Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Koolmeistrist esiisa 10 põlvkonda tagasi

Räpina luteri koguduse kirikuraamatu kohaselt suri 5. märtsil 1743. aastal „koolmeister ja köster” Sila Peep („der Schulmeister und Cüster Sihla Pep”). Jõudnud esiisa – 10 põlve tagasi ja otseses meesliinis – nimeni kirikuraamatus, algas uurimisteekond, mis viis perekonnaloo ristumiseni koolihariduse ajalooga ja sissevaateni ajastusse, mil eestlasest koolmeistri amet oli ühtaegu nii tee ehitaja kui juhataja oma.

Kooliõpetuse senise olukorra kindlaks määramiseks korraldati 1736. aastal kõikides Liivimaa kihelkondades koolivisitatsioon – tänapäevases mõistes haridusjärelevalve. Visitatsiooni elluviijaks oli Kambja kirikuõpetaja ja Tartu praost Albrecht Sutor. Kontroll näitas lugemisoskuse ja õpetamise taseme suuri erinevusi. Kõige parem oli õpetamise tase Rõuge, Räpina, Võnnu, Urvaste, Põlva, Nõo, Otepää, Rõngu ja Kambja kihelkonnas, kus olid ¼ adramaa suurused koolikohad ja palgatud koolmeistrid. Räpinas oli viiendat aastat koolmeistriametis Sila Peep, kes kuulus hernhuutlaste kogudusse ja tal oli „annet ka pühakirja seletamiseks”. Räpinas oli hea „saksa moodi”, ühe toa ja kahe kambriga koolimaja, kus õppis 12 poissi.
Põhjasõjaga (1700–1721) kaasnenud häving ja laastamine ei jätnud puutumata kooliharidust. Enamik Rootsi ajal rajatud talurahvakoolidest suleti, koolidele eraldatud adramaad tagastati mõisatele. Eesti rahvaõpetuse uus tõus algas pärast Põhjasõda, pärast hernhuutlaste ehk vennastekoguduse – luterliku äratusliikumise – jõudmist Lõuna-Eestisse.
Vennastekoguduse piibliuurimisest väljakasvanud tung kirjaoskusele ja enesetäiendamisele andis 18. sajandil suure tõuke talurahva lugemise, kirjutamise ja muusika õppimiseks. Vennastekoguduse liikumise varasemal perioodil täitsid palvemajad tihti ka koolimaja ülesannet, olles nii piibli ja katekismuse kui ka lugemise ja kirjutamise õpetamise kohaks. Koolmeistriks oli tihti koguduse palvemaja vanem vend.
Hernhuutlane Sila Peep õpetas lapsi sama korra järgi nagu Ignatsi Jaak Kambjas. 1725. aastal toimunud kirikuvisitatsioon kinnitab, et Kambja köster ja koolmeister Ignatsi Jaagu abiliseks oli Sila Peep. Forseliuse seminari eeskuju järgi kasutas Jaak õpetamisel abilisi ja vana kogenud kolleegi juures käisid õppimas nooremadki kolleegid naaberkihelkondadest.
18. sajandi alguskümnenditel ähvardas järelejäänud koole tõsine hädaoht mõisate poolt. Suure nälja tagajärjel tuli mõisates puudu töökätest ja mitmel pool hakati eesti soost koolmeistreid kui talupoegade lapsi kodukohta tagasi nõudma. Kuigi pastorid püüdsid täita kirikuseaduses ettenähtud nõuet, „et lapsed, sulased ja teenijatüdrukud lugema õpiksid ja oma silmaga näeksid, mida Jumal pühasõnaga öelnud on”, leidsid mõisnikud mitmesuguseid ettekäändeid, et mitte oma mõisa talupoegade lapsi kooli saata. Ka taluperedes peeti kooliskäimist lisakoormiseks. Sageli tulid õpilased kooli alles pärast jõule.
1736. aasta visitatsiooniprotokolli kirjelduse kohaselt toimus õppetöö Räpina kihelkonnakoolis varavalgest hiliste õhtutundideni aegade jooksul väljakujunenud päevarežiimi alusel. Lapsed ööbisid koolitoas. Äratus oli kolm tundi enne päikesetõusu. Kuni valgenemiseni pesti end, valmistati toitu ja söödi, „mille järel pidasid nad ühiselt koos majarahvaga hommikupalvuse”. Järgnes lugemistund. Kõigepealt kutsuti koolmeistri juurde ühekaupa õppetükke ette lugema need, kellel veerimine selge. Kui eelmisel päeval ülesantud lugemistükid kontrollitud, järgnes individuaalne õppetöö veerijatega. Pärast lugemist järgnes katekismuse õpetamine ja etteantud osade päheõppimine.
Enne lõunasööki õpetatakse laulmist, „haaratakse kaasa ka katekismuse õppijad, et nondele ajapikku meloodiad selgeks saaksid”. „Järgnevalt lähevad nad sööma, lugedes palve enne ja pärast.” Päeva teisel poolel toimus edasijõudnutele kooris lugemine ja algajatele kooris veerimine. Õhtuhämarus oli jäetud enese taastamiseks. Tulevalgel loeti niikaua, kui jõudis kätte söögiaeg, misjärel palvetati ja mindi magama.
Lugemise õpetamisel kasutati veerimismeetodit: esimesel talvel õpetati selgeks veerimine, teisel lugemine. Koolipoiste kohta peeti nimekirja ja õppeedukuse kohta tehti märkmeid.
Sila Peebu õpetamist kirjeldatakse visitatsiooniprotokollis järgmiselt: „Lugemine läheb sellises järjekorras: need, kes on lugemise lõpetanud, astuvad koos ette, ja üks teise järel peab lugema lõigu või midagi veel, kuni nad on lugenud läbi neile antud ülesande. Siis annab ta uue ülesande, kutsudes vastama need, kes parasjagu kas loevad või veerivad. Iga väiksema kutsub ta kõrvale eraldi vastama, minnes nii tihti, kui on uue kord, tagasi klassi.” Koolmeister lasi õpilastel Albrecht Sutori juuresolekul palvet lugeda ja tunnistust anda, kuidas ta tavaliselt õpetust annab.
Sila Peep lahkus igavikku seitse aastat pärast 1736. aasta visitatsiooni. 1748. aastaks oli Räpina koolimaja nii ära lagunenud, et vajas põhjalikku remonti.

