Roman Parmas, Ene Muts ja Linda Kasak nähtu-kuuldu üle mõtteid vahetamas. Foto: Mari-Anne Leht

Novosibirski oblastisse küüditatute kolmandal kokkusaamisel läinud pühapäeval Verioral vaadati kunstirühmituse Sled tehtud filme ja aastakümneid tagasi sama oblasti eri paigus küüditatute tehtud pilte.

„Kuigi filmid ei käsitle otseselt Novosibirski kanti, puudutavad neis esile toodud teemad kõiki küüditatuid,” ütles Memento Põlvamaa ühenduse juhatuse esimees Roman Parmas sissejuhatuseks.
Režissöör Ave Taaveti üle 20 minuti kestev film „Monument vanaemale” näitab peategelast Katarina Meistrit Eestist 5000 kilomeetri kaugusel Krasnojarski krais Jenissei jõe lähedal otsimas Lugavskaja küla, surnuaeda ja vanavanavanaema Liisa Eelmaa hauda, kes pere teiste liikmetega saadeti sinna 1949. aastal.
„Film on minu ühenduse loomine kaugele puhkama jäänud vanavanavanaema Liisa ja Eestisse jõudnud vanaema Aima vahel. Viimane suri, kui olin viiene,” selgitas peategelane.
Film on tehtud Lugavskaja külas ja selle ümbruses mullu. „Krasnojarski kraisse sõidu eel küsitlesin aasta jooksul inimesi, kes sealt naasid kodumaale,” täpsustas Meister, kes kunstnikuna kuulub kunstirühmitusse Sled.
Teisel katsel leiab ta pendli abil vanavanavanaema hauaplatsi, asetab sellele kodust kaasavõetud risti, mille seal betooniga katab. Ristile jääb nimi Liisa Eelmaa.
Kohapeal tehtud külanimega plaadi asetab Meister ammuse küla servale, sest eestlaste kodumaale naasmise järel hakkas Lugavskaja tühjenema ja 1960ndatel lükati sealsed hooned buldooseriga kokku, kuna Jenisseile plaanitava hüdroelektrijaama tõttu oli oht, et küla jääb vee alla.
„Minu vanavanaema Julie-Pauline Onoper puhkab Iljaki küla surnuaial Aleksandrovskoje rajoonis Tomski oblastis,” ütles Ene Muts, kes sündis 1954. aastal Aleksandrovskojes.
Tema emapoolne perekond Valge küüditati Verioralt, isapoolne Onoperi pere Võrust 1941. aastal.
11 aastat tagasi käis ta Aleksandrovskojes, kus nende kunagist kodumaja enam ei olnud, kuid samasse paika küüditatud sakslannast naabritädi elas veel oma majas. „Tundsin tuttava koha ära ka maja juures kasvanud lehise järgi,” meenutas Muts, kes on Memento Põlvamaa ühenduse liige.
„Naabritädi näitas linikut, mille minu vanaema Adeele Onoper oli talle kinkinud Eestisse tuleku eel,” meenutas Muts, kellel sugulastest jäid sinna onutütar Lilia Leonova (snd Valge) ja onupoeg Vladimir Valge. Mõlemad sündisid Aleksandrovskojes ega räägi juba ammu eesti keelt, sest nende eestlasest isa suri varakult. Kui väikerahva esindajad elavad suure rahva sees, jääb esimeste rahvus ja keel tagaplaanile ja ununeb peagi.
Kodumaale sõidu eel käis Ene isa Enno Onoper tütre vanavanaema hauda otsimas Iljakis. Matustest oli siis 16 aastat möödas, kuid mees ei tundnud enam Iljakis toimunud metsatulekahjude tõttu kohtigi ära ja sellepärast ei läinud ka tütar 11 aastat tagasi Iljakki.
„Nüüdseks on Iljak samuti maha jäetud nagu Lugavskajagi,” lisas Muts.
Linda Kasak Võrust tunnustas noori kunstiinimesi nii küüditamisega seotud probleemidega tegelemise eest kui ka selle eest, et nad on lastena küüditatutega käinud viimaste ammustes elukohtades.
„Kaadritest on näha, et Lugavskaja lähedal asuvas külas elatakse ülitagasihoidlikult,” lisas ta.

„Tagasitulek” ja ammused pildid

Marika Alveri tänavu valminud lühifilmis „Tagasitulek” mõtiskleb Tiiu, üks neist, kes Sledi liikmetega käis oma elukohta Siberis vaatamas, kaasmaalaste suhtumisest küüditatuisse nende kodumaale jõudmise järel.
„Kodumaal oli teine lõhn ja maastik, tekkis edasiõppimise lootus ja paremuse poole mineku ootus,” sõnas ta. Peagi selgus, et kõik nii hästi ei läinud. Mitmel põhjusel tekkis tal hüljatuse tunne: seal ja siin ei olnud ta keegi.
Tiiu küsis kolm küsimust. Miks meil ei olnud kodanikujulgust väljasaatmise vastu seismiseks? Kas käitume samamoodi, kui küüditamine tuleks taas? Miks need, kes teadsid küüditamisest, ei teinud mitte midagi?
„Tagasitulek” viis kohalolijate mõtted ajale, kui nad Siberist kodumaale jõudsid. „Siiani on ju vastamata, miks kojujõudnutele meie ametiasutustes osutati kui Siberist tulnutele,” sõnas Muts.
„Ilmselt kartsid paljud kodumaale jäänud, et äkki hakatakse inimesi taas Siberisse saatma, sest keegi ei teadnud, mida tulevik toob, kuna ühiskonnas oli palju ebamäärasust,” rääkis Parmas. Tema sõnul leidsid ühed naasnud oma kodu ja neil oli kergem, kuid neil, kellel kodukohta ei lubatud minna, oli palju raskem.
Oletati, et osa kodumaale jäänutest võis süümepiina tunda, kuid ei julgenud seda tunnistada.
Suurel ekraanil nähtud pilte kommenteerisid küüditatud pere esindajad, kuna fotod olid tehtud nende Siberis oldud lapsepõlvest, nagu võrulanna Helga Laugi pildid.
Põlvas elavad õde-venda Juta ja Madis Raudsepp elasid vanematega Kuibõševi rajoonis Novosibirski oblastis. Piltidel on ka Eestis elavaid saatusekaaslasi.
Värskas elav Tiiu Oinak näitas pilte perele maja ehitamisest Vogaitsevo külla Ordõnski rajooni 1950ndate teisel poolel. „Maja ehitati seedermännipalkidest,” sõnas ta ja lisas, et vanemad müüsid maja 1958. aastal, sest 1957. aasta 26. detsembris said nad teada Eestisse tuleku võimalusest.
„Jaanipeo pilt pärineb viimasest või eelviimasel Novosibirski-aastast, kui oli juba vabaduse hõngu tunda,” ütles Oinak.
Parmas märkis, et mõte kutsuda Sledi liikmed filme näitama ja kommenteerima tekkis tal märtsis seoses nende üle-eestilise küüditamisteemalise näitusega, millesse oli kaasatud ka Veriora raudteejaam.
Üritusel osales üle poolesaja inimese, neist üle 40 on seotud Novosibirski oblastiga.

 

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 15/08/2019 09:02:59