Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Kas liiklusõnnetus hüüab tulles? 80 aastat liiklusohutust

Foto: Eesti maanteemuuseumi kogust

Aina soojemad ilmad ja paremad teeolud toovad teedele rohkem juhte. Mida enam on roolikeerajaid, seda suurem on paratamatult tõenäosus, et on ka rohkem hoolimatuid autojuhte. Kevad toob kaasa suurematel maanteedel suurema piirkiiruse, ent paljud juhid vajutavad peale pikka talve nagunii gaasipedaali julgemalt, sest libedust ei pea enam kartma ja puhas asfalt ahvatleb ka vähem kogenud juhte, kes lumisel-lörtsisel ajal ehk harvemini rooli kippusid. Autosid on meie väikese riigi teedel sadu tuhandeid, paraku juhtub igal aastal ka tuhandeid vigastatutega liiklusõnnetusi. Miks see nii on? Vahest on paslik vaadata natuke ajas tagasi.
Alustame päris algusest. Esimene inimelu nõudnud liiklusõnnetus, mille üheks osaliseks oli auto, leidis aset 123 aastat tagasi ehk 1896. aastal Londonis. Eestis ilmusid liikluspilti esimesed autod juba 20. sajandi algusaastail. Esimene inimohvriga autoõnnetus juhtus meil 1908. aastal Tallinnas. Sealt sai alguse liiklusõnnetuste ja -surmade statistika. Auto kui „uue tulija“ jaoks polnud 20. sajandi alguses valmis ei jalakäijad, veoloomad ega liiklustaristu.
1930ndad Eesti liikluses
Liikluses hukkunud inimeste hulk oli Eestis tollaste andmete järgi suurem kui paljudes Lääne-Euroopa riikides. Eestis oli see näitaja iga tuhande registreeritud mootorsõiduki kohta 1938. aasta andmetel näiteks 11, samal ajal näiteks Belgias, Inglismaal ja Taanis vaid kaks-kolm. Seega ületas liikluses surma saanud inimeste suhteline arv Eestis mitmekordselt suurema autoliiklusega riikide õnnetuste arvu. Liiklusõnnetuste üldarv aastate jooksul küll vähenes (samal ajal kui sõidukite üldarv suurenes), ometi oli Eesti selle näitaja poolest Läänest kaugel maas.
Autoliikluse võidulepääsu ja eduloo üks tasakaalustavaid tegureid on olnud järjepidev ohutusalane teavitustöö. Eestis astuti esimesed sammud sellel alal 80 aastat tagasi.
1929. aastal kehtestati esimene jõuvankrite seadus ja selle rakendusmäärused. Esimesed üleriigilised liiklusmäärused kehtestati Eestis 1936. aasta sügisel. Samast ajast peale hakati järjest enam teadvustama ka vajadust propageerida ohutut liikluskäitumist. Sellele avaldas otsest mõju kiirelt kasvav mootorsõidukite arv Eesti liikluses. Eesti autostumise taset rahvusvahelises võrdluses iseloomustavad 1938. aasta andmed, mis näitavad, et Eestis oli iga 157 elaniku kohta üks jõuvanker, sama näitaja oli aga Soomes 82, Saksamaal 27 ning USAs 5. Lisaks jõuvankritele kasvas Eestis, eriti 1930. aastatel peale majanduskriisi, jõudsalt ka jalgrataste arv. 1940. aastaks oli Eestis registreeritud juba üle 200 000 jalgratta.


Õnnetuste põhjused on aegade jooksul ühed ja samad
Ettevaatamatus ja hoolimatus nii enda kui teiste liiklejate suhtes põhjustasid suurema osa tollaseid raskeid liiklusõnnetusi. Sõidukijuhist tingitud õnnetuste põhjustest oli 1938. aastal Eestis suurima osatähtsusega purjusolek, seejärel tähelepanematus, hajameelsus ja ülikiire sõit. Surma või kehavigastuse tekitanud õnnetustest olid arvuliselt esikohal otsasõidud jalakäijaile.
Liikluses peituvate ohtude paremaks selgitamiseks korraldati Eestis 1938. aasta kevadel Soome eeskujul esimene üleriigiline liiklusnädal. Selle eestvedaja oli maanteede talitus (praeguse maanteeameti eelkäija), mille võimkonda kuulus mootorsõidukite ja liikluse üldkorraldus ja tehniline järelevalve. Liiklusnädala eesmärk oli kasvatada kodanikke teavitustöö abil teadlikeks liiklejaiks.
Okupatsioonide ja sõdadega saabus liikluskultuuri ja -teadlikkuse arendamises pikem paus. Ka erakasutuses autode arv oli 1950. aastatel veel väike. Esimene sõjajärgne liiklusnädal Nõukogude Eestis korraldati alles 1958. aastal.
Halb liikluskultuur oli suur probleem ka Nõukogude Eestis. Hukkunute arv oli näiteks 1970. aastatel suurem kui tänapäeval, hoolimata asjaolust, et liiklustihedus oli siis kõigest 20% praegusest. Nagu ka praegusel ajal, olid siis õnnetuste põhjused väga erinevad: vale sõidukiirus, teeoludega mittearvestamine, juhtide ja jalakäijate ettevaatamatus, viinastunud juhid jne. Alkoholijoobes juhtide põhjustatud ülirasked liiklusõnnetused olid kogu Nõukogude perioodi väga terav probleem.

