Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Balti kett ühendas inimesi 30 aastat tagasi

Balti kett. Leonid Poroshcow, Moskva

Käesoleva aasta 23. augustil ehk homme möödub 30 aastat Balti ketist. Molotovi–Ribbentropi pakti vastu suunatud meeleavaldusest võtsid osa kokku enam kui kaks miljonit eestlast, lätlast ja leedukat. Kella seitsmeks läbis 30 aastat tagasi kolme riiki tihe ja katkematu inimkett. Tegemist on ühe suurima rahumeelse massimeeleavaldusega maailmas, mis demonstreeris Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuspüüdlusi ning sillutasid tee Ida-Euroopa vabanemisele.

Ühtlasi tähistati Balti ketiga ka 50 aasta täitumist Molotov-Ribbentropi salapakti sõlmimisest, millega jagati Euroopa NSV Liidu ja Saksamaa huvipiirkondadeks ning mis pani aluse aastakümnete pikkuseks nõukogude okupatsiooniks Balti riikides.
Balti kett näitas, et Balti riikide elanikke ühendab usk demokraatlikesse põhimõtetesse. Nii tugevdatud vendluse, ühtsuse ja ühise eesmärgi tunne sai oluliseks teguriks poliitilise osaluse tagamisel, mis viis Balti riikide sõltumatuse taastamiseni.
LõunaLeht avaldab meenutusi toonastelt Balti ketist osavõtjatelt. Kasutatud on nii ajalehe enda kui ka portaali balticway.eu ja vabamu lugusid. Balti keti pildid ilmuvad esmakordselt avalikkuse ette, nende autoriks on Moskva fotograaf Leonid Poroshcow. Raudtee ajakirjas töötanud mees oli toona külas oma Võru tuttavatel ehk perekond Sissasil, kes lahkelt lubas LõunaLehel neid pilte avaldada. Balti ketist 30 aasta möödumist tähistatakse ka Eestis, parima ülevaate saab leheküljelt www.vabamu.ee/baltikett30.

URMAS PAIDRE


Minu Balti kett
Urmas Haud, toona 35

Elasin ja töötasin tollal Tõraveres ja siin löödi aktiivselt kaasa kogu Eesti vabanemisprotsessis. Seega, polnud üldse küsimust, kas osaleda Balti ketis, või mitte – loomulikult osaleda. Ketti jõudmiseks väljus Tõraverest intituudi buss, kuid kõigil, kel võimalik, paluti tulla oma autodega ja võtta sinna peale veel võimalikult palju teisigi. Muidu poleks kõik tulla soovijad lihtsalt tulla saanud. Seega, minu Moskvitšis olid mina, minu naine ja 7-aastane poeg ning veel kaks instituudi töötajat. Meie asukohaks ketis oli määratud Karksi ja Nuia vaheline org. Seega, Tõraverest lahkusime juba kella kolme või nelja paiku ja sõitsime läbi Pikasilla ja Tõrva. Tõrvani oli liiklus veel lahe, kuid peale Tõrvat hakkas see muutuma üha tihedamaks ja ühesuunalisemaks ja mõned kilomeetrid enne Nuiat oli juba masin-masinas kinni ja liikumine üliaeglane. Seega, teekonna viimastele kilomeetritele kulus üle tunni, kuid jõudsime siiski sinna, kuhu vaja ja isegi veidi enne määratud aega.
Seadsime end sisse, raadio mängima ja jäime ootama. Ausalt öeldes, ketis seismisest suurt muud ei mäletagi, kui, et oli uhke tunne, et sedavõrd palju inimesi oli ikkagi üritust tähtsaks pidanud ja kohale tulnud. Uhke oli seista seal teiste hulgas, käest kinni! Pärast keti ametliku osa lõppu levis aga rahva hulgas teade, et Eesti-Läti piiril toimub veel ka miiting ning otsustasime ka sinna kohale minna. Huvitaval kombel sinna sõitmine läks üpris ladusalt, või oli asi selles, et auto sidur oli üles öelnud juba viimastel kilomeetritel enne ketis oma kohale jõudmist. Olime piiril miitingu lõpuni ja veel veidi kauemgi, et tagasisõit veidi lahedamaks muutuks ja siis asusime koduteele. Tõraverre tagasi jõudsime sügavas öös, kuid õnnelikena, et olime kõigest sellest osa võtnud. Igatahes, see osavõtt on üks elu tippmälestusi siiani. Lihtsalt hea on, et ära tegime – nii Balti keti, kui ka Eesti uuesti vabaks saamise.

