Jutt rabi Benjamin Lillemäe imetegudest levib kulutulena

Rabi Benjamin koos tervendust vajavate naistega. Foto: Ülle Sillamäe

Põlva Püha Peetri koguduse rabi Benjamini imetegudest pajatas hiljuti „Pealtnägija“. Et Peetri kirikus on jumalateenistused teistmoodi, on allakirjutanu kogenud juba varemgi, kui kooriga jõulupühade ajal seal laulmas käinud.

Seekord sai kirikusse mindud veidi varem. Ukse taga oli veel üks naine. Sättis riideid, käis kammiga juustest läbi, alles siis astus üle ukseläve. Ta oli üks tervendust vajavatest haigetest, kes enne teenistuse algust rabi juurest läbi astusid.
Üks õbluke naisterahvas (nime ei tahtnud öelda) kurtis kaelavalu üle. Rabi pani talle käed pea peale ja rääkis midagi. Ilmselt luges palveid. Tagasi tuli naine naerul näoga.
Hiljem selgus, et ta polegi kohalik, vaid tulnud abi saama Tartumaalt. Enne seda on ta käinud kõikvõimalike tervendajate ja tohtrite juures, kuid tulutult. Nimelt oli tal aastate eest olnud raske operatsioon, kus oli vaja kaelalülide vahelist diski parandada. Aastaid on naist valud vaevanud. Ka tema tunnistas, et just pärast telesaadet tuli ta Põlvasse lootusega valudest vabaneda. Seekord oli kolmas seanss, kokku peaks käima vähemalt neli korda. Praegu pole ta veel vaevustest vabanenud, kuid on toonud endaga kirikusse kaasa sugulasi ja tuttavaid.
Teine naine (seesama, kes enne mind sisenes) aga ütles, et temale on rabi Benjamin väga palju head teinud. Ta oli hiljaaegu haige ja õpetaja oli teda taas tervise juurde toonud. Käimine pole veel see, et tantsu saaks lüüa, aga järjest paremaks olukord läheb.
Kõige rohkem teadis õpetaja Benjaminist rääkida Helju, kes nüüd Tartus elab, kuid vahel ikka kodukirikut külastab. Tema organism tõrkus aastakümneid tagasi: polnud jõudu ja minestus kippus peale. Juba toona sai ta jõudu ja abi õpetajalt, siis kandis Benjamin veel Georgi nime. Nüüdseks on Heljul kõik hädad unustatud. Enesetunne on hea ja jõudu käib ta ammutamas ikka Põlvas Peetri kirikus.

Kui vana on rabi teadmine, et suudab inimesi tervendada?
„Olin siis kümneaastane,” rääkis rabi Benjamin sellest, millal ta sai teada oma tervendusvõimetest. „Mind kasvatati teistmoodi kui tavalises Eesti perekonnas kombeks. Näiteks kui mingit pahandust tegid, siis tavaliselt keelati, et ära ole paha poiss. Aga minule öeldi, et kas sa tead, sa oled imelaps, sa oled nii hea laps, et sa ei tee enam paha. Sa ei saagi teha, sest sinu sees elab Jumal, sinust saab selles maailmas suur õnnistus teistele. Ma tegin halvasti, aga mulle öeldi niisugused sõnad. See muutis mu meelt. Ma tundsin, et mul on suurem väärtus, kui seda öeldi. Kui väiksele lapsele öeldi, et sa oled rabi, oled pastor, siis see on märk. Meie peres kasutataksegi ülivõrdeid. Naine ei ole hea, vaid on ülihea. Vigu ei nähtagi.”
Rabi rääkis, et elas kuus aastat Kaukaasias vanaema ja vanaisa juures, kus oli palju looduslikke vitamiine. Aias kasvasid aprikoosid ja arbuusid. Kui väike Georg Eestis kooli läks, käis ta ikka igal suvel vanavanemate juures Sulevi külas.
„Mäletan, kui vanaema ütles vanaisale „Vanamees!“. Siis küsisin vanaisalt üle, kas vanaema ikka armastab teda,” jutustas rabi Benjamin. „„Jaa, see on topeltarmastus! Et ma ei oleks vanamees,“ vastas vanaisa. Kuuldi ja nähti teistmoodi.”