Taasiseseisvumisjärgne aeg ehmatas kurva statistikaga
Eesti taasiseseisvumisega tekkinud vabanemistung, muutunud olud ja iganenud kontrollsüsteemid põhjustasid liiklusõnnetuste kasvu. Eesti taasiseseisvumise aasta oli ka rekordaasta liiklussurmade poolest (491 hukkunut). Esimese kümne iseseisvusaasta jooksul kaotas meie liikluses elu 3700 inimest. See on peaaegu sama inimohvrite arv, mis kaasnes Eesti Vabadussõjaga aastatel 1918–1920. Eelmisel sajandil hukkus Eesti liikluses üle 10 000 inimese. Peamisteks liiklusõnnetuste põhjusteks olid joobes sõidukijuhtimine, kiiruse ületamine ning sõidukite turvavarustuse ja helkuri vähene kasutamine. 1996. aastal jõustus liikluseeskirja muudatus, millega kehtestati nõue kasutada sõidukis lapse turvavarustust, samal aastal hakkas maanteeamet korraldama järjepidevaid kampaaniaid turvavööde ja helkurite propageerimiseks.
Aastakümnetega on kunagine „tapamasin“ muutunud vabaduse ja seikluse sünonüümiks ja üleüldiseks ihaldusobjektiks. Autoomaniku jaoks sümboliseeris see võimalust minna millal tahes ja kuhu tahes võrdlemisi kiirelt ja mugavalt. Luksusesemest on tänapäeval saanud aga tarbeese, mis on suuremal osal töötavast elanikkonnast isiklikus kasutuses. Üldiselt nõuab tavaautosõit tänapäeval vähe erilisi füüsilisi eeldusi ning enamik inimesi on selleks võimelised. Siiski on juhi enesekontrolli faktorid (inimlikud eksimused) siiani peamiseks liiklusõnnetuste põhjuseks (80%).


Tulevik toob huvitavaid arenguid
Liiklusjulgeolek sõltub keerukast meetmete ja poliitikate kompleksist. Suure osa õnnetustest põhjustab endiselt inimlik tegur ehk inimlik eksimus. Lähitulevikus loodetakse seda momenti minimeerida tehnoloogia abil ehk isejuhtivate autode kasutuselevõtuga. Selle eel tuleb läbida veel ka ajajärk, kus liikluses peavad samal ajal koos toime tulema nii isejuhtivad kui ka inimjuhitavad autod. Liiklusõnnetuste põhjustena on lisandunud kõrvalised tegevused autoroolis ning sõidukijuhtide väsimusest tulenevad ohud.
80 aastaga on autotranspordi osakaal, maht ja tähtsus sadu kordi kasvanud, ohvrite arv aga jäänud paljuski samasse suurusjärku. Inimesed on kohanenud autoliiklusega, kuid momendid, mis vajavad teadvustamist turvalisuse ja ohutuse tagamiseks, on jäänud samaks.
20. juulil avatakse maanteemuuseumi rekonstrueeritud masinahall, kus avatakse ekspositsioon pealkirjaga „Masinate valitsemine“. Üks osa sellest on liiklushariduskeskus, nii et lisaks uhkete ja huvitavate masinatega tutvumisele saab tutvuda füüsika põhitõdedega liikluses, näha, mida ja kuidas teha liiklusõnnetusepaigas ja palju muud. Masinahall valmib Maanteeameti ja EASi piirkonna konkurentsivõime tugevdamise meetme ühisrahastuse toel.

Autor: Kadri Valner
Viimati muudetud: 28/02/2020 12:44:09

Lisa kommentaar