Küsitlus

Kas Põlva haigla sünnitusosakonna sulgemine on õige otsus?

Ilm täna
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva

Turistina Lõuna-Kaukaasias. Teine peatus – Georgia

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Vaade Gergeti kiriku juurest orgu. Foto: Mari-Anne Leht

Pika ja võitlusliku ajalooga Georgias saab mägede ja erinevast ajast pärit sakraalhoonete kõrval näha lihtsat elu, kus loomad kõnnivad endiselt külatänaval, nagu on seda seal teinud vist sadu aastaid, ning juua head veini.

Aserbaidžaanist jõuame Georgia idaosas asuvasse Lagodekhi piiripunkti oktoobri esimese pühapäeva lõunaks. Lagodekhist meenuvad üksikud putkad, ühes neist soovitas vastutulnud giid Maka raha vahetada. 70 euro eest saan 217 lari.
Esimeseks sihtpunktiks Kahheetia piirkonnas on väike veinitalu. Oleme ikkagi ühel vanal veinimaal, kus mõnede kirjade järgi tehti veini juba 7. sajandil enne Kristust.
Etteruttavalt: ainsana Georgias pakuti reisipaketi hinnas olnud õhtusöögi kõrvale esimesel ja viimasel õhtul veini.
Talu avarast ja puhtast õuest viib vastuvõtja meid suurde katusealusesse, kus on ka kverid maasse kaevatud. Georgias kääritakse veine savinõudes ehk kverides. Tihti seisab vein nõus valmimiseni. Kveris veinivalmistamine on ka UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirjas. Teine eripära on koos rootsudega veinikääritamine, mida tehakse rohkem just Georgia idaosa veinipiirkonnas. Kui õigesti mäletan, oli see nii ka meie poolt külastatavas veinitalus.
Degusteerimiseks on laual kolm veini, vett ja midagi näksimiseks, samuti siin tuntud tšatša ehk kohalik brändi, mis on viinamarjade pressimise jääkidest tehtud. Tšatša jätan puutumata, kuid veinid on maitsvad. Siinsed veinid on suures osas poolmagusad. Meile degusteerimiseks pakutud Rkatsiteli oli kolmest maitsvaim ja mõistagi kuldset tooni. Piirkonna valged veinid on kuldsed just koos rootsude ja kestadega kääritamise tõttu.
Veinide mekkimise ajal meenus üllatuslikult üks teine degusteerimine Georgiast tuhandeid kilomeetreid põhja pool, augusti lõpul Põltsamaal, kus oli imeväikestesse plasttopsidesse vein valmis kallatud. „Veinist peab lugu pidama,” ütles seda kuuldes üks Võrumaa veinimeister. Veinimaal mõistagi osatakse veini austada.
Talu pererahvas pakkus huvilistele veidi isetegemistki. Seal kandis liikunud teavad, kui hästi maitsevad tšurtšelad. Kreeka pähklid aetakse 15–30 sentimeetri pikkuse nööri otsa, seejärel kastetakse jahust ja viinamarjamahlast tehtud segusse ning riputatakse kuivama. Pähklite asemel kasutavad kohalikud ka kuivatatud puuvilju ning viinamarjamahla asemel aprikoosi või teiste puuviljade mahla.
Kel sinna kanti asja, neil on kasulik teada, et tasub tagasihoidlike toonidega tšurtšelasid osta, kuna nende segusse ei ole lisatud värvaineid.
Tšurtšelade kuivamise ajal sööme istanduses maitsvaid viinamarju. Veidike ise tehtud tšurtšela, sest meie osa piirdus vaid segusse kastmisega, oli samuti maitsev ja ka toitev. Veini jätan talu poest ostmata, sest kohvri kaalu ei ole arukas kasvatada.


