Küsitlus

Kui palju on plaanis kulutada raha jõulukinkidele?

Ilm täna
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva

Miks RMK raiub Võru-Kubija puhkemetsas?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Raie Kubija metsas. Foto: RMK

Vt ka „Puhkemetsa lageraiest šokeeritud inimesed: „Metsaülem valetas!” (LL 7.11.2019)

Meile kõigile meeldib metsas käia ja puhata, eriti veel, kui see mets jääb meie kodu lähedusse. Ja kui see on veel linnas sees, siis on see mets meie kõigi, ka metsameeste, teravdatud tähelepanu all. Ei meelde meile kohe kuidagi, kui armsaks saanud metsa tullakse raiuma. Nii on praegu juhtunud ka Võru Kubijal, kus RMK teeb töid, kindlustamaks seal männimetsa jätkumist ka tulevikus.
Jah, see mets on seal kogu aeg olnud. Tsaariaegse nn üheverstase kaardi järgi (1913) on küll praeguse surnuaia taga olnud raiutud alad, kuid muus osas on tegu olnud metsaga. Mida aga ei paista tolle aja kaartidel, on linna majad. Linnatänavad ja majad tekivad kaartidele alles peale II maailmasõda. Eestiaegsel, 1939. aasta kaardil Kubija järve ümber veel maju ei paista, paistab vaid surnuaia tagune mets, vankriteed selles ja Kubija järve suubuv praeguse Taara linnaku poolt voolav oja. Järelikult, esimesed majad ja elamised on sealkandis olnud kõige rohkem 70 aastat. Kuna ei olnud elamisi, ei kasutatud tol ajal seda metsa ka puhkamiseks nii palju, kui täna.
See metsane ala Kubija, Kose ja Meegomäe vahel on olnud läbi aegade riigimetsa hoida. Varasemalt oli tegu mõisa metsaga, mis pandi kasvama mõisa metsavahtide, metsaülemate eestvedamisel. Viletsamaid karja -ja põllumaid hakkasid mõisnikud metsa alla panema 19. sajandi teises pooles, kui suurenes oluliselt vajadus puidu järele mõisate ehituseks, viinaajamiseks ja söepõletamiseks. Männimetsad pandi kasvama männiseemne külvi teel kaera allakülvina. Nii on arvatavasti talitatud ka Vana-Kasaritsa mõisa metsi rajades Kubija piirkonnas. 1918. aastal need metsad riigistati ja anti riigimetsade koosseisu. Tänaseks on metsad saanud üle 100 aasta vanaks. Tegu on valdavalt ühevanuselise männimetsaga, mis tähendab, et 1919. aastal pidi olema see kant üsnagi lage. Üsna kindlalt võib väita, et mõisates raiutud metsade asemele istutati uued, et ka nende järeltulijad saaksid metsi kasutada. Seetõttu ei ole siin ka eriilmelisi ja erivanuselisi metsi, mida saaks korraga väiksemas mahus uuendada. 70% Kubija metsadest on vanuses, mida tänase seadusandluse järgi võiks juba puiduna kasutusele võtta (loe: raiuda). Noort, pealekasvavat metsa peaaegu ei olegi – noorendikke ja keskealisi metsi on kumbagi alla kümnendiku pindalast.
Aga millise metsa me siis oma lastele jätame?
Inimesed on harjunud selle metsaga. Mõtetes me ju teame, et ta on kogu aeg olnud ühesugune. Kui nüüd korraks minna algusse tagasi, siis mõtleme veelkord - kui esimesed elanikud hakkasid ehitama oma maju 70 aastat tagasi, siis täna raies olevad männikud olid juba 70 aastat vanad. Selline mets näeb juba vägagi metsa moodi välja ja kasvades koos selle metsaga, ei panegi me tähele, et ka tema vananeb, kasvab suuremaks ja tüved lähevad jämedamaks. Me ei pane ka tähele, et metsamehed läbi erinevate riigikordade on selle metsa eest hoolt kandnud ja teda välja kasvatanud. Ega see mets ilma hoolsa tööta nii hea välja ei näeks.
Kogu asja kurbloolisus on selles, et ka vana metsa aeg saab ükskord otsa. Mitte selles mõttes, et kukub ühel heal päeval kokku ja metsa enam pole, vaid pigem sedaviisi, et meie klimaatilistes tingimustes hakkavad vanad männikud looduslikult asenduma kuusikutega ja viljakamatel muldadel võsastuma. Seda tendentsi võib märgata juba ka Kubija männikutes. Nüüd ongi meil kõigil üheskoos vaja otsustada, kas me soovime seda metsa ja puitu mitte kasutada, et lasta metsal areneda omasoodu. Ja võtta teadmiseks, et meist järeletulevatele põlvedele kujunevad nende männikute asemele hoopis teistsugused metsad, mis on pigem kuuse ja lehtpuu segametsad mõningate vanade mändidega. Või on olemas ka teine võimalus. Kasutame ka Võru kandis meie kõige kiiremini taastuvat loodusvara, puitu, et vähendada oma igapäevast ökoloogilist jalajälge, ja kujundame Kubija metsad ka tulevikule mõeldes männikuteks.
Omavahel öeldes, on Võrumaa metsamehed selle tööga juba ammu algust teinud. Harvendanud ja hõrendanud seda metsa, et uued männid saaks kasvama hakata. Kui me ei oleks raieid juba varasemalt teinud, siis täna selliseid uhkeid noori looduslikke mände siin ei kasvaks. Noored männid tahavad rikkalikult valgust ja suhteliselt hõredat vana metsa, et nad suudaks vana metsa turbe all suureks kasvada. Nõus, et vahetult peale raiet võib pilt välja näha räsitud ja kohati ka liiga lage. Aga noored männid reageerivad suurenenud valgusele kiiresti ja mõne aasta möödudes ei ole enam kellelgi meeles raieaegset pilti, mida võimendavad palgivirnad ja harvesterid.
RMK on riigimetsa hoidja ja kasutaja, s.t meie kõigi, ka Võru elanike ja Kubija metsas puhkajatele kuuluva metsa hoidja ja kasutaja. Ühelt poolt on riigi otsusega antud meile õigus neid metsi kasutada, aga teiselt poolt on meile pandud ka kohustus kasutada metsi sellisel viisil, et oleks tagatud ka meist järeletulevatele põlvedele samal hulgal ja samas väärtuses metsad. Seda aga ei saa juhul, kui keelame metsas igasugused tegevused. Lihtne on keelata, kuid see ei pruugi olla kõige vastustundlikum käitumine metsa suhtes – mulle meeldib praegune seis ja mind ei huvita, mis saab edasi. Mets ei ole konserv, teda ei saa purki panna, et ta jääkski selliseks nagu meile praegusel hetkel meeldib. RMK ei saa omale selliseid otsuseid lubada. Meil on kohustus hoida kõiki metsi.