 

Taagepera sõitis mööda juuksed tuules lendlemas
Helgi, toona 45

30 aastat on väga pikk aeg ja mälestused aegapidi tuhmuvad. Juba enne seda oli inimestel selline vabaduse igatsus, et toimus igasuguseid üritusi noorte poolt mis vihjasid punavõimu lõpule. Enamus asutusi andis busse inimeste viimiseks Balti ketil teatud kohta. Elasin ka tollal Parksepas ja Võru EPT-st sõitis bussitäis rahvast Mõisakülla. Mäletan, et seisime lookleva maantee ääres. Eriti eredalt on meelde jäänud see, kuidas Rein Taagepera sõitis lahtise autoga pikki ketti, heledad juuksed lendlemas ja lehvitas rahvale. Rahvas oli elevil ja kõik lehvitasid talle vastu. Oli nagu suur pidupäev.

 

Ilma loata Balti ketti
Sigrid Parts – toona 14


23. augustil 1989 käisime perega Tartu kesklinnas MRP 50. aastapäevale pühendatud miitingul. Minu isa oli veendunud rahvuslane ning me olime laulva revolutsiooni sündmustele alates fosforiidisõjast kogu hingest kaasa elanud. Nii olin lapsepõlvest alates “valgustatud” ja MRP 50 ning Balti kett tundusid mulle tohutult olulised. Minu suureks pettumuseks otsustas isa, et Balti ketti me ei lähe. Ta oli nõukogude võimu ja KGB repressioonide all kõvasti kannatanud ning kartis võimalikke negatiivseid tagajärgi. Läksime rahvakogunemiselt tagasi koju, kuid mina ei tahtnud leppida nii suurest ja olulisest üritusest eemale jäämisega ning võtsin appi hädavale, et kodust uuesti välja saada. Kaasa ei võtnud ma midagi peale väikse sini-must-valge lipu, isegi mitte kopikatki raha. Kiirustasin Narva mäelt tagasi kesklinna, kus seisis Emajõe ääres tribüünist botaanika aiani palju busse, mis rahvast Balti ketti sõidutasid. Palusin ühel suvalisel seltskonnal end kaasa võtta. Nii sõitsingi Balti ketis osalema, seisin teistega käest kinni, laulsin ja kordasin sõna “vabadus”. Meeleolu oli ülev, tundsin, et ajan “eesti asja” ja olen õiges kohas. Olin enda üle väga uhke ja nautisin osalemist. Meenub ka, et väikse pettumusena tuli ürituse väga lühike kestvus. Ähmasemalt on meeles, mis toimus kohapeal – keegi mees koordineeris inimeste seismist, paljudel olid kaasas raadiod. Selles kohas, kuhu ma sattusin, oli päris palju rahvast, seisime teistega päris lähestikku. Inimesed minu ümber olid suhteliselt vaiksed, naljaviskamist või suuremat vennastumist ei olnud. Mäletan, et ma ei vahetanud kogu ketis osalemise vältel kellegagi sõnagi. Pärast Balti keti lõppu hakkasin hääletama tagasi Tartusse sõitmiseks, ent enamus autosid ja busse suundus kuskile mujale. Olin juba natuke hirmul ja kaalutlesin omaette, kas mõnes lähemas talus oleks võimalik vajadusel öömaja saada. Lõpuks peatus väike ja logu kolhoosibuss vanematest meesterahvastest reisiseltskonnaga. Buss oli viimase kohani täis, istusin bussijuhi kõrval põrandal ja olin küüdi eest tänulik. Bussijuht veel torises, et kus ma rumal laps nüüd niimoodi üksi seiklen. Olin väga rõõmus ja rahul, et selle väikse julgustüki ette olin võtnud. Kodus tuli asi küll üles tunnistada, kuid pääsesin pahandada saamisest. Isa noomis vaid, et julgeolekumeeste ja kommunistidega nalja teha ei maksa, tuleb olla väga ettevaatlik olla ja ennast mitte esiritta seada. Ürituse – nagu ka MRP sisu- tegelikku tähendust ma täiel määral siiski ei hoomanud. Aja möödudes olen üha rohkem hakanud hindama enda tollast uljust ja olen õnnelik, et sellest ajaloolisest ettevõtmisest osa võtsin, muidu kahetseksin praeguseni. Küll aga ei ole mul tänaseni aimu, millises Eestimaa kohas ma Balti ketis seisin ja kes olid inimesed minu kõrval. Tagantjärele hindan Balti keti toimumist väga oluliseks, see ettevõtmine ühendas inimesi läbi kolme maa ja andis tunde, et neid, kes sarnaselt mõtlevad, on palju ja me oleme võimelised midagi muutma. Lisaks sellele teadvustasid seoses MRP aastapäevaga paljud inimesed Eesti ajaloo kulgu alates 1939 aastast ja okupatsiooni kogu ebaõiglust. Tollal oli selliseid tugevaid emotsioone ja ühtsustunde läbi tekkinud julgust väga tarvis. Usun ja loodan, et nii intensiivseid tundeid meie rahvad hoomatavas tulevikus enam ei koge.

