Küsitlus

Kui palju on plaanis kulutada raha jõulukinkidele?

Ilm täna
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva

Turistina Lõuna-Kaukaasias. Kolmas peatus – Armeenia

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Templi kõrval võib kaua loodust nautida. Foto: Mari-Anne Leht

Keerulise ja valulise lähiminevikuga Armeenias kohtab nii võrratut ilu kui ka maadligi suruvat valu, mille vahele mahuvad omanäolised sakraalhooned ja Jerevanile viisaka linna ilme andnud arhitekti Alexander Tamaniani tööd läinud sajandi esimesel poolel.

Georgiast Armeeniasse pääseb vaevata, tuleb läbida vaid Sadakhlo piiripunkti hoone, kus piisab passi ettenäitamisest, sest need naaberriigid on Eesti kodanikele viisavabad.
Formaalsuste järel alustame vastutulnud giidi Naraga sõitu Yenokavani suunas. Nara kõneles oma kodumaast. Enamik eestlastest teab Armeeniast kolme kurba sündmust: genotsiidi, millega türklased tegid algust 1915. aastal, läinud sajandi lõpus riiki tabanud maavärinat ning armeenlaste ja aserite vahelist Mägi-Karabahhi sõda 1980ndate lõpust. Need on jälje jätnud nii armeenlaste hinge kui ka riigi majandusse.
Kuigi Armeenia iseseisvus 1991. aastal, ei saa see riik siiani Venemaata hakkama, sest oma neljast naabrist kahega, Türgi ja Aserbaidžaaniga, suhteid ei ole. „Nii Türgi kui ka Aserbaidžaaniga on meil piir kinni ning Armeenias ei ole Türgi saatkondagi,” ütles Nara ja lisas, et kahe teise naabri, Georgia ja Iraaniga on neil head suhted. Kui armeenlased soovivad Türki minna, tuleb neil seda Georgia kaudu teha.
Nara sõnul on Venemaa Armeeniale garandiks. „Meil ei ole teist valikut,” tunnistas ta. Näiteks jõuab Venemaalt gaas Georgia kaudu Armeeniasse. Tema sõnul on riik elus tänu suurele Armeenia diasporaale, millest arvukaim on Ameerika Ühendriikides, järgmine on Prantsusmaal ja kolmas Venemaal. Nara nimetas sponsoritena juba lahkunud Kerk Krkoryani ja Charles Aznavouri, aga ka Kim Kardashiani jt.
Tänapäeval käivad paljud Armeenia mehed perede elatamise nimel ehitustöödel Venemaal.
„Riigis elab kolm miljonit inimest, neist 96 protsenti on armeenlased ja neli protsenti vene vanausuliste järglased,” rääkis Nara. Kokku on maailmas armeenlasi kuni tosin miljonit.
Nara sõnul on praegune Armeenia pindala vaid kümnendik riigi kunagisest territooriumist ning vaid kolmandikku sellest saab kasutada põllumaana. Bussiaknast nägin, et majapidamiste õuedes seisid päevinäinud nõukaaegsed masinad.
Paljud tehased said maavärinas nii rängalt kannatada, et pole siiani taastatud, eelkõige Spitakis.
Yenokavani ümbruse elanikel, eelkõige sealsetel noortel, õnneks optimismi on: Yenokavanist kolme-nelja kilomeetri kaugusel asuvas külas on lagedale kõrgendikule ehitatud tosin kivimaja, kus looduse ja ekstreemturismi nautijad ja lihtsalt puhata soovijad saavad ööbida. Ümbruses saab ka ratsutada ning läheduses voolab keerulise nimega jõgi osaliselt kanjoni serval.
„Sügisesel loodusel on siin võrratud värvid, mis teevad vaated nii imelisteks, et paika võib julgelt nimetada Armeenia Šveitsiks,” sõnas reisikaaslanna Aire.
Nara sõnul käivad Yenokavani lähedal asuvas külas puhkamas peamiselt sakslased, venelased ja välismaal elavad armeenlased. Vaid vähesed kodumaal elavad armeenlased saavad lubada puhkust välismaal.
Suundusime hommikul väikelinna Dilijani kaudu Sevani järve äärde.