Hoiame Võru metsi üheskoos
Meil on heameel, et Võru inimesed mõtlevad koos meiega Võrumaa metsade hea käekäigu üle. Mida rohkem kaasamõtlejaid, seda vähem ehmatujaid, miks siis nüüd nii? Lihtsalt meele teeb natuke mõruks, kui metsamehi süüdistatakse. Uskuge meid, me ei ole seda väärt, meil ei ole rahapakid silme ees, kui me metsa raiuma läheme. Metsamees on läbi aegade teinud tööd metsa heaks käekäiguks. Vanasti kasutati ka raietööde kohta sõna metsahoiutööd. Ja ongi õige, metsa hoitaksegi mõistlikult raiudes.
Meie viga on aga see, et me ei suuda alati tulla välja oma nn metsameeste keelest ja ei suuda piltlikustada selle töö tulemust, mida me kogukonnale tutvustada tahame. Nii on ka juhtunud Võru linnas toimuvate raiete puhul. Meie keeli turberaie viimane järk tähendab juba noorte puudega alal suurte puude raiumist, et anda kasvavatele puudele täiendavat valgust. Teades Võru metsamehi juba ammusest ajast, võin panna käe südamele ja kinnitada, et Võru metsaülem töid tutvustades ei valetanud. Lihtsalt ei osanud kuulajad küsida ja RMK metsamehed tulla selle peale, et asja täiendavalt selgitada.
Üks on aga selge, me peame üheskoos tegema Võru linna ümbritsevates metsades veel raietöid ja nende aja ja viisi üheskoos kokku leppima. Praegu oleme alustanud ühe osaga nende männikute uuendamiseks, tulevikus on vaja teha samasuguseid töid ka mujal. Näiteid, milliseks need metsad raiete tulemusel kujunevad, näeb Kubija rolleriraja, Kublitsa järve ja Roosisaare tee äärsetes metsades. Kohtume ja räägime ikka metsas, mets ei kao kuhugi. Tegutseme meile kõigile kuuluva metsa hoidmiseks. Eesti metsa ja meie laste heaks.

 

Autor: Andres Sepp, RMK peametsaülem
Viimati muudetud: 21/11/2019 08:49:54

Lisa kommentaar