Ele Vaino on pereõena töötanud pool sajandit. Foto: Mari-Anne Leht

Põlvas ja Tilsis juba pool sajandit pereõena töötaval Ele Vainol on kõigi inimeste kohta hea ja kiitev sõna öelda, kuid mõned sotsiaalvaldkonna reformid saavad see-eest elukogenud naise käest kriitikat.

Ele Vaino võiks vabalt pensionipõlve pidada, sest esmaspäeval, 1. aprillil möödus pool sajandit tema esimesest tööpäevast, kuid ta käib viis päeva nädalas tööl. „Tulen alati rõõmuga tööle, sest naudin oma tööd,” sõnas Ele Vaino, kes on peretohter Anu Mõtsari üks pereõdedest nii Põlvas kui ka Tilsis.
„Jaa, võta julgelt tohtri kirjutatut mõlemat rohtu edasi,” julgustas pereõde Põlva tervisekeskuses järjekordset helistajat, kellel oli ilmselt infolehti lugedes kahtlus tekkinud.
„Inimesed loevad tohtri väljakirjutatud ravimiga kaasas oleva infolehe läbi ja leiavad, et ravimi võtmisega kaasneb vastunäidustusi, ja nii tekib neis kahtlus rohu sobivuses,” selgitas ta.
Kui tõesti juhtub, et mõni ravim ei sobi ja toob võtmisel inimesele ebameeldivusi, saab tootja alati ennast kaitsta, öeldes, et „infolehes oli ju hoiatus”.
Ele Vaino sõnul teab arst ikkagi kõige paremini, millist rohtu patsiendile on vaja, sest tohter tunneb nii patsienti kui ka rohtude sobivust.
Vaktsineerimise suhtutakse Eestis erinevalt. Ele Vaino suhtub sellesse positiivselt, sest see hoiab meist eemal tõsised hädad. Meditsiinitöötajana on ta mõistagi gripi vastu vaktsineeritud.
„Mulle teeb rõõmu, et Tilsi põhikooli laste vanemad suhtuvad vaktsineerimisse hästi ja lasevad lapsi teetanuse, difteeria, leetrite ja teiste haiguste vastu vaktsineerida,” tõi ta näite. Omal kulul tuleb osta vaid gripi- ja puukentsefaliidivastane vaktsiin, ülejäänud on tasuta.

Mõistab elu hammasrataste vahele jäänuid

Kuigi Ele Vaino deviisiks on näha kõiki inimesi ja hoolida neist, tunnistas ta, et tema käed jäävad hoolimises liiga lühikeseks. Töötanud nõukogude ajal üle kolme aastakümne velskrina, teab ta väga hästi, kui rasket füüsilist tööd tuli neil aastakümneil maainimestel teha ja millise jälje see jättis inimeste tervisele.
„Paljudel olid kolhoosides-sovhoosides pikad tööpäevad ja inimesed olid füüsilise tööga üle koormatud. Osa tegi preemia saamise nimel ületunde, mõtlemata, et ületunnid ja preemia tuli tervise arvelt,” meenutas ta ja lisas, et paljud neist sattusid majandite likvideerimise järel füüsiliste ja vaimsete hädadega meedikute juurde.
Eelnevast tulenevalt häirib teda väga nende meie poliitikute ja ka reaalsest elust kaugel olevate ametnike imestus selle üle, miks on nii palju puudega inimesi just Kagu-Eestis.
„Nõukogude võim pärssis inimeste algatusvõimet, sest kõik pidid tegema seda, mida kästi, ja nii ei saanud inimesed ise tegemise kogemustki. Kui majandid taasiseseisvumise järel likvideeriti, jäid paljud üleöö tööta ega osanud enam midagi teha ning osa töötutest jäi elu hammasrataste vahele ja mõnigi leidis tuge viinapudelist,” arutles usutletav.
Ta imestab mõnikord töövõimetust hindava komisjoni nende otsuste üle, millega kaua töövõimetu inimene on arvatud töövõimeliseks.
„See peaks ju igale olema arusaadav, et kui inimesele määrati puue 20 aastat tagasi, ei ole tema tervis aastakümnetega paranenud, vaid viletsamaks läinud,” sõnas ta.
Olnud 25 aastat väikese Laheda valla volikogu liige, teab Ele Vaino väga hästi, mismoodi seal sotsiaaltöötajad ja teised ametnikud hätta sattunuid aitasid. Inimesed said oma probleemidega igal tööpäeval vallamajja pöörduda.
„Valdade liitumise järel on sotsiaalteenus kohati küll abivajajatest kaugenenud. Praegu võtab Põlva valla sotsiaaltöötaja Tilsis inimesi vastu kaks tundi nädalas,” tõi usutletav välja haldusreformijärgse ühe kitsaskoha.
Mõni aeg tagasi pani Tilsis käiv sotsiaaltöötaja oma kabineti uksele sildi, et järgmisel nädalal vastuvõttu ei toimu. „Aga kui kümne kilomeetri kaugusel elav autota vanainimene palus just selleks päevaks naabril ennast vastuvõtule sõidutada ja leidis eest suletud ukse, lükkus tema probleemi lahendus edasi, kuid kütusekulu tuli vanuril naabrile ikkagi tasuda,” nentis Ele Vaino.