Nelja-aastaselt pidas esimese jutluse
„Ütlesin vanavanematele, kui olin laulu ära laulnud, palve öelnud: „Kallis vanaema-vanaisa! Jumal tahab, et teie ei riidleks omavahel. Armastate üksteist! Aamen!““ rääkis rabi Benjamin oma esimesest peetud jutluselt – ta oli siis nelja-aastane.
Kümneaastaselt ei jõudnud poiss enam ära oodata, millal juba vanemaks saab. „Teadsin, kus suunas on Jeruusalemm, tõstsin käed üles ja ütlesin: Jeesus, sina oled rabi, sina oled pastor ja nüüd ma võtan õnnistuse vastu ning plaksutasin,” rääkis rabi Benjamin. „Tegin kehaga ristimärgi, kallistasin iseennast. Ja siis tuli mõte, et kui ma olen nüüd pastor ja rabi, lähen selle juurde, kes kõige haigem on. Elasime siis Tapa linnas. Otsustasin, et lähen ühe halvatud naise juurde. Ja kui ma sinna halvatu juurde läksin, koputasin. Hääl toast küsis: kes seal on? Vastasin, et noorte pastor. Ta ütles „Sisse!“.
Benjamin jätkas: „Ma laulsin oma laulu ja pidasin palve ära. Siis lugesin piiblist kirjasõna, kus seisis: võta oma voodi ja kõnni! Mina siis ütlesin ka: „Kallis memm, see sõna on sulle ka. Võta nüüd oma voodi, pane kokku ja kõnni!“ Ta tahtis mulle vastu öelda, et ära jända! Jäta vanainimene rahule! Tal olid need sõnad olemas, aga minu sõnade ajal oli imelik juga läinud temast läbi. Ta ütles, et kuumaks läks ja surin läks läbi. Ja ma mäletan, ta viskas teki pealt ära, ta oli dressipükstega voodis. Ja ta tuli välja, tõusis püsti ja hakkas mind kallistama. Ja ütles: „Pojakene! Jumal tegi mu praegu terveks!“”

Prohvet õnnistas ravitsejaks
Jalule saanud vanainimene rääkis imeteost teistele ja kümneaastasest poisist sai pastor eraldi töö peale. 12aastaselt läks Georg Tapa linnas prohveti juurde. „Tema käest sain kõik õnnistused, mis ma tahaks, et mul on,” jutustas rabi Benjamin. „Ütles, et sa oled kui tulp, aga ära minnes oled kui roosipõõsas.“
Õhtul oli vanatädi Olga juurde minek. Tema mängis kitarri ja laulis alti, väike Georg laulis esimest häält. „Tema ütles, et laulame niikaua, kuni sa saad ristitud püha vaimuga,” rääkis rabi Benjamin. „Pärast südaööd hakkasin võõrkeeltes rääkima. Tundsin, et midagi tuli mu sisse, ja hakkasin pilte nägema.”

Pärast 25 aastat taas Põlvas
Benjamini nime võtnud rabi tegutseb pärast veerandsada aastat maailmas jumalasõna kuulutamist ja imetegude tegemist taas Põlvas.
„Tagasi tulles tundsin, et oli uus algus, tuli palju uusi inimesi,” rääkis rabi Benjamin. „Tuli neid, kes seda prohvetlikku, tervenduse andi vajasid. Ja ma olen näinud, nagu tänagi, et inimesed nõuavad Leevit ja nõuavad mind. Mõni kohe küsib, millal poeg kirikus on. Täna näiteks pidin helistama ja teatama, et seekord on poeg ka kirikus.”
Rabi Benjamini töö on intensiivne ja isegi ohtlik. „Näiteks täna ma oleks ära surnud,” jahmatas ta kuulajat. „Siinsamas altari ees. See oli sellepärast, et kellelgi oli surmavaim kaasas. Mul läks hetkeks silmade ees mustaks, ei näinud enam meetri jagugi mitte. Aga ma teadsin seda, et see ei ole minust.”
Mõjuvad ka teised ihuhädad. „Näiteks üks memmekene ütles, et tal on kael valus,” rääkis õpetaja. „Just täpselt sealt kohast, kus temal oli valus, käis minul valu läbi. Kõigi nende haigete puhul, kes siin täna olid, ma tundsin füüsiliselt, kus see valu oli. Näiteks kellelgi oli süda paha, meeleheide, selle tundsin ma sekunditega ära.“

Kuidas inimene oma surmavaimuga koju läks?
„Ei, ma lõin käed kokku (plaksutab) ja tapsin selle mõttegi ära, et tema sureb,” andis rabi Benjamin vaevama jäänud küsimusele kergendust toonud vastuse. „Füüsiliselt elasin selle läbi. Mul on see võime ju alates kümnendast eluaastast. Korraks käis toona minust ka see halvatuse tunne läbi, kuid siis kuulsin häält, et need on sümptomid, mille eest palvetada.“
Kuidas õpetaja kogu selle pinge ja energiaga toime tuleb, kuidas sellest vabaneda? „Ainult hõiskamisega,” oli vastus. Rabi tõigi kuuldavale võimsa rõõmuhõiske ja plaksutas käsi. „Kui ühe haige peale panen käed, siis et teisele abivajajale seda energiat üle ei kannaks, vahepeal plaksutan ja hõiskan,” selgitas ta. „Puhastan iseenda, kui esimese olen vabaks lasknud.“
Helju rääkis õpetaja kohta: „Ma pole tema suust kellegi kohta ühtegi halba sõna kuulnud. Kui midagi halvasti öeldaksegi kellegi kohta, siis ta mõtleb veidi ja ütleb, et oo, temalt on mul palju õppida. See on tema juures kõige tähtsam ja ehedam.“
„Mind on nii kasvatatud. Ema oli õpetaja,“ naeris Benjamin. „Ema ütles, et teiste vead on meie ülesanded. Tähtis on mitte laimata, vaid teha seda, mis peaks parem olema. See on kooliõpetaja mentaliteet ja eluks kaasa antud. Mulle on halvasti öeldud. Et kõik need, kes on erikalduvustega, lähevad põrgusse. Ma vastasin, et see on meie tegemata töö. See tuleb ära teha, siis nad lähevad taevasse. Aga ta ei sallinud seda juttu üldse. Ja ma ei pane seda talle üldse pahaks.
Piiblis Salomoni õpetuses on kirjas: „Surm ja elu on keele võimuses.“ Ütled halba, läheb aina halvemaks, ütled head, läheb aina paremaks.“

