Tanel Linnus. Foto: Birge Talve/Wikipeedia

Võrumaa kutsehariduskeskuse (VKHK) direktor Tanel Linnus (65) vastab kooli 20. sünnipäeva eel küsimustele Võrumaal antava kutsehariduse sisu ja väärtuse kohta.

Mis eristab Võrumaa kutsehariduskeskust teistest õppeasutustest?
Kõigepealt selle poolest, et pole kaunimat loodust kui Võrumaal. Inimesed, kes tahavad õppida, saavad siin heas looduslikus keskkonnas olla, ringi jalutada, sporti teha. Kui inimene tahab vaimset tööd teha, siis on vaja ka vaimselt puhata. Aga vaimne puhkus on eelkõige looduses.
Need inimesed, kes pooldavad Fred Jüssi lähenemist maailmale, et kõige mõistlikum on mõtiskleda vaikse järve ääres ja vaadata päikesetõusu või -loojangut, on vaimselt hoopis tervemad kui need, kes on hommikust õhtuni lärmi sees.
Teine on asja sisuline külg. Meie koolis on väga head õpetajad, väga head õppekavad, mis kooli lõpetamise järel annavad väga hea positsiooni tööelu alguseks. Kõik, kes tahavad tööle minna, saavad tööd. Neid oodatakse pikisilmi, ole ainult mees või naine, tee oma õppetöö siin koolis ära ja mine eluga edasi.
Kolmas asi on kindlasti see, et kui meie kooli lõpetanul on alati võimalik ükskõik millistele täiend- või ümberõppekursustele uuesti õppima tulla. See tähendab, et meie side vilistlastega ei ole ühekordne, nad võivad kogu oma elu siin käia.
Ja neljandaks tooks välja, et me oleme juba kümme aastat tagasi alustanud niisuguse ettevõtluse poole suunatud tegevusega, mille tulemusena lõime puidutöötlemise ja mööblitootmise kompetentsikeskuse. Viimane on suunanud oma tähelepanu puiduvaldkonna ettevõtete konkurentsivõime suurendamisele: aitame välja arendada viimistlemisega seotud tooteid, arendame nende tootmist. Püüame välja selgitada, kuidas nende tootmise ja muutustega oleks võimalik paremini turul hakkama saada. Kompetentsikeskus Tsenter on tegutsenud juba neli aastat ja on väga edukalt selle tööga hakkama saanud.
Omal ajal ehitati Võru tööstustehnikumis puust busse, mis vurasid mööda maanteid, meie õpilased ja vilistlased valmistasid mööblit saatkondadesse. Vaimne keskkond ja väga hea õpetajate koostöö on olnud alati niisugune, mis on meie koolide eelkäijad ajaloos pjedestaalile tõstnud.

Kuidas leiavad koha tööturul VKHK lõpetajad?
Niipalju kui mina tean, on „saba“ nende järel. See, kes tööd tahab, see tööd saab. Kõige rohkem nõuti meilt spetsialiste, kui andsime koolis rakenduskõrgharidust. See toimus 15 aastat ja need spetsialistid, keda siis tööturule suunasime, olid väga hinnatud.
Kui me vaatame ringi Lõuna-Eestis ja Eestis tervikuna, siis väga paljudes kohtades on eri valdkondade mitmetes ettevõtetes keskastme juhid meie kooli vilistlased, tihti ka omanikud või osanikud ja tegevjuhid. Valdavalt on need inimesed, kes siin on õppinud ja töötanud, selle panusega, mis nad on siia andnud ja mis kool nendesse on panustanud, rahul olnud.

Koole suletakse ja liidetakse. Kui tõenäoline on, et VKHK laieneb?
Eks tulevik näitab. On täiesti selge, et kui Eestis on üle 30 kutseõppeasutuse, siis mingisugused muutused peavad ikka toimuma. Aga üks on täiesti selge, et siin Võrumaal, Väimelas, on ka saja aasta pärast kool.
Küll aga me peame ise selle eest hoolt kandma, et see õpe, mis meil on, oleks kvaliteetne, et meil oleks säravaid silmi õpetajate hulgas ja et me suudaksime osata ette näha neid muutusi, mis on nii demograafiast sõltuvad kui ka üldisest arengust Eestis. Siiamaani me oleme sellega hakkama saanud ja seda tingimustes, kui vaatame, kes meie kõrval on.
Kaks kilomeetrit eemal on Parksepa keskkool, mõned kilomeetrid kaugemal on Võru riigigümnaasium, 20 kilomeetrit eemal Põlva riigigümnaasium, rääkimata Antslast ja Vastseliinast. Me elame tõelises konkurentsidžunglis. Kõik tahavad põhikooli järel õpilasi endale saada. Ja see, et meile ikkagi nii palju õpilasi õppima tuleb, on väga hea tulemus.