Seletamatult võluv Sevan ja suursugused mäed

Sevani järve vee selgus ja järve ümbrus lummavad juba kaldalt, eriti aga samanimelise poolsaare kõrgemast kohast. Pisut üle 230 astmega treppi mööda, kus vahepeal võib nautida vaateid järvele, saab rahulikult üles kõndida.
Üheksandast sajandist seisab peaaegu poolsaare (kuni läinud sajandi esimese pooleni oli see saar) tipus Sevanavanki klooster, mille õues on seinte najal ristikivide tükid. Kloostri rajas Ašot I, kelle juhtimisel vabanes Armeenia seal paar sajandit olnud araablastest.
Ristkive ehk hatškare püstitati mälestamaks nii pühakuid kui valitsejaid, teenetega inimesi, samuti kaitseks kurjade vaimude eest. Ristikivi keskel on rist, mida ümbritseb ornamentika. Ristikive, mida loetakse Armeenia kultuurisümboliteks, leiab vaid Armeeniast ja nad on kantud ka Unesco pärandisse. Eestis on vähemalt üks Armeenias tehtud hatškar, see asub Haapsalus.
Katedraalist saab edasi kõndida traataiani, mille vahelt näeb heledast majast veidi seinu ja katust. See on Armeenia presidendi suveresidents, kus Nara teada olla käinud ka meie idanaabri president. Olgu presidentidega kuidas on, igal juhul on poolsaare kõrgemast kohast vaated pea igast küljest mägedega ümbritsetud Sevanile nii lummavad, et kuidagi ei tahtnud alla kõndida.
Veidi aja pärast satume aga sõna otseses mõttes Sevani kaldale, ööbimiskohta, kust järvevesi ei paista enam nii sinine, kuid see-eest on kena vaade poolsaare tippu, kloostrile.
Turismist proovitakse järve ääreski elatuda, mida näitas nii aktiivne kauplemine suveniiride ja muuga kloostri jalamil kui ka läheduses olev hotell. Ööbimiskoha majade – varem on neid kasutatud ilmselt muul otstarbel – toad on mugavad ja enamik neist mõeldud peredele: suure elutoa ja kahe magamistoaga, viimased teisel korrusel. Et lähenes oktoobri keskpaik, olime ainsad külastajad.
Maismaa elanikuna tunnen aukartust mägede ees. Mäed justkui annavad maale suursugusust. Geghardi koobaskloostrit ümbritsevad mäed köidavad rohkem kui kloostri tumedad siseruumid, kuid neisse tasub igal juhul minna. Kui pääsete kaljusse raiutud peakirikusse ajal, kui seal lauldakse, tunnetate ruumi head akustikat.
Garni on kolmel põhjusel vaatamist väärt: seal on ainsana Armeenias säilinud mittekristlik tempel ilmselt aastast 115. Tempel sai 17. sajandi teisel poolel maavärina läbi kannatada, kuid nõukogude ajal see taastati. Meie sealoleku ajal mängis üks muusik templis armeenia rahvapilli dudukit. Mida sa hing veel soovid! Templi kõrval iidsete hoonete vundamentidelt paistavad imelised vaated orule ja mägedele.
Ja veel üks üllatus: linnast sõidame alla Garni kanjonisse. Seal on loodus imet teinud: veidi kaldu üksteise peal olevatest basaltsammastest on tekkinud nii kõrge sein, et inimene tundus selle lähedal imepisike. Edasi sõidame lõpp-peatusse- Jerevani.

Jerevan – Tamaniani ehitatud linn

Enne Alexander Tamaniani tulekut Jerevani oli see tagasihoidlike hoonete ja tänavatega linnake. Nara lisas koguni, et enne teda oli Jerevan asiaatlik linnake.
Armeenia tuntuim arhitekt oli traagilise saatusega mees, kes sündis 1878. aastal Kubani oblastis Venemaal, suundus Peterburi ja lõpetas sealse kunstiakadeemia arhitektina 1904. aastal.
Kusagilt on meelde jäänud, et tulnud 1923. aastal Jerevani, pööras Tamanian peagi linna südame pea peale. Tänu temale on tänapäeva Jerevanis korralik tänavavõrk ja mitu väljakut, tuntuim neist muidugi Vabariigi väljak. Just sellelt väljakult suunduvad kiirtena korralikud tänavad igas suunas.
Jerevanis on tema projekteeritud ooperi- ja balletiteater, valitsushoone ning siiani väljast nukrana mõjuv kaskaad. Nukrana, sest kaskaadi külgedel on kruus, rohi ja mida kõike veel, mis jätavad sellest lõpetama ehitise mulje, kuid see ei ole küll enam arhitekti süü. Kaskaadi sisemuses on midagi kunstikeskusesarnast. Igal korrusel, kuhu pääseb eskalaatoriga, oli näitus, kuid pääs tippu oli suletud.
13 aastaga jõudis Tamanian riigi teistessegi linnadesse endast märgi maha jätta. Armeenia pealinna palju muutnud arhitekt suri kõigest 57aastaselt.
„Ta abiellus inglanna Camilla Edwardsiga, neil oli neli last, kellest tütred surid noorelt,” rääkis Nara. See oli aeg, kus igasugust suhtlust välismaalastega peeti vaat et kuriteoks riigi vastu ja selle tõttu kahtlustati ka Tamaniani spioneerimises. Pidev võimudepoolne kahtlustamine ja tütarde varajane surm viisid mehe varakult hauda. Neevalinnas elanud inglaste perest pärit Camilla Tamanian suri 80aastaselt Jerevanis.
Matenadaran, mis armeenia keeles tähendab raamatukogu, on 1957. aastal valminud hoone, kuhu on koondatud maailma üks suurimaid vana- ja keskaegsete käsikirjade kogusid, uurimisinstituut ja muuseum. Viimases viibimiseks on rohkem aega vaja, mida grupikülastus ei võimalda.
Linna ühes servas asuvas Võidu pargis on Armeenia ema kuju. „Mõõk on nii kätte pandud, et tekkinud on risti kuju ehk võitleja ilmega ristiusk vaatab islami poole,” märkis Aire.


