Jüri Varik.

Ajalehed vahendavad sageli poliitikute ilusaid sõnu Eesti majanduse edusammudest, jõudmisest viie rikkaima riigi hulka jne. Aga juba saab mõne julgema kirjaloo läbi teada üha ka süvenevast vaesusest Eestimaal. Statistikaameti andmetel elab suhtelises vaesuses ligi 300 000 inimest ja absoluutsest vaesuses üle 40 000 inimese. Maapiirkondade olukorda päris hästi tundva inimesena julgen arvata, et tegelikud arvud on veelgi suuremad.
Minul kui Kagu-Eesti maaeluga väga tihedalt seotud inimesel on eriti masendav kuulata omavalitsusjuhtide kiidulaule ja mõne eduka firma tutvustamist omavalitsust külastavatele kõrgetele ametnikele. Ka ei julge või ei taha paljud isegi absoluutses vaesuses elavad inimesed rääkida oma raskustest.
Ühiskonna lõhestumise, ebavõrdsuse suurenemise, vaesuse süvenemise, rahva tervise halvenemise, elanike kaitstuse ja elamisjulguse vähenemise ja ääremaastumise põhjuseid tuleb siiski otsida eelkõige sellest, et omandi-, maa- ja põllumajandusreformiga tekitati väga palju uut ebaõiglust; Eesti on täis sallimatust, vaenu ja sisepinged; eelmiste põlvkondade loodud vara ja loodusressursid ning looduskaunid paikkonnad on põhiliselt maha müüdud.
Elanike elukvaliteedi parandamise, kõigile lastele eluks hea ettevalmistuse tagamise, vaesuse vähendamise, tervishoiuteenuste kättesaadavuse parandamise, ääremaastumise süvenemise ja külade tühjenemise peatamise asemel on ligi paar aastakümmet tegeldud läbimõtlematute reformidega, vaenu õhutamise ja sõjaohuga hirmutamisega.
Elamisväärse elukeskkonna rajamine ja hoidmine kiiresti muutuvas maailmas ei ole lihtne. Alustama peaks sellest, et ühiskonna igal regulatsioonitasandil teadvustataks, mis on see, mida nimetatakse eluks sotsiaalses mõttes ja elukvaliteediks. Seejärel tuleb kaardistada, milline on elanikkonna elukvaliteet eri piirkondades ja valdkondades ning avastada räbala elukvaliteedi, vaesuse, töötuse, heitumise, üksilduse, võõrdumise, võõrandumise jne põhjused ning seosed. Seejärel saab luua meetmete süsteemi arengutõkete lammutamiseks ja arengueelduste käivitamiseks. Alles seejärel osutub võimalikuks luua meetmete süsteem elamisväärseks peetava elu eelduste loomiseks ja hoidmiseks nii maal kui linnas.
Me räägime tööjõu koolitamise vajalikkusest, aga riigitüüri juures pole spetsialiste, kes suudaksid öelda, milliste tootmisvaldkondade arendamine peaks Eesti riigi jaoks olema prioriteetne, milliste tootmistehnoloogiate arendamisega tuleks hakata tegelema tulevikus.
Nii korrutavad poliitikud ja paljud ettevõtjate esindajad aina, et meil ei ole kvalifitseeritud tööjõudu. Aga pole põhjalikku analüüsi selle kohta, kui palju ja millise kvalifikatsiooniga inimesi on töötute või heitunute nimekirjas, millistes piirkondades nad elavad ja mida on tehtud nende inimeste tööturule toomiseks.
Meil räägitakse palju euronõuete täitmisest, kuid pole veel kuulnud, kuidas täita ELi direktiive selles osas, et tootmistegevuse arendamisel pöörata erilist tähelepanu kohaliku toorme kasutamisele, ökoloogiliselt puhaste ja keskkonnasäästlike toodete tootmisele jne.
Toon siinkohal ainult ühe võimaliku valdkonna, millele tuule alla puhumine on perspektiivikas – linakasvatus ja -tooted.
Riigipoolse toetusega saaks 10–15 aasta jooksul rajada võimsa linaklastri, mille aastane netokäive oleks vähemalt 500–600 miljonit eurot, selle käigus rajatakse vähemalt 30 uut tootmisettevõtet, antakse tööd paarile või enamale tuhandele põllumehele ja mitmesajale tööstustöölisele just Kagu-Eestis. Kasutamist leiaksid sajad tuhanded hektarid lupjamist mittevajavat maad.
Eesti oludes oleks see üks väheseid klastreid, mis vastab täielikult Euroopa Liidu suunistele: kohalik toore, traditsioonidega tootmine, ökoloogiliselt puhtad ja keskkonda mittereostavad tooted ja tootmine.
Olles aastaid olnud Euroopa Komisjoni Nõuandva Komitee ühe töögrupi ning COPA/COGECA lina ja kanepi töögrupi Eesti delegatsiooni juht, olen kuulnud linakasvatusmaade nn linakuningate käest siiani imestamist, et Eestis ei kasvatata lina (nii kiu- kui õlilina), kuigi Eestis on maailma parimad looduslikud tingimused lina kasvatamiseks ja Eestis toodetud linakiud on ainsana pälvinud maailma tekstiilitöösturitelt Kuldtähe tunnustuse.
Pikaajalise EASi ärimentori, Kagu-Eesti sihtasutuste ja mittetulundusühingute ning ENTRUMi mentorina võin kinnitada, kui palju häid ideid ja ettepanekuid jääb ellu viimata kohalike omavalitsuste juhtide ükskõikse või isegi vastuseisva suhtumise tõttu.
Karta on, et ei meedia ega poliitikud ei märka sedagi, et küpsemas on globaalne rollikonflikt. Eesti ühiskond on lõhestunud, ja mitte ühel, vaid mitmel alusel. Varanduslik diferentseerumine, koostöö asemel poriga loopimine ja ärapanemine on Eestis eriti silmatorkav.
Meie tööandjad, aga ka juhid ja poliitikud on unustanud, et hea firma või asutuse kõige kallim vara on töötajad, koostöö eelduseks on vastastikune lugupidamine, usaldus, hoolivus, austus, ausus ja asjatundlikkus, kvalifikatsioon kujuneb teadmiste, oskuste ja kogemuste ühtsuses.
Karta on, et need, kes pole iialgi ise tootmistööd teinud ega ole pidanud toetustest ja annetustest elama, ei suuda mõista neid inimesi, kes loevad sente ning kannatavad külma ja nälga, kelle lapsed ei saa osaleda hobiringides ja on juba varakult määratud elama vaesuses, hoolimata nende andekusest.
Sellise mõistmatuse tagajärgi võib näha üliliberaalse majanduspoliitika pealt, mille tõttu on toimunud kütuste, elektri, raviteenuste, ravimite jne hinna ohjeldamatu tõus. Tulemuseks on see, et Eestist on saanud elamiseks üks euroliidu kallimaid riike.
Eestit ei hoia ei EURO ega NATO! Eestit saavad hoida eestlased ise ja ainult siis, kui meie poliitikud saavad oma ülesandega hakkama mitte vastandumise ja konkurentsi, mitte kiusu ajamise, populistliku kritiseerimise, hirmutamise ja mustamisega, vaid koostöö ja üksteisele edu saavutamiseks vajalike eelduste kujundamise ja koostöö abil.

 

Autor: Jüri Varik, MTÜ Maaelu Arenduskeskus
Viimati muudetud: 16/05/2019 09:22:11