Teel Kazbeki mäetippu vaatama

Pealinnast Thbilisist Stephansminda asulani, kust selge taeva korral näeb 5047 meetri kõrgust Kazbeki mäe tippu, on ligi 150 kilomeetrit. Turistidele tehakse teel kindlasti neli peatust: Jvari kloostrikiriku juures, kunagises pealinnas Mtskhetas, Ananuri kindluse juures ja Gudauris.
Jvari kloostrikirikus oli püha Nino palvetanud maa inimeste eest 337. aastal, et nad ristiusu vastu võtaksid. Püha Nino teinud oma juustest ja viinapuuväätidest ka esimese risti Georgia pinnal.
Rohkem kui pisike kloostrikirik lummab mind Jvari künkalt vaade alla Mtskheta linnale. Sellesse annavad oma osa kindlasti Mtkvari ja Aragvi jõgi, mille liitumiskohta on linn rajatud. Võibolla ka teadmine, et ammusel ajal kuulus linn roomlaste teedevõrku.
Mtskheta on pisike, puhas ja hoomatav linnake, selle peamine vaatamisväärsus linna enda kõrval on Svetiskhoveli katedraal, mis oli varem maa kuningate kroonimise ja väärikate inimeste matmispaik. Kõige rohkem jäi hauaplaatidelt silma nimi Bagration. Kirjad ütlevad, et sellel kohal asus esimene ristiusu kirik Georgias.
Nii katedraal kui ka Mtskheta vanalinn kuuluvad UNESCO maailmapärandisse. Thbilisist 20 kilomeetri kaugusel asuv Mtskheta oli pealinn kolmandast sajandist enne Kristust viienda sajandini.
Järgmine pikem peatus on Ananuri kindluse juures, mis on pealinnast ligi 70 kilomeetri kaugusel Jinvali veehoidla kõrval. Kindlus asutati juba 13. sajandil ja selles oli elu 19. sajandi esimese pooleni. Läinud sajandi kaheksakümnendatel kerkis päevakorrale pealinna veega varustamine ning kindlust ootas veehoidla rajamise tõttu vee alla jäämine. Tänu inimeste vastuseisule jäeti kindlus alles, kuid küla jäi siiski vee alla.
Viimasena peatume Gudauris asuva poe kõrval. Suusakeskusena tuntud Gudaurisse on võrreldes nelja aasta taguse ajaga, kui veetsin ühes siinses mõnusas külalistemajas paar ööd, suusapuhkust veeta soovijatele mõeldud külalistemaju tublisti lisandunud ja lisandub veelgi. Pole ka ime, sest Maka sõnul käib riigis seitsme miljoni turisti ringis aastas.

Stepandsminda ja Kazbek

Edasi on liigutud ka Stepandsminda asula piirkonnas. Neli aastat tagasi viis sügavate rööbastega külatee künka tipus asuva Gergeti kiriku lähedale ja ühe otsa läbimiseks kulus maasturil ligi pool tundi. Tänavu sõitsime kiriku lähedale kümmekonna minutiga, sest tee on mustkatte all.
Maastureid on turistide Gergeti lähedale sõidutamiseks piisavalt, kõik Jaapanist toodud Mitsubishid, kuhu mahub lisaks juhile viis sõitjat. Meie auto juht oli jutukas mees, nimetagem teda Grigoriks. Muu hulgas märkis Grigor, et igal mehel on oma masin ning tööd jagub kevadest sügiseni ehk ligi pooleks aastaks. „Kuus teenime 2000 lari,” sõnas mees ja lisas, et tema majapidamises on ka hobused, kellega saab Kazbeki tippu ronijate kotte viia.
Süngevõitu kirikust kütkestavamad olid künkalt vaated igasse ilmakaarde: mäed, mäed ja veel kord mäed. Pilved ei lase meil Kazbeki tippu enne hommikut näha, sedagi varajastele tõusjatele.
„Kazbeki tipu nägemine oli minule kui lauskmaalt tulnule mõistagi üks suurim soov, mis täitus järgmise päeva varahommikul,” rõõmustas Tartumaal elav Aire veidi aega peale tipu nägemist.
Gergetist alla sõidu järel majutume pisikesse hotelli, mis avas uksed alles tänavu. Õhtueelne aeg on meie päralt, mida kasutame külast üldpildi saamiseks. „Kazbeki külas näeb ehedat elu: külatänaval on kõrvuti autod, väravate taha tulevad lehmad, mõnes aias ka sead,” ütles tundmatuks jääda sooviv reisikaaslane.
Aire lisas, et kuna külas on nii uusi kui ka väga vanu hooneid, ei pruugi vanu majapidamisi seal kümne aasta pärast enam ollagi. „Hotelle ja külalistemaju tuleb aina juurde, sest osa uusehitistest on pooleli,” märkis ta.
Külatänava ääres on ka killuke aia sisse unustatud ajalugu, nimelt Alexander Kazbeki nimeline piirkonna muuseum. Kunagi ilus kivihoone on lagunemas, aed on rohtu kasvanud, vaid krunti piirav raudaed ja Kazbeki mälestusmärk on ajahambale vastu pidanud.
Alexander Kazbek oli kirjanik, kes kirjutas muu hulgas raamatu kohalikust bandiidist nimega Koba 19. sajandi teisel poolel. Guugeldades leian, et Kazbeki raamatust sai inspiratsiooni Gorist pärit Stalin, kes kasutas pseudonüümina nime Koba. Võta nüüd kinni, kas muuseumi hooletusse jätmine on kohalike kättemaks Stalinile või on selleks muu põhjus, aga nukrana mõjus see vaatepilt igatahes.

