Eda Grossi võib julgelt kooli raudvaraks nimetada. Foto: Mari-Anne Leht

Aianduskooli töötajad kõnelevad oma koolist, selle osast enda, Räpina linna ja Eesti aiandushariduse maastikul.

Rukkilillede kasvataja

Merike Aomets on üks kooli vilistlasest, kes on õpetajana kooliga seotud 11 aastat. Avamaa aiandusõpetaja ametinimetusega Aomets õpetab lillekasvatust avamaal ja botaanikat.
„Mulle väga meeldib neid aineid õpetada, sest saan oma teadmisi ja kogemusi õpilastele jagada ja kui näen, et õpilased on rahul, tunnen heameelt,” rääkis ta. Enamik õpilastest on tema sõnul õpitavast huvitatud.
Aomets naudib õppematerjalide koostamist, õpilastega taimeretkedel käimist ja neile taimedest lugude rääkimist. Õpilastega on ta taimeretkedel käinud Värskas, Karisillal, Taevaskojas ja muidugi Räpina ümbruses.
Paljud teavad, et õpetaja Aomets alustas rukkilillede kasvatamist kasvuhoones, et meie rahvuslilled õitseksid vabariigi sajandal sünnipäeval. „Ühest õpetajatega jutuajamisest koorus idee, et äkki on võimalik kasvuhoones rukkililli nii kasvatada, et nad veebruari lõpul läheksid õitsema,” meenutas ta algust.
Tunamullu novembris pani ta rukkililleseemned mulda ja mullu veebruari keskel õitsesid rukkililled kasvuhoones. Samamoodi tegi ta ka mullu ja tänavugi õitsesid rahvuslilled riigi sünnipäeval. „Rukkilillede kasvatamine jätkub,” lubas ta.
Aometsale meeldib ka suvelilli kasvatada. Koos kolleegidega teeb ta kooli kollektsiooniaeda, kus tema reaks on hoolitseda lillede kasvatamise eest.
Ta sai koolist aedniku kutse nelja-aastase õppimise järel 1986. aastal. Kooliajast jäi muu hulgas meelde õpetaja Jaan Kivistiku jutt sellest, mida näeb Erfurdi aiandusmuuseumis Saksamaal. Kooliajast hinge jäänud unistus täitus mullu.
Aiandusmuuseumis nähtust meenus usutletavale kohe päevalill, mis keerab oma pea kogu aeg päikese poole. „Kui viljastamine on toimunud, laseb päevalill pea longu nagu tütarlaps, kes on midagi paha teinud,” võrdles ta.
Aomets oskab loodusest ka ruumis rõõmu tunda: „Minu klassitoa aknast paistab Võhandu jõgi, millele ikka aeg-ajalt ka tunnis pilgu heidan.”

Täienduskoolituste korraldaja

Eda Grossi võib julgelt kooli raudvaraks nimetada, kuna ta alustas õppealajuhatajana juba 1987. aastal. Seda vankrit vedas naine 18 aastat. „Kool on mulle südame külge kasvanud,” tunnistas ta ning lisas kohe, et ei taha mõeldagi päevale, mil ta enam kooli tööle ei tule.
Kui Gross siin tööd alustas, õpetati koolis ainult aianduse eriala. „Õppijaid oli siis palju, oli kolm-neli rühma, igas 25–32 õpilast,” meenutas ta. Nüüd on õpperühmades 10–15 õppijat ning õpitavaid erialasid viis: aiandus, maastikuehitus, keskkonnakaitse, floristika ja tekstiilkäsitöö.
Grossi sõnul on kooli ümbrus aastakümnetega palju muutunud: „Toona väikesed puud on suureks kasvanud, kooli ümbruse haljasalad on nüüdisaegsed, vanad kasvuhooned on kadunud ja parklat on laiendatud.”
Ta märkis, et Räpina on nooruslik linn just tänu aianduskoolile, kuna koolis õpib palju noori. „Räpina linna üldpilt on aastatega tänu aianduskoolile kaunimaks muutunud,” sõnas ta.
2005. aastast töötab Gross täienduskoolituse metoodikuna. Selles ametis on tema tööks korraldada täiskasvanute täienduskoolitusi. „Täienduskoolituse kursusi korraldame vastavalt sellele, millisest valdkonnast soovitakse koolitust,” selgitas ta. Peamine on tema sõnul siiski aiandus. Selles valdkonnas soovivad ennast täiendada erinevad sihtrühmad: aiandusliku kallakuga väikeettevõtlusega alustajad, aiandusest lisateabe soovijad jne.
„Kui erihariduseta töötud läbivad aianduskoolituse, võivad nad aedniku abi või territooriumi hooldustöötajatena tööle saada,” tõi ta näite. Talunikud soovivad koolitust taimekaitsest, floristid tahavad ennast erialal täiendada …
Gross märkis, et koolituste planeerimisel arvestab kool eelkõige Põlva-, Võru-, Valga- ja Tartumaa inimeste soovidega, kuid nad on koolitusi teinud ja teevad edaspidigi Eesti kõigis maakondades, Hiiu- ja Saaremaast Ida-Virumaani.
Päevase õppe ja täienduskoolituste kõrval on koolis ka sessiooniõpe (nõukogudeaegne kaugõpe) samadel erialadel mis päevaseski. Aastas on sessiooniõppe õppuritele kuus nädalapikkust õppesessiooni Räpinas.