 

See oli imetlusväärne, sest me ihkasime vabadust!
Lia Murs, Tol ajal 36

Võin rääkida sellest, kuidas Torila külas, kus ma perega puhkusel olin, osalesime mina, minu tütar ja tema 12 aastane sõbratar ainsatena Balti ketis. Rääkisin kõigile vaimustunult oma minekust ja kutsusin neid kaasa tulema. Aga igaühel olid omad talutööd ja peamiselt hirm selle ees, mis sest kõigest saab !
Pidime Tartusse sõitma, kuna olime 50 km kaugusel. Transport liikus väga ebaregulaarselt ja ei olnud üldse kindel, et buss tuleb. Siiski see tuli ja olles Tartus, laabus juba kõik iseenesestmõistetavalt, istu vaid bussi ja osale! Teel olles olid inimesed ülevas meeleolus. Kuulati kaasavõetud transistorraadioid, vesteldi, räägiti sellest, mis hingel. Lehvitasime bussiaknast mööduvatele inimestele ja autodele, bussidele. Seda tunnet ja meeleolu mäletan siiani, see oli ülev ja ühendav. Seda tunnet, et oled üks selle keti lülidest, ei unusta ma kunagi. Meid kõiki, 2 miljonit inimest, ühendas vabadusesoov.


Mälestuskilde Balti ketist
Kunnar Kissa, toonase Tartu Katseremonditehase energeetik

Sõitsime perega ja oma autoga Moskvitš 412 Tartust Valka, kus ootasid meid ees minu ema ja isa, ehk laste vanavanemad. Vanaisa Henno oligi selle kettisõidu hing ja initsiaator. Kuigi ta oli eluaegne riigiametnik: algul Valga rajooni Põllumajandusvalitsuse juhataja, Valga linna TSN TK juhataja asetäitja (tänapäeva mõistes aselinnapea), seejärel EPT Valga kaubabaasi juhataja, oli eestimeelsemat meest raske leida. Balti ketis osalemine oli tema kindel soov ja tahtmine.
Istusime siis ümber vanaisa luks Žigulisse ja suundusime vastavalt kindlaksmääratud jaotuskavale vägagi tähelepanuväärsesse kohta, mis oli vaid ca 100m kohast, kus Balti kett ületas Eesti-Läti piiri. Kuna seal oli suhteliselt kitsas kruusatee, tuli autod ja bussid parkida mitte teeserva (nagu kroonikafilmidest võis näha), vaid ümbruskonna koristatud põldudele ja heinamaadele. Oli kena kuiv hilissuvine ilm, seetõttu ei muutunud need heinamaad porimülkaks, nagu mõnigi kord taolistel suurüritustel näha võis.
Mingil ajal öeldi rahvale raadio teel (transistorraadiod soovitati operatiivinfo saamiseks kaasa võtta) nn kontrollsõna või salasõna või märgusõna või võlusõna, milleks oli "Vabadus!"
Pärast umbes tunniajalist ootamist ilmuski teele Eesti lipuga sõiduauto, kust oli lausa poolest kehast autoaknast väljas Heinz Valk. Härra Valk lehvitas kahe käega ja hüüdis järjest kõigile kõlaval häälel seda salasõna, meie aga imestasime, kas ta tõesti Tallinnast peale suutis mitusada kilomeetrit sedasi vastu pidada ja häält mitte kähedaks hüüda. Autos tundsime ära ka Marju Lauristini.
Meie aastane poeg Kaspar oli jäetud Tartusse Tartu vanaema hoida, 3-aastane tütar Pirgit (jah, nüüd juba 33-aastane kena daam) oli aga vapralt ketis ja hüüdis koos teistega särvsilmi ja vaimustusega - vabaduuz, vabaduuz. Hiljem kodus tütar vaikselt küsis, mida see "vabaduuz" tegelikult tähendab. Eks ma pidin siis 3-aastasele kuidagimoodi eakohast selgitust jagama.
Pärast lipuauto möödumist valgus ketis seisnud rahvas Eesti-Läti piirile, kus toimus nö spontaanne rahvaste sõpruspidu. Põles lõke, tantsiti ja lauldi. Muide, eestvedajad olid rohkem lätlased. Meie tüdrukutest enam olid paljud Läti neiud rahvariietes ja mis Ligodel (nn Läti jaanipäeval) tihti nähtud - neidudel kõigil lillepärjad peas. Siis tuli kaks NB! just Läti neiut ja katsid ilusa tammelehtedest vanikuga kinni piiritahvli kirjel "Eesti NSV" tähed N ja S. 1989.a oli see üsna julge samm. Sama oli Läti poole peal tehtud juba varem. Pidu piiril kestis pimedani.