Tänavakaubandus ja tänavakoerad

Teel pealinnast Stepandsmindasse on iga vaatamisväärsuse juures turistidele mõeldud kauplemiskohad. Rahakotile mõtlev turist ostab sealt, kus käib kõige enam huvilisi, sest neis kohtades on kaubad odavamad. Vahel võib ju ka väiksemaid maakohti oma ostuga toetada. Näiteks soojad sallid, mida müüjad nimetasid kašmiirsallideks ning mis valmivat Kutaisis, maksid kauplejatest tulvil Mtskhetas 25–45 lari, teeäärsetes väikestes kohtades võidi iga salli eest 40 lari küsida.
Mtskhetas olid 45 eurot maksvad sallid pilkupüüdvate värvikombinatsioonidega või siis meenutasid koguni hinnalist kunstiteost. Viimaste hulka kuulus kuldsetes toonides sall, milles oli midagi tuttavlikku hetkeni, kuni üks reisikaaslane mainis Austria maalikunstniku Gustav Klimti nime. Siis meenus loetud raamat „Daam kullas”, mille kaanel on kunstnikule modelliks olnud Adele Bolch-Baueri samades toonides portree kujutis. Meie väike grupp tõi Eestisse kaks kullatoonides salli.
Viimasel Georgia-päeva õhtul jalutan Thbilisis ka sooviga allesjäänud larid linna jätta. Kerge kauba eelistajana ostan ühelt tänavanurgalt sukki-sokke müüvalt tädilt sokke, lari ehk 33 senti paar. Müüja, vanem naine, ütles elu kohta Georgias, et „ühed elavad hästi, teised mitte”.
Üks omapära on sellel maal veel. Nii pealinna kui ka kaugemal vaatamisväärsuste juures on palju koeri, kellest vaid pealinna tänavatel elutsevatel on kõrvas kiip. Giid Maka sõnul on pealinna tänavakoerad steriliseeritud ja neid toidavad ka turistid. Need penid ei käinud toitu oodates inimestel järel.
Õhtusöögil palun Makalt, kas võib meist alles jäänud hinkaalid ja hatšapurid Ananuri koertele viia. Ta organiseeris koeratoidu tarvis kilekotid. Põnev oli teada, kuidas 13 grupikaaslast sellele reageeris. Liitus vaid kaks, teised kas hoidsid seisukoha endale, ei arvanud üldse midagi või... Järgmisel päeval said kolm koera Ananuris korraliku kõhutäie.

Pika ajalooga maa tõmbab tagasi

Nelja miljoni elanikuga Georgial on Eestiga võrreldes selja taga palju pikem ja paraku neist sõltumata ka võitlusrohke ajalugu. Roomlased olid siingi paar sajandit, lahkudes teisel sajandil. Siis tulid pärslased ja jäid pikaks ajaks, 7. sajandil jõudsid piirkonda araablased, kes alistasid enamiku maast, järgmisel sajandil hakkas maa araablaste ikkest vabanema ning loodi ühendatud kuningriik, mille 11. sajandil hõivasid seldžukid.
Maka tõstis esile kuningas Davit Ehitajat, kes tõusis troonile 16aastaselt ning 11. sajandi lõpul lõpetas andami maksmise seldžukkidele. Davit Ehitaja jättis oma surma järel 1125. aastal maha tugeva riigi.
Järgmine tugev valitseja, keda Maka nimetas, oli kuninganna Tamar, kes valitses 11. sajandi lõpust 1213. Aastani, ning neil aastail suudeti türklaste sissetungid tagasi lüüa.
13. sajandi alguses tungisid piirkonda mongolid ja vallutasid suurema osa riigist, paar sajandit hiljem tulid osmanid ja pärslased ning jagasid maa mõjusfäärideks. Sellest tulenevalt hakkasid kohalikud tuge otsima venelastelt, kellega sõlmiti küll leping, kuid venelased liitsid 19. sajandi alguses Georgia oma võimu alla.
Riik sai taas iseseisev olla 1918. aasta maist 1921. aasta veebruarini, kui punavõim sisse tuli. 1991. aasta kevadest on Georgia taas vaba riik.
Paar nädalat peale naasmist kõneleme Airega veel kord Georgiast. „Olin seal esimest korda ja mind võlusid kõige rohkem nende rahvatantsud ja -laulud, mida esimesel ja viimasel õhtul pealinna restoranides nägime-kuulsime,” rääkis Aire. Ta lisas, et tundis ennast Georgias väga koduselt, sest vastuvõtt oli soe, inimesed sõbralikud ega olnud pealetükkivad. Oma osa selles oli tema sõnul sellelgi, et tulime Georgiasse võõra kultuuriruumiga riigist, kus vaba aega ei olnud, ja jäi mulje, et olime kogu aeg giidi vaateväljas.
„Soovin sinna tagasi minna, sest nägemata jäid Boržom, Kutaisi ja Batumi, ilmselt teisigi vaatamist väärivaid kohti,” sõnas Aire.
„Saatku sind edu, Georgia!” mõtlen Sadakhlo piiripunktis Makat tänades.

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 07/11/2019 09:35:15

Lisa kommentaar