Ülo Matson Ihastes 22. augustil 2019. Foto: erakogu

Põlva külje alt Vanakülast pärit majandusmees Ülo Matson tähistas 27. septembril 85 aasta juubelit, tegus on ta ka kõrges eas, tegeldes ajaloouurimisega.

Õppisin koos Ülo Matsoniga Tartu ülikooli majandusteaduskonnas, taas kohtusime alles siis, kui olime mõlemad pensionieas.
Kanepi vallast Karaskilt pärit Ülo Matsoni isa Adolf Matson oli väiketalunik ja kõva tehnikamees. Vana-Koiola vallast pärit ema Linda tegi samuti talutööd.
Isamaalise meelsusega Adolf Matson kuulus kaitseliitu. Ülo on mulle näidanud postkaarti, mille isa saatis Värska lõunalaagrist 16. juunil 1940, vahetult enne Eesti okupeerimist punavägede poolt. Kaardi tagaküljel andis isa lühikese teate endast ning umbes 300 Eesti ohvitseri ja allohvitseri kogunemisest. Punavägede uue sissetungi järel 1944. aastal võeti 3. piirikaitserügemendis teeninud Adolf Matson kinni ning viidi Venemaa vangilaagrisse, kust ta enam tagasi ei tulnud.
Ülo Matson käis koolis bolševistliku režiimi süngeimal ajal. Kui ta õppis Kauksi põhikoolis, kõrvaldati kooli õpetajaist pooled, eesotsas direktoriga. Pärast põhikooli lõpetamist kavatses Ülo edasi õppida Tartu elektromehaanika tehnikumis, kuid sinna teda ei võetud.
Ülo Matson läks siis Tartu 6. (pärastisse 5.) keskkooli ja tahtis edasi minna õppima põllumajandusakadeemiasse ehk EPAsse hüdromelioratsiooni, kuid arstlik komisjon ei andnud talle kehva tervise tõttu nõusolekut. Töötanud lühemat aega sidemontöörina, parandas ta peaaegu aasta tervist ning hakkas sügisel 1955 õppima keevitamist ja sai paari aasta pärast 6. kategooria lukksepp-keevitajaks. Ühiskondlikus korras tuli juhtida kohalikku ametiühingut.
1957. aastal astus Ülo Matson Tartu ülikooli majandusteadusteaduskonda, kus me tutvusimegi. Õppimist segas kõvasti rohke ühiskondlik töö. Sageli jõudis ta eksamisessioonile viimasel minutil. Uurimistööks valis ta ehitusmaterjalide spetsialiseeritud tootmise, mis oli seotud tema tööleasumisega tehases Ehitusdetail.
Seoses Tartu raudbetoontoodete tehase moodustamisega suunati ta sama aasta lõpus selle tootmis- ja plaaniosakonda. Saanud peagi osakonna juhatajaks ja paistnud silma tootmise ratsionaliseerimise alal, tehti Ülo Matsonile koguni ettepanek minna tööle ehituse teadusliku uurimise instituuti Moskvas. Sinna minek jäi ära, kuid tehases jätkus töö 1968. aastast direktori asetäitjana. Lisaks sellele tegutses ta ehitusmaterjalide hulgihindade ümbervaatamise komisjonis ja tegi rohkelt muud ühiskondlikku tööd.
Puhanud 1968. aastal sanatooriumis Põhja-Kaukaasias, tutvus Ülo seal ühe ettevõtte spetsialistiga, kes kiitis väga aianduskooperatiive. Tartusse naasnud, hakkas Ülo asja uurima ning saigi endale krundi vastloodud Ihaste aianduskooperatiivi. 1969. aastal istutas ta õunapuud ja marjapõõsad ning hakkas siis ehitama aiamaja. Samal aastal abiellus ta kunstnik-dekoraator Lilli Simsoniga, kes töötas arhitektina. Nii et maja projekteerimisel oli asjatundja omast perest. Perekonda sündisid lapsed Tiit, Raido ja Tiia. Praeguseks on endisest aiamajast saanud elamu poeg Tiidu perele. Lastelapsi on Lilli ja Ülo Matsonil kokku viis.
Vanemas eas töötas Ülo Matson Tartu elamuehituskombinaadi juhataja asetäitjana, Tartu asfaltbetoontehase direktori asetäitjana, tootmisühenduse Kooperaator tsehhijuhataja asetäitja ning puidutsehhi vanemmeistrina. Pensionile jäi ta 1997. aastal. Tööraamatus on tal palju kiitusi ja teateid rahaliste preemiate kohta mitmesuguste ratsionaliseerimisettepanekute eest.
Meie uue kohtumise ajal pidas Tartus Annelinnas elav Ülo Matson juba pensionipõlve ning tegeles suvila korrashoiu ja oma esivanemate Matzide ja Matside suguvõsa uurimisega. Hiljuti käis ta riigiarhiivis oma isa kohta andmeid otsimas, kuid ei leidnud midagi aastate 1944 ja 1945 kohta.

 

Autor: Ott Kurs
Viimati muudetud: 03/10/2019 09:19:02