Kooli arengu üks eestvedaja

Tuleva kuu esimesel kuupäeval täitub Kalle Toomil Räpina aianduskooli direktori toolil viis aastat. Lõpetanud Tallinna tehnikaülikooli (siis TPI) puidutöötlemise tehnoloogina, on ta töötanud Kuressaare ametikoolis õppedirektorina ja Haapsalu kolledžis.
„Haridusministeeriumi aastatel olin koolipidaja ehk ministeeriumi üks esindajaid Räpina aianduskoolis ja kuulusin aastatel 2008-2013 kooli nõukokku,” sõnas ta ning lisas, et direktoriks kandideerimisel oli tal aianduskoolist piisavalt teavet.
Toom rõhutas, et Räpina aianduskool on ainus kool Eestis, mis on spetsialiseerunud aiandusele. „Kutsekoolidest õpetame ainsana ka keskkonnakaitset ja tekstiilkäsitööõpe on meil seotud kagunurga käsitööga,” täpsustas ta.
Räpina aianduskool on tuntud sellegipoolest, et kooli pedagoogid õpetavad haridusliku erivajadusega noori. Koostöö Maarja külaga on kestnud üle 11 aasta, Urvaste kooliga on koostööd tehtud kaks aastat. Urvaste kooli lapsevanemad saatsid hiljuti aianduskooli kirja sooviga, et õpetamine jätkuks.
„Aastase õppega arendavad erivajadustega õpilased iseseisvust ja toimetulekuoskusi,” nimetas direktor olulise kasuteguri. Ta lisas, et õppe järel saavad erivajadusega noored õpinguid jätkata.
Teistest kutseharidust andvatest koolidest eristub Räpina veel selle poolest, et koolis õpib 2005. aastast integratsioonirühm.
„Toetan väga eelkäija Heino Luiga algatust venekeelsetele noortele meie koolis hariduse andmisest,” sõnas direktor. Peamiselt tullakse integratsioonirühma Ida-Virumaalt, mõned on ka Pihkva oblastist. Igal aastal õpib rühmas 10–12 noort, kes aastase eesti keele ja nooremaedniku eriala õppimise järel saavad koolis aedniku, maastikuehitaja või floristi erialal õpinguid jätkata.
„Venekeelsest keskkonnast tulijad on emotsionaalsemad ja vahetuma suhtlemisega, rikastades sellega koolielu,” märkis ta. Räpinas õppimisega suurendavad need noored tema sõnul nii oma konkurentsivõimet kui ka kergendavad enda sulandumist Eesti ühiskonda.
Direktor märkis, et aianduskool saab praegu hästi tegutseda ka tänu varem loodule: 2007. aastal avati uus praktikamaja, aasta hiljem hakati Sillapää mõisaparki rekonstrueerima, järgmisel aastal valmis uus söökla, 2009. aastal avati 18 aastat mahajäetuna seisnud ühiselamu Nooruse tänaval, 2010 avati kooli uus kasvuhoone ja 2012. aastal lõppesid renoveerimistööd koolimajas.
Kool kolis Sillapää lossist välja 1984. aastal. „Kui kool oleks lossi jäänud, läinuks enamik rahast hoonele ning keerulistel aastatel olnuks koolil veelgi raskem,” ütles Toom. Lossi ligi üheksahektarine park kuulub koolile, millel on maad kokku 35 hektarit.
Eesti taasiseseisvumise järel olid ka aianduskoolil keerulised aastad.
Üks raskematest aegadest oli 1990ndate algus, mil rahapuudus andis tugevalt tunda: ühte ühiselamut ei saanud rahanappusel remontida, teise ehitus oli samal põhjusel pooleli.
Sajandivahetusel polnud kooli seis veel kiita. 2000. aastal määrati kooli juhiks Põlva haridusosakonna juhataja Heino Luiga. „Temaga sõlmiti tööleping lühikeseks ajaks, sest aianduskoolile ei ennustatud pikka iga,” teab Toom. Õnneks hakkas Luiga käe all kool samm-sammult kosuma. Hakati kirjutama projekte, mille rahastusega saadi hooned korda ja parandada õppebaasi.
Läinud laupäeval said kooli 95. sünnipäeva puhul taas kokku vilistlased.
Läinud laupäeval oli koolis ligi 1000 vilistlast, kellele direktor ütles muu hulgas, et tänased tulemused on võimalikult ainult tänu sellele, et eelmised põlvkonnad on pingutanud. „Ilu ja rikkus, traditsioonid ja uuendusmeelsus - see ongi 95-aastane Räpina aianduskool,” sõnas direktor.

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 06/06/2019 09:27:51