Koolimajas käib praegu remont ja esimeses ühiselamus on ka ehitus käimas.
Meil on ikka niisugune huvitav ajalugu, et viimase paarikümne aasta jooksul me ainult ehitamegi ... (Muheleb.) Kuna meil kadus ära rakenduskõrgharidus ja peahoones oli hästi suur kolmekorruseline raamatukogu, siis arvestades tänapäeva internetimaailma võimalustega nii suurt raamatukogu enam vaja ei ole. Seetõttu me kolisime raamatukogu natuke väiksemale pinnale. Endise raamatukogu asemele teeme õppeköögi koos puhkealaga, kus õpetajad ja õpilased saaksid istuda ning ka süüa.
Väga populaarsed on meie õpetajate pakutavad täiendõppekursused just kohalikele inimestele toiduvalmistamise valdkonnas. Ükskõik kas me valmistame siin Itaalia pitsasid või Mehhiko toite, alati on meil grupid täis. Näiteks Võru riigigümnaasiumi õpilased käivad ka meil valikainete raames toitlustamist tudeerimas.
Teine ehitusobjekt on ühiselamu, mis ehitati valmis koos peahoonega eelmise sajandi viiekümnendatel aastatel. Seal saab kaks korrust ajakohaseks ühiselamuks. Nii et varsti on meil siin veel üks hotell juures. Peab olema võimalus pakkuda inimestele ühiselamut, kus nad saavad õppida mitte ainult statsionaarses, vaid ka erinevatel täiend- ja ümberõpetel, sessioonõppes.

Kui koolis ehitatakse hooga, siis tuleb ikka silm peal hoida ka naabritel. Kui kaugel on vaidlused superkanala ehitusega?
No eks see kohtukull neid asju toimetab ja mis sest saab, ei tea. Minugipoolest võib sinna ehitada kosmodroomi või allveelaevade tehase või ükskõik mida, kanalast rääkimata, aga üks tingimus peab olema täidetud: mitte ükski tegevus ei tohi meie õpilaste tervist kahjustada ja mitte ükski tund ei tohi sellepärast ära jääda, et kõrvale on tehtud mingisugune monstrum, mis seda võiks takistada.
Siiamaani ei ole ma suutnud aru saada, kuidas saab üle saja meetri pikkune ja mitukümmend meetrit lai lahtine kanala sõnnikuhoidla aidata kaasa hariduse edendamisele siin Väimelas. Kui see mulle selgeks tehakse, siis kahtlemata võib tulla muutusi minu mõtteviisis.

Mille üle on Võrumaa kutsehariduskeskuse direktor uhke?
Kõigepealt selle üle, et esindan kutseharidust. Viimase paarikümne aasta jooksul on kutseharidus teinud läbi tõelise renessansi. Kui keegi ütleb veidi pilgates, et sinna on pandud hästi palju betooni, siis tegelikult ei ole võimalik nüüdisaegset tehnoloogiat loomalaudas õpetada. Kuigi siin tehti kapitaalremonti, on tihti otstarbekam ehitada uued hooned õppetöö jaoks.
Selle üle olen ma äärmiselt uhke, et kui me nüüd paneme kaalukeelele kaks koolisüsteemi – üldharidus ja kutseharidus –, siis ma väidan, et kutsehariduse lõpetamine on märgatavalt raskem kui üldhariduse ehk gümnaasiumihariduse kättesaamine. Paraku ühiskonna hoiakutes see ei kajastu.
Teiseks on mul äärmiselt sümpaatne olla siin Võrumaa kutsehariduskeskuses nüüd juba 18 aastat. See on äärmiselt pikk aeg, aga siin pole kunagi igav olnud. Kogu aeg on olnud uued väljakutsed, kogu aeg on olnud midagi teha ja vaja mõelda selle peale, mis sellest koolist saab 15, 20, 30 aasta pärast.
Ja kolmandaks – see kool, kuhu ma tulin 18 aastat tagasi koos oma hea kolleegi Vadim Mitroškiniga, oli seisus, milles koolid ei tohiks olla. Mäletan, et kolmandal korrusel olid niisugused pikad pingid, hästi palju oli pruuni põrandavärvi igale poole värvitud ja lõhn oli niisugune, mis väga palju ei eristunud mõne puhtama loomahoidla omast.
Nüüdseks oleme hooned viimase peal välja ehitanud, õppetöö käib väga heades tingimustes. Rahuloluküsitluste õpilastepoolses tagasisides kajastub väga hea meeleolu ja arusaamine sellest, et nad on õiges kohas.

Kas kutsehariduse maine on tõusuteel?
Need inimesed, kes on reaalselt kahe jalaga maa peal, näevad, mis maailmas toimub, ja saavad suurepäraselt aru, et meil on järjest rohkem vaja tööturule inimesi, kes siin erialaoskusi omavad.
Mina olen sügavalt veendunud, et järjest rohkem ja rohkem tuleb kutseõppeasutusse väga heade lõputunnistustega poisse ja tüdrukuid, sest nad teavad, et pärast meie kooli lõpetamist on võimalik tööle minna või veel edasi õppida. Meil on isegi doktorikraadiga inimesed käinud õppimas ja nad on väga rahul nende teadmistega, mis meie juurest saadud.

100 aastat kutseharidust Võrumaal

Kuigi Võrumaa kutsehariduskeskus saab 20aastaseks, on ametit seal õpetatud kauem.
Järgmisel aastal tähistatakse kooli 100. aastapäeva. 1920. aastal loodi Võrumaale esimene kutseõppeasutus, põllutöökool, mis avati Võrus. 1922. aastal toodi see üle Väimelasse ja alates nimetatud daatumist on Väimelas haridust antud.

 

Autor: Ülle Sillamäe
Viimati muudetud: 12/09/2019 09:42:12