Armsad kaasteelised!

Jälle on käes 25. märts. Paljudes kodudes süüdatakse küünlad akendel küüditatute mälestuseks. Meid, kes me mäletame seda päeva, on veel üsna palju, kuid meie arv paraku väheneb iga aastaga.

Igal meist on OMA LUGU. Kuigi ma ei kuulu küüditatute hulka, on minulgi selle päeva mälestused eluaegselt mällu sööbinud. Kuna mu isa oli 1945. aastal arreteeritud ja mõistetud 25+5 aastaks Siberisse, siis oli selge, et me kuulume Urvaste mõisa omanikena küüditatute hulka. Eelnevalt külas juba levisid kuuldused peatsest küüditamisest. Minu ema valmistus selleks ja läks veskisse jahu jahvatama, et oleks midagi kaugele maale kaasa võtta.

Olin toona viieaastane ja mäletan täpselt, kuidas pikk hobuste voor inimestega seisis maja ees maanteel. Minu mälus on, et tuppa tuli palju pikki mehi, aga keegi mind ei löönud. Sõid köögikapist koogid ära ja küsisid valju häälega ikka ema järgi. Oodati päris kaua, kuid kuna ema veel ikka ei tulnud, siis mingil hetkel otsustati edasi sõita. Küüditamisvoori viimane hobune jõudis vaevu kaduda mõisa pargi nurga taha, kui teiselt poolt hakkas paistma väike lähenev täpp – sealt tuligi minu ema hobusega.

Nüüd tagantjärgi mõtlen, et olid ikkagi inimlikud inimesed, kes ei võtnud väikest last kaasa. Ema oli veskil olles kuulnud, et juba viiakse inimesi kodudest ära. Viskas viljakotid maha ja kiirustas koduteele. Koju jõudes pandi mind kiiresti reele ja põgenesime vastasuunas kümmekonna kilomeetri kaugusele isa õe juurde. Sinna jõudsime parajasti ajaks kui sõtse (nii nimetati isa õde) maja ees olid veoautol pakid-kotid ja äraviimine hoos. Minu mälus on suur mahavalatud teravilja hunnik lauda ees ja kanad seal õnnelikult nokkimas. Sõtse palus ema, et tule ka, siis saame Siberis vähemalt ühte kohta. Ema keeldus. Järsku tuli hoburatsanik ja ütles, et see inimene pole siin talus nimekirjas. Otsiti hoopis minu vanaisa (kes oli surnud) abikaasat. Kusagilt ta hiljem ka leiti ja kaugele maale viidi. Tema ja minu isa on mõlemad jäädvustatud kommunismi ohvrite memoriaalil.

Meie sõitsime emaga ruttu teise sõtse juurde, kes ei julgenud aga meid enda juurde võtta. Edasi sõitsime ema tädipoja juurde, kes varjas meid kaks nädalat maja tagatoas. Sealolekust meenutas mu ema hiljem, et igatsesin koju oma nuku juurde. Mul üks nukuke muide oligi. Nüüd vaatan ikka oma lastelaste mänguasjade hunnikuid ja mõtlen, kui õnnelik põlvkond kasvab. Pärast küüditamist olid meil veel viis kuni kuus aastat riidekapis linase voodilina sees rõivad valmis juhuks, kui tuleb uus Siberisse viimine. Tol hetkel ei teadnud ju keegi, et see küüditamine jäigi viimaseks.

Igal aastal, kui lehvib uhkelt sini-must-valge lipp, siis mõtlen oma vabadusmeelsele kallile emale, kes nõukogude võimu ei sallinud ning kes läks linnuteele napilt enne lipu heiskamist. Soovin, et noortel oleks oskust hinnata seda kõike, mis meil praegu on.

See on MINU LUGU. Praegu on ka raske aeg selle viiruse tõttu, aga olgem mõistvad ja kannatlikud. Loodame parimat.

Kaunist kevadet kõigile!

 

Autor: HELGI PAIDRE, toona Alandi
Viimati muudetud: 26/03/2020 10:03:26