Suurim valukoht on genotsiid

Kui Nara näitas kaskaadil genotsiidi ohvrite memoriaali asukohta Tsitsernakaberdi mäel, ei osanud arvatagi, et tund sealses muuseumis mõjub väga valusalt. Memoriaal valmis aastaga, 1967. aastaks. Keskel põleb igavene tuli mälestamaks genotsiidi ohvreid. Tule ümber on veidi kaldu asetatud tosin plaati, mis sümboliseerivad Armeenia lääneosa tosinat provintsi, mis on genotsiidist saati Türgi käes. Ühel neist asub ka Ararati mägi.
Kompleksi juurde viiva tee ääres on ala, kuhu siin käinud riigijuhid, peaministrid ja teised oma maal võtmepositsioonidel olijad on puu istutanud. Hakkan otsima Eesti esindaja tahvlikest kuuse kõrval, kuid Nara ütles, et ükski Eesti esindaja ei ole siia puud istutanud.
Guugeldades leian memoriaali külastanud riigijuhtide, ministrite jt nimed. Eestist on seal käinud president Rüütel (2004), välisministrid Ilves (2001) ja Paet (2009). President Kaljulaid käis mullu ka Ararati konjakitehases, mida kinnitas tema nimi ühel vaadil, kuid mitte memoriaalil. Meie lähiriikidest on genotsiidi tunnistanud vaid Leedu.
Nüüdisaegne muuseum avati 1995. aastal. Nii arvukalt õõvastavaid pilte sõna otseses mõttes inimeste tapmisest ja nende füüsilistest kannatustest nägin esimest korda.
„Muuseumis käimine oli vajalik, teisalt ka ängistav, sest nii palju pilte oli tapetud naistest ja lastest,” märkis Aire, kellele on mõistetamatu, et armeenlased peavad paljudele riikidele ikka veel genotsiidi toimumist tõestama.
Kuidas pildid meieni jõudsid, vähemalt osa neist? Ringkäigu lõpuosas leian tahvli nimega Armin Wegner, sakslane, kes teenis genotsiidi ajal Saksa üksuse sanitaarkorpuses Türgis. Wegner tegi nähtud julmustest sadu pilte, kirjutas toimunust ühele Saksa ajalehele jne.
Leian ka tahvli, millel Anna Hedwig Bülli nimi. Büll oli baltisaksa päritolu kristlik misjonär, kes 1915. aasta genotsiidi ajal aitas päästa tuhandeid armeenia orbe. Eestis elavad armeenlased avaldasid tänulikkust Büllile tema sünnilinna Haapsallu hatškari püstitamisega 2014. aastal.

Armeenia jäi hinge ja tagasi kutsuma

Esimesel päeval vahetasin 50eurose, sain vastu 25 500 drammi. Mida selle eest ostsin?
Vabariigi väljaku lähedalt Vernissaaži turult kolm CDd armeenia muusikaga, ühe hind 2000 drammi ehk neli eurot. Kõik on mitu kuulamist vastu pidanud. Lähedal asuvas poes maksis üks CD 6000 drammi.
Ararati bränditehase külastuse ja degusteerimise järel loovutasin üle 6000 drammi, et tuua koju 250grammine pudel kümneaastast Akhtamari. Rohkem ei riskinud, sest mine tea, kuidas Šeremetjevo lennujaamas kohver lühikese ajaga ühelt lennukilt teisele jõuab. Lisaks nipet-näpet ja oligi raha läinud.
Jerevanis oli esimene õhtu vaba. Linnas jalutades kõnetasin ühte prouat eesmärgiga midagi elust teada saada. Siin, nagu Georgiaski, oli inimestega lihtne jutule saada, nad on siirad ning abivalmid. Pisut üle keskea proua ütles, et tema on eluga rahul, sest abikaasa on kaugsõidu autojuht. „Arstist poeg töötab haiglas ja tal on ka erakliinik,” lisas ta.
Aire nägi mitmes paigas eakamaid naisi kerjamas, kellele ta mõistagi annetas. Nende juttu väikesest pensionist oli valus kuulda.
„Soovin sinna aastate pärast tagasi minna, et näha, kuidas Armeenial, mis nii hindab oma kultuuri ja ajalugu, läinud on,” vaatas Aire kuu pärast reisi tulevikku.
Mida muud kui vastupidavust, arukust ja jõudu selle kauni maa lahketele inimestele soovida.

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 21/11/2019 08:47:17

Lisa kommentaar