Autorist:
Olen Tartu ülikooli usuteaduskonna vilistlane. Õpetanud koolis ajalugu, kirjastanud õppematerjale ning töötanud Mauruse kirjastuse peatoimetajana. Olen üks Tartu luterliku Peetri kooli (TLPK) asutajatest ja 2013. aastast selle direktor. Toona kuue kooliõpilase ja 36 lasteaialapsega alustanud TLPK lasteaed-põhikool on nüüdseks kasvanud 250 õpilaseni, viimastel aastatel on lisandunud meie huvikool ja koduõppe suund. Septembrist 2019 olen ühtlasi koolijuhiks Jakobi koolile, mis on TLPK õppekoht Põlva linnas, asutatud koostöös kohaliku kogukonna ja EELK Põlva Püha Neitsi Maarja kogudusega.

Allikad:
Lembit Andresen. Eesti rahvakooli- ja pedagoogika ajalugu II. Kaheksateistkümnes sajand. Avita, 1999.
Voldemar Ilja. Vennastekoguduse (hernhuutluse) ajalugu Liivimaal (Lõuna-Eesti) 1729–1750. Logos, 2002.
Taivo Kirm. Hariduselu Haaslaval aastani 1945. 2010.
Eesti ajalugu IV, Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni. Ilmamaa, 2003.
1736. aasta koolivisitatsiooni protokoll. Läti Ajalooarhiiv, 233.1.362.

 

 

Autor: Tarvo Siilaberg
Viimati muudetud: 17/10/2019 08:22:37

Lisa kommentaar