Teadmine tervenemisest mõjub
Rabi Benjamin seletas, et kui inimene näeb õpetaja teadmist, et abivajaja saab täielikult terveks, see mõjub tema juurde tulnud inimesele tohutult, olgu tal siis kasvõi neljanda staadiumi vähk. Mis siis ta terveks teeb?
„Kui ma mõtlen Jumalale, vaatan taeva poole, kujutan ette, et trooni peal istubki Jumal, Taevane Isa, ja näen, et Jeesus ongi siinsamas ruumis,” rääkis õpetaja. „Kui ma talle otse silma sisse vaatan ja selle emotsiooni ja rõõmu vallandan, siis läheb see praktiliselt otse inimesesse, minu käte ja suu läbi temasse. Keegi naine ütles, et tal on väga paha olla. Ma ütlesin, et lõpeta jutt ära. Ütle, et väga hea on olla. Ta ütles pärast, et on rõõmust ja heast enesetundest nagu purjus.”
Õpetaja on kogenud ka seda, kui arstid on tunnistanud, et patsient on hakanud paranema, kui on tema juures käinud.
„Ma olen näinud seda,” kinnitas ta. „Olen inimesed saatnud arsti juurde ja palunud teada anda, mis tulemused on. Seda mitte sadadel, vaid tuhandetel kordadel erinevates maades. Tulemus on see, et on öeldud: vähk on hakanud iseennast sööma. Teisel korral on öeldud, et taandareng. Tuli hiljaaegu naine, kes ütles, et tal oli keemiaravi, ja arst ütles, et järgmine kord on viimane kord, sest rohkem pole vaja. Pärast seda, kui olin palvetanud nende eest, allusid patsiendid meditsiinile. Kui on see teadmine, et mu tööst on kasu, siis seda tööd tuleb teha,“ rõõmustas õpetaja.
Hiljaaegu vajas õpetaja ka ise arstiabi. Süda ütles, et on puhkust vaja. Kes siis kõige rohkem on aidanud? Jumal, ise või meditsiin?
„Mul on tunne, et kõik kokku,” leidis rabi Benjamin. „Jumal on meditsiini loonud. Jeesus on ise ka peaarst. Mõnikord ütleb arst välja, mida Jeesus ka tahtis: sa pead puhkama. Ületöötamisest tekkis südameinfarkt. Juba teenistuse ajal tundsin, et on halb olla. Mõtlesin, et ei olegi halb haiglasse minna ja puhata.“
Tartu ülikooli kliinikumi tohtri Evi Tamme käest kuulis ta: „Hea vaimsus ja hea meditsiin annavad hea tulemuse.“
„Olukorral ei tohi lasta otsustada meie üle,” lisas õpetaja. „Tuleb öelda: „Ei! Ei mõtlegi surra! Ma paranen kohe ja olen terve Jeesuse läbi!““
Rabil on südamel pooleliolev ehitus, mis seisab aastakümneid kiriku taga õue peal. Esialgu pidi sinna tulema klooster, kuid see mõte on läinud koos potentsiaalsete elanikega. „Siia tuleb kogudusemaja ja palvekeskus,“ valgustas rabi hoone uut otstarvet. „Kui siia tulevad külalised kaugemalt, olgu kas Saaremaalt või Saksamaalt, siis oleks neil võimalus siin ööbida, mõtiskleda, palvetada. Omamoodi oleks see ka tervisekeskus.“ Seepärast on kogudus tänulik, kui toetataks annetustega ehituse lõpetamist. „Iga annetus on hea,“ on õpetaja rõõmsas ootuses.
Annetusi võib saata EKOK Põlva Püha Peetri koguduse kontole: Swedbank EE0822002210504158.

 

Autor: Ülle Sillamäe
Viimati muudetud: 13/06/2019 07:16:30