 

Ärgake, Baltimaad
Sirje Holstein, endine kooliõpetaja

See oli 30 a. tagasi, kui lõpetasin äsja kõrgkooli. Olin väga uhke diplomi üle, mida nüüd omasin. Eriti väärtuslik oli saavutatu, sest õpingud olid pere, lapse ja töö kõrvalt saavutatud. Olin noor spetsialist. Mina olin uhke oma riigi üle, sest kõrghariduse sain tasuta, emakeelses ülikoolis, just enne "neid" sündmusi.
Eesti oli keerukatel 90-datel teelahkmel - kas saame vabaks rahvaks, kas Vene väed lahkuvad?
Pinget oli õhus ja samas suurt lootust. Sündis Balti kett, mis oli 3 Balti riigi inimestest koosnev, kätest seotud,üksteise kõrval, üksteist toetav, vaikuses seisev, 6000 km pikkune. Ilm oli tuuline ja heitlik, kuid päikesepaisteline. Töökohas teatati, mis kellaks tuleb koguneda, et bussiga viiakse Balti ketile minna soovijad, puuduva lüli kohale. See oli põnev ja sütitav, et on võimalik millestki nii suurest sündmusest osa võtta. Koos, kõik 3 Balti riiki, oma rahva esindajatena, vaenlase vastu, vabaduse eest.

Saabusime Võhma maakonda, kus rahvas oli moodustanud käte ühendusest,"Inimketi". Liitusin ühe tundmatu mehe ja naise vahele. Me sõbrunesime hetkega ja ühendusime käed. Naeratasime ja hoidsime kätest tugevasti-tugevasti kinni. See oli nagu "salakeel" kõigi vahel. Vaiki, aga vabaduse eest! Ajaloolise meeldetuletusena ilmus rahva sekka must külgkorviga mootorratas, kus istusid Molotov ja Ribbentrop. Ühtaegu ehmatav, aga teisalt, vajalik meeldetuletus rahva reetmisest. Õhus oli kuulda helikopteri tiibade laperdamise mürinat. Visati alla lendlehti, helikopter lendas madalalt, eraldus vilksamisi Edgar Savisaare profiil ja oli kuulda muusikakatket "Ärgake, Baltimaad!" Baltimaad "ärkasid" ja me saime vabaks, vene väed lahkusid laulva revolutsiooni saatel.
Oli juhtunud ime. Olen uhke, et võtsin "Balti ketist" osa, minu lootus täitus koos teistega, kes unistasid vabadusest. Vabadus ei ole enesestmõistetav. Mis on "kergelt" tulnud, võib "kergelt" minna.

 

Autor: URMAS PAIDRE
Viimati muudetud: 22/08/2019 18:03:17

Lisa kommentaar