Väärtushinnangud kodust

Ele Vaino omandas pereõe kutse peale 32 aastat Tilsis velskrina töötamist. Endise Laheda valla inimesed usaldavad Elet meedikuna tema pika tööstaaži põhjal. Põlvas läheb Ele Vainol kolmas tööaasta, mis on õe ja patsiendi vahelise usalduse saavutamiseks samuti piisav aeg, eriti kui tegu on eakaaslastega ja pereõde on hooliv.
Ele lausus, et sai kodust kaasa inimestest hoolimise, õiged väärtushinnangud, sõnaga, kogu hea ja vajaliku, ka huvi meditsiini vastu.
„Väikese tüdrukuna käisin loomaarstist isa Richardiga kaasas, sest tahtsin loomi näha ja isa tegemisi vaadata,” sõnas ta. Viiendast õppeaastast osales ta Vastseliina kooli sanitaarsalgas, kus õppis sidumist, lahaste panemist jm.
Kui ta nõukogude ajal sõitis Vastseliinast meditsiinikooli Tartusse, viis tee Mustajõelt läbi. Tubli lõpetajana sai Ele Vaino töökohta valida ja kuna Mustajõe meeldis, valiski ta sealse väikese haigla. Haigla asemel on nüüd Tilsis peretohtri ruumid, kus usutletav võtab neljapäeviti üksi, teisipäeviti tohter Mõtsariga vastu.
„Ele on suure kogemustepagasiga, ta saab iseseisvalt suurepäraselt hakkama nõustamise ja otsustamisega selle üle, kas saab ise patsienti aidata või tuleb viimane minu juurde suunata, ning patsiendid usaldavad teda,” hindas peretohter Anu Mõtsar ja lisas, et loomult on Ele abivalmis ja sõbralik. „Teisalt, ta on vajaduse korral konkreetne,” sõnas Mõtsar.
Tohter teab, et Elel on head suhted oma viie lapselapsega, kellest osa eelistab reisi asemel vanaema juurde Himma külla tulekut.
Tütar Annika elab juba pikemat aega Stockholmis ja kui ta perega suvel Himma külla tuleb, võtab Annika iga kord midagi ette: annab ühele toale uue ilme, teeb uue lillepeenra või muud seesugust. Poeg Mati elab perega Tartus ja tema käib ema mõistagi sagedamini vaatamas ja aitamas. „Mati hoiab majapidamisel silma peal ja kui näeb, mida mina ei ole veel jõudnud teha, teeb ise ära,” sõnas usutletav.
Kiidusõnu jagub Ele Vainol ka tähelepanelikule naabrile, kes kutsumata tuleb alati lumme mattunud teed puhtaks lükkama.
„Isa Richard kordas tihti, et õnneks piisab, kui kõht on täis, katus pea kohal ja pereliikmed terved,” sõnas Ele Vaino jutuajamise ajal mitu korda.
Teatris ja kinos käib ta meeleldi. Eelmisel kuul sõitis autoga Võrru filmi „Tõde ja õigus” vaatama. „Kandle ees oli väga palju autosid, neid nähes mõtlesin, mis üritus seal küll võib olla, ja suundusin piletit ostma. Kassa ees selgus, et piletid olid algavaks seansiks müüdud, ning ostsin järgmiseks päevaks,” meenutas ta ja lisas, et sai filmist elamuse. „See film on igas mõttes meistriteos,” märkis ta.
Esmaspäeval oli Ele Vainol tavaline tööpäev, kuid õhtu veetis ta kolleegide seltsis tööjuubelilaua taga.

 

 

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 04/04/2019 08:46:39