsumustega. Uksele koputab majanduskriis, mida väga paljud on juba omal nahal tunda saanud. Kriisi puhkedes pidid tuhanded väikefirmad, ärid ja poed oma uksed sulgema, väikeettevõtjad tegevuse lõpetama. Märtsi keskel alanud koondamiste, sundpuhkuste ning palgakärbete laine kogub hoogu. Ja kardetavasti tabab Eestit majanduslangus, mis saab olema rängem eelmisest majandussurutisest.

Proovile pannakse meie sotsiaalsüsteemi vastupidavus, sest kriis toob maksulaekumiste vähenemise, aga samal ajal suureneb inimeste vajadus abi järele. Juba täna teeb muret plaanilise ravi, uuringute ja operatsioonide kaugemasse tulevikku lükkumine ja eesootavad pikad ravijärjekorrad. Lähisuhtevägivalla all kannatavate naiste pöördumised varjupaikadesse ei ole suurenenud, aga olukord võib muutuda.

Praegusel raskel ajal on suureks valukohaks vaimne tervis, mis puudutab igas eas inimesi. Ühtpidi kannatavad paljud üksinduse all. Teisalt on karantiin surunud kümned tuhanded pered koduseinte vahele kitsastesse oludesse. Ärevust tekitab hirm nakatuda ja haigeks jääda ning meid kõiki piinab teadmatus tuleviku ees. Eakad saavad sageli paremini hakkama kui noored, sest elukogemus on neid õpetanud raskusi ületama. Noortel on aga tihti keeruline tulla piiratud ruumis oma sundmõtetega toime.

Riigikogu kiitis 15. aprillil heaks 2020. aasta lisaeelarve, mille maht on üle kahe miljardi euro ja mis on suunatud meie majanduse päästmisele. Valitsuses kokku pandud kriisieelarve sisaldab mitmeid vajalikke algatusi ja toetusi, mis pakuvad ettevõtjatele leevendust. Kahjuks jäid sealt välja jäänud meetmed, mis toetaksid ja aitaksid käsunduslepingu või võlaõiguslepingu alusel töötavaid inimesi, kes on juba kriisis valusalt pihta saanud. Eelarvest on vähe kasu ka hätta sattunud väikeettevõtjatel.

Selleks, et majanduskriis ei kasvaks üle sügavaks sotsiaalseks kriisiks, töötasid sotsiaaldemokraadid välja sotsiaalmeetmete kriisipaketi, mis keskendub eeskätt lastega perede ja vanemaealiste toimetuleku tagamisele. Esitasime mitmed oma ettepanekud ka lisaeelarvesse.

Alustaksin ühest oma hingelähedasemast teemast – väärikas eas inimeste heaolu kindlustamisest ja omastehooldusest. Nii mõnigi võib arvata, et majanduslikus mõttes kriis eakate põlvkonda ei löö, kuna neid ei ähvarda töö ja sissetuleku kaotus. Lisaks kerkisid aprillis pensionid. See on vaid esmapilgul nii. Paljud pensionärid elavad koos oma laste ja ka lastelastega, kellest osa täiendab töötute ridasid. Ühises leivas olemine tähendab, et kogu perel tuleb kulutusi koomale tõmmata.

Suure mure on seotud ka hooldekodudega. Praegu on kasvamas nende inimeste arv, kellele hooldekodu ei ole jõukohane. Lähedaste töökaotuse kõrval mängib siin oma rolli see, et hooldekodu koha maksumus kerkib kiiremini kui pension. Ajal, kui keskmine pension on 528 eurot, tuleb hooldekodu eest keskmiselt välja käia 1000 eurot kuus. Ja nii pakkusime välja muudatusettepaneku, et vähemalt eriolukorras peab riik hüvitama hooldekodu koha maksumuse ja pensioni vahe. See ei tohiks aga jääda vaid kriisiaegseks meetmeks. Riigikogus on ootel meie fraktsiooni eelnõu, mis kohustab valitsust töötama välja lahendused, et 2021. aastalt piisaks pensionist hooldekodu koha eest tasumisel.

Veel taotlesime seda, et riik maksaks üksi elava pensionäri toetust ühe korra asemel kaks korda aastas ehk lisaks oktoobrile ka mais. Paraku hääletasid koalitsioonisaadikud kõik meie ettepanekud maha. See on kurb ja kahetsusväärne: just praegusel raskel ajal tuleks teha koostööd ning kaasata kriisi lahendamisse ka opositsioon, nagu seda on tehtud Soomes.

Aga me töötame edasi selle nimel, et kõige haavatavamad inimesed saaksid lisatuge. Suure tõenäosusega asub riigikogu peatselt arutama uut lisaeelarvet. Eakate jaoks on väga oluline ka kindlustunne. Selle andmiseks tuleb jõuda erakondadeülese kokkuleppeni, et majanduskriisis on nende sissetulekud kaitstud ning pensione ei hakata kärpima. Kohe, kui majandusseis paraneb, tuleb edasi minna erakorralise pensionitõusuga ja tuua meie eakate enamus välja suhtelisest vaesusest. Keskmise pensioni maksustamine on ebaõiglane ka kriisi ajal, mistõttu tuleb see tulumaksust vabastada. Ja oleks igati mõistlik, kui elatanud inimesed ning oma eakaid lähedasi aitavad ja hooldavad inimesed omaksid e-kaubanduses toiduainete ja esmatarbekaupade ostmisel eelisõigust. Nagu ka see, et riik või omavalitsused kindlustaksid eakad inimesed isikukaitsevahenditega.

Eriolukorras oleme me kõik koos ja igaüks eraldi. Ma optimistina loodan, et me ühiskonna ja inimestena väljume sellest kriisist targemate ning tugevamatena!

 

Autor: HELMEN KÜTT, Riigikogu sotsiaalkomisjoni aseesimees, sotsiaaldemokraat
Viimati muudetud: 23/04/2020 10:32:39