Küsitlus

Kuidas niidad muru?

Ilm täna
Võru
16°
Põlva
17°
Otepää
15°
Tartu
16°
Antsla
16°
Valga
16°
Räpina
17°
Tõrva
16°
Võru
17°
Põlva
16°
Otepää
15°
Tartu
16°
Antsla
16°
Valga
16°
Räpina
17°
Tõrva
17°
Võru
13°
Põlva
13°
Otepää
13°
Tartu
15°
Antsla
13°
Valga
14°
Räpina
13°
Tõrva
15°

Kagu-Eesti telekorüfee Kersna teeb oma eluajal endast mälestussaate: „Oleks liiga julm lasta kellelgi teisel sellesse materjali kaevuda ja teine ei viitsiks ka”

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Vahur Kersna saate „Vahur Kersna. Eks seegi monument on” võtetel Kagu-Eestis. Intervjuu Mart Juurega tehti Otepääl Ugandi pubis. Foto: Joosep Kask

Võrumaa kuulsamaid ja armastatumaid poegi Vahur Kersna käis märtsikuu lõpul kaamerameeskonnaga lapsepõlveradadel, et salvestada intervjuud klassivendade ja klassijuhataja ning lapsepõlvesõbraga. Äsja 58-aastaseks saanud telekuulsus tegeleb mammutprojektiga „Vahur Kersna. Eks seegi monument on” – iseenda mälestussaatega, mis võtab kokku kolm ja pool aastakümmet kestnud teletöö.

4. aprillil 1962 Võrus sündinud ja 1980. aastal Antslas keskkooli lõpetanud Vahur-Üllar Kersna kommenteeris LõunaLehele sellise saate idee sündi lühidalt järgnevalt: ta pole kindel, et keegi teine viitsib ühel ilusal päeval Kersnast sellise saate teha.

„Mitte et ma ise oleks mingi erakordne tüüp, aga 35 aasta jooksul televisioonis on olnud õnn ja võimalus teha väga erinevaid ja mõnes otsas ka märgilisi saateid, tuua ekraanile väga erilisi inimesi (teiste seas näiteks Contra, Vormsi Enn, Onu Bella, Koit Toome jt – VV),” selgitas telenägu. „Ma kuskilt otsast olen rahutu hing ja rajaleidja, kes julgeb võtta riske, pole väga alalhoidlik. See kõik vajaks, oleks hea seda dokumenteerida. Materjal on niivõrd suur ja tohutu, et jätta kellelegi teisele kaevamise vaev ja valu ... Kui ma saan ise ära teha, mäletan, mis oli oluline ja tähtis – oleks liiga julm lasta kellelgi teisel sinna kaevuda, keegi teine ei viitsiks ka.”

Saate filmimistööd olid peaaegu lõpusirgel, kui neissegi lõi valusalt oma hambad koroonapandeemia. Kersna nentis, et salvestada jäi üksainus päev, aga ERRi juhtkond teatas tungivas vormis, et võttepäev tuleb edasi lükata. Saatejuhi sõnul olid intervjuud kokku lepitud, meeskond kummikinnaste ja maskide ning viiemeetrise distantsi hoidmise juhistega varustatud, kuid siiski tuli võtted esialgu ära jätta.
Nii kirjutab Kersna praegu intervjuusid lahti ja töötab arhiiviga. Materjalimägi on suur ja tööd väga palju – siiski kahetseb ta, et väga paljud materjalid pole säilinud.

Aastakümneid ettevalmistusi
Vahur Kersna on tuntud väga põhjaliku töö poolest ning LõunaLeht arvaks, et mees on mammutsaadet ette valmistanud õige mitmeid kuid. Muiates vastas Kersna selleteemalisele küsimusele hoopis teistsuguste ajaliste mõõdetega.

„35 aastat,” kinnitas ta. „Niikaua kui olen televisioonis töötanud. Pluss veel viis aastat, kui tegin [ülikoolis] oma esimese suure telesaate (1982 – VV). Käisin ju teisest kursusest (Tartu ülikooli ajakirjandusosakonnas – VV) peale praktikal. Väga palju aastaid on materjali kogutud. Nüüd tuleb seda kuidagi süstematiseerida ja esitleda nii, et see poleks lihtsalt üks suvaline rida, vaid räägiks midagi ajast ja inimestest ja inimestest ja televisiooni muutumisest neil aastatel. Siis on materjal huvitav ja sel on mingi tähendus.”

Kersna nentis, et on ERRi juhtkonnale sellise saate mõttest rääkinud juba oma viis aastat, aga seni pole ülemused nõusse jäänud.

„Aga kuna nüüd oli see ETV 65, siis nad arvasid, et oleks vaja kõige muu kõrval ka üht sellist suurt tummist tükki, suurt saadet,” rääkis telenägu, kuidas juhtkond lõpuks mälestussaate mõttega nõustus. „Kuna ma võib-olla natuke olen ennast tõestanud selliste suurvormide tegijana, siis ütlesid, et okei, las siis Kersna nokitseb, kui ta arvab, et sellest midagi tuleb ja teda tänavanurkadel peksma ei hakata. Kui ta võtab selle riski, siis tehku. Keegi varem pole sellise nahaalsuse ja häbematusega söandanud välja tulla.”

Kuidas on kaasteelised suhtunud, kui olete läinud küsima intervjuud Vahur-Üllar Kersna teemal?

„Üldiselt kahtepidi,” tõdes saatejuht. „Mõned on meelitatud, sest saavad aru, et see saade pole niipalju minust kui ka kõigist teistest. Mina selles saates näiteks üldse ei esine. Tahan seda teha läbi nende inimeste, kes muidu jäävad täitsa varju, aga kelle osa on olnud hästi suur ja tähtis. Mina olen selline telg, mis seda telki üleval hoiab, aga need vaiad ümber telgi on mu kaasteelised ja väga tähtsad, et katus oleks sirge ja telk ei laseks vihma läbi. Mõned hästi tagasihoidlikud, kes hea meelega kõnniksid madalal kui muru ja pimedas, nemad muidugi kahtlevad. Aga ei, enamik ikkagi tuleb tegema.”
Märtsikuu viimasel nädalavahetusel toimus Võrumaal üks saate viimaseid võttepäevi. Intervjuud said tehtud Vahur Kersna klassivendade, „ühe väga olulise lapsepõlvesõbra” ja keskkooliaegse klassijuhataja Malle Pihtiga.

Vana materjal kõnetab kohati tänini
Kaasteeliste küsitlemisest rohkem on saatejuhile saate tegemise käigus pakkunud üllatusi omaaegsete saadete salvestised.

„Kui ma vaatan nüüd mingisuguseid 30 aastat vanu materjale läbi, siis ma olen imestanud, et kui palju mina olin mina juba tol ajal,” rääkis Kersna. „Küll natuke nurgeline või mitte nii lihvitud või elukogenud, aga mingi olemus või tahtmine kuidagi teistmoodi teha oli siis ka olemas. Neid vanu asju on väga huvitav ja õpetlik tagantjärele vaadata.”

„Seal tuli mitmeid üllatusi, et mõned lood kannavad ka tänasel päeval. Kannatavad vaadata ja kannavad päris hästi, see oli mulle küll üllatus,” jätkas ta. „Ma uskusin, et suur osa ongi jäänud tollesse aega, aga olid mingid lood, mis olid siis võrdlemisi head ja mida võiks rahus näidata ka täna.”

Surmahirmus ei tohiks elada
Millal saade „Vahur Kersna. Eks seegi monument on” vaatajate ette jõuab, teab praegu ainult kõigekõrgem.

„Mulle meeldib Castaneda väide, et Surm istub kogu aeg meist igaühe vasakul õlal, jälgib tegemisi ja ootab hetke,” ütles Kersna Kroonikale antud intervjuus. „Täiskasvanud inimene võiks Surma suhtuda kui teekaaslasesse.”

Vahur Kersna sai 13 aastat tagasi ravimatu haiguse diagnoosi.

„Iga päev võib selguda, et pidu saab otsa,” sõnas ta Kroonikale. „Sellega tuleb arvestada. Kuid elada päevast päeva hirmus ja kartuses, saba jalge vahel – seda ma ei suuda, ei taha ega kavatsegi.”

 

Autor: Vidrik Võsoberg, vidrik@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 09/04/2020 10:03:48

Lisa kommentaar


Fatal error: Uncaught Error: Call to a member function get_total_time() on bool in /data05/virt4608/domeenid/www.lounaleht.ee/htdocs/index.php:247 Stack trace: #0 {main} thrown in /data05/virt4608/domeenid/www.lounaleht.ee/htdocs